kaua oodatud kaunikene

Esmaspäeval peeti lasteaias isadepäeva. hommikul oli ühine pudrusöömine koos  issidega. 

Meie issi oli absoluutselt ebasobivalt end just sellest päevast lasknud komandeeringusse saata. Sestap pidi väikemees minuga leppima. 

Lasteaia ukse taga teatas H: aga tead!, mõnedel lastel ei olegi isa! aga mõnedel on ainult isa! 

mina ei suutnud võimalust kasutamata jätta ja teatasin juurde: jah, kullake, ja mõnedel on kaks isa ja kaks ema...

puder oli maitsev. enamus isasid olid ka kohal :)

Täna FBs sattusin sellisele pildile. H silmas pilti juba kaugelt ja kiitis: tital on saba!! 

Sirvisime pilte-> ja seletasin pikalt kust lapsed tulevad. ja sedagi, et temal on kaks emmet. sõnakasutus "teise tädi kõhust" ei tulnud minu suust kohe kuidagi välja. 

järgnes küsimuste rahe:

- aga kes on teine issi ja kes on teine emme? kus nad on?.. 

- üks emme on see kelle kõhust sa tulid ja teine emme on kasvatamise emme.

- aga miks??

- sest emme ütles, et tema ei jaksa sind kasvatada - oli täiesti piisav vastus. esialgu.  mõne hetke mõelnud, teatas ta:

- üks emme on kasvatamiseks, üks emme on mängimiseks ja üks emme on kõhust tulemiseks!

siis  jäi noormees pikemalt mõtlema ja teatas veidi aja pärast -

- mul on kolmas emme ka!

- hmm.. kuidas nii?

- vanaemad on ju ka emmed!

ootan põnevusega järgmisi valgustushetki

lapse kaitsmisest

möödunud nädal on pannud mind sügavalt juurdlema lapse kaitsmise teemal. ja lastekaitse teemal üldisemalt.

Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti  rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis  sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.

Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.

kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!

neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?


***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle.  Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.

ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie.  paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et,  teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.

otsin tööd. aktiivselt

on passiivne tööotsing ja on aktiivne. (valgustas mind psühholoog Prt, kelle najal ma töötuna riigi kulul õlga nutmas käin)
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale  käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE  cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).

ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):

/.../

meie küljendaja töö on väga rutiinnse tegevus. Teie CV-st on võimalik välja lugeda, et Teil on sootuks suuremad kogemused inimestega töötamisel, projektide juhtimisel jne, siis igapäevane rutiin arvuti taga, praktiliselt ilma suhtlemisvõimaluseta, ei saa olla Teile rahuldustpakkuv. Edu edaspidiseks!
/.../

eksole - küll on hea kuulda, et oled liiga hea. paraku töökohta see ei too...
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.

Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.

ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.

saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!

Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)

Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja

jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...

töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.

nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...

töötustaaž

sellest on nüüd 4 kuud ja mõned päevad, kui ma ametlikult töötu olen.  ja mis ma sellelt kõvasti pungestatud staatusest saanud olen? lisaks 2,11 päevarahale, mis minusugusele, kelle eest eelnevatel kuudel pole töötuskindlustusmakseid tasutud, ette nähtud.
eriti nagu midagi.

mingi hetk (enne jaani) vaatasin, et lahe - võiks minna kuulama targaks saama oma viimaste aastate püsiteemal - kujundamise alal. nu, leidsin koolituse, Adobe programmidest, kirjutasin oma toredale spetsialistile, et tahaks koolituda, tema aga nõutama - vaja kirjutada motivatsioonikiri. eks siis kirjutasin silm punnis, ise mõtlesin, et kes küll nt traktoristide või keevitajate eest motiveerivaid kirju kirjutab.
spetsialisti vastuvõtul tuli aga välja, et võta näpust - ma ei saagi veel ei töötutoetust ega koolituste toetusi taodelda, kuna maikuus on lugupeetavad statistikaametist mulle suvatsenud preemiat maksta.

toetavatest teenustest pakuti suve lõpus näiteks  karjäärinõustamist.
käisin. lühidalt kokku võttes - tark tädi üle laua kinnitas, et õppida pole kunagi hilja! ja et kui te nüüd tööle lähete, siis pojake, kes praegu lasteaeda läheb saab sellise stressi osaliseks, et kardetavasti esimese poolaasta jällegi rohkem haiguslehel olete kui tööl..
niie t õppima - oli tema üleskutse. jah, ma olen seda mõelnud oma viimased 15 aastat, et võiks õppima minna. või midagi õppida.. või midagigi.. nu eks ühtteist kursustel ole käidud ka. nii laste kõrvalt kui tööajast. aga vaat ülikool on minu jaoks miskit nii suurt ja koledat, et sinna oma näppu ei julge anda.äkki peab mõtlema hakkama :P kahjuks või õnneks sattus karjäärinõustamine augusti lõppu nii et sellekski aastaks jäi suurte koolide uksed minu näppudest puutumata - sisseastumise aeg sai ümber.
veel vaatas karjäärinõustaja mu elulookirjelduse üle, mühises ja ütles, et täiesti OK...
ja lisaks kõigele soovitas, et te ju teate, et võite ka psühholoogi juurde pöörduda töötukassa toel. midagi ma ei teadnud ja minusugune, kes kõik pakutava tahab kangesti vastu võtta ei pea seda ometi kaks korda ütlema, et miskit kuskil ilmarahata saab..

nii et psühholoogi olen ma väisanud juba kolmel korral.. viimane kord oli eriti lahe - käskis kirja panna kõik need asjad, mida mulle teha meeldib nimekiri tuli umbes selline -

• fotografeerimine
• lastega mängimine
• lugemine (muuhulgas  raamatute trükilõhn)
• kontserdid, teater, kino 
• ilu loomine
• projektide läbiviimine (ideede elluviimine)
• kirjastamine, kujundamine
• inimeste jälgimine
• looduses kondamine

kui esimesed 3-4 tulid ludinal, siis viimane lõpp oli nagu punnitades - kümmet on vaja, kümmet on vaja. mis aga ei tähenda et inimeste jälgimine mulle vähem meeldiks, kui raamatulugemine. teinekord on elu huvitavamgi. ja kindlasti on mul veel lemmiktegevusi. näiteks värskete aiamaasikate või koduse kuldrineti söömine. või siis moosikeetmine, mis on praegugi aktuaalne. või lapsele sünnipäeva korraldamine..

nojah, meeldivate tegevuste nimekirja vaadates vaadates on selge, miks meie kirjastusekene mind niii kaua (kevadel saab 10 aastat!) köitnud on - projektipõhine töö pole lasknud rutiinil tappa, ilu saab teha ja uusi raamatuid saab nuusutada ;)
siia kõrvale tuleks vist teha list asjadest, mida ma teen vastumeelselt, millised võiks maailmas olematagi olla.

veel rääkis viimati aktiivsest ja passiivsest tööotsimisest, mis vääriks suisa omaette teemat ja sellest kui kerge on lihtsalt käega lüüa ja "laua alla peitu pugeda" - ütleks mina. ehk iseendale suur ja tugev mull ümber punuda teemadest : mis nüüd mina ja mina ei kõlba kuhugile.
nu vaatab, mis saama hakkab. kui väga ära tüütab see töötuks olemine ja kui kõik riigi poolt pakutavad teenused ilusasti ära on kasutatud, eks siis tuleb vahepeal jälle tööle minna...

nullpäe'

eile sain sõimata. konkreetselt ja räigelt.
et mis prokljaatii riik meil siin on, kuidas me muudkui maksame politseile ja too tegeleb päevast päeva ainult magamise ja munade sügamisega!
nu mis kord see on! kas see on siis kellegi armas koduma!! kus lapsed päise päeva ajal kaovad. kus päise päeva ajal selliseid tegusid juhtub kui Varvaraga. mis riik??!! kas mina julgen oma lapsed üksi tänavale lasta?! kas mul üleüldse on lapsi!
püüdsin olla tasakaalukas ja mängida napile naeratusele ja pobisesin midagi vabanduseks. ning tüürisin õnneks lõppenud intervjuult ukse poole.
no kas teile siis ÜLDSE korda ei lähe?! mis Varvaraga juhtus... vaadates mind sellise pilguga nagu raiskaks ma tema kui maksumaksja väärtuslikke vahendeid mingi nõmedusega tegelemiseks, selle asemel, et Narvas juhtunu üksikasju selgitada. mis kuradi riik! mis kuradi rahvas!
olin oma (praeguseks õnneks lõppeval) igapäevasel tööpostil, kui üks venekeelne meesolend mind sedasi pikalt ja mahlakalt kostitas. õnneks oli suurte lahkete silmade ja tundus, et ka suure lahke hingega peremees (pühapäevapäevasel olengul) pi-i-sut kainem ja sai aru, et sõber oli liiale läinud. ning üksiti hoidis ära ka otsese vägivalla astudes minu ja rusikaid loopiva seltsimehe vahele.
ametniku elu selline.

aga täna sain teada, et minusugused hajameelsed memmed ongi tipptundidel kõikide liiklusummikute põhjustajad. sõitsin kaarli polikliiniku eest rahvusraamatukogu poole ja nähes selget rohelist fooris ei mõelnudki ma, et tagumise otsaga pooles ristmikus seisev volksvaagen kuidagi mulle ette peaks jääma - liiklus tundus kella-kuueselt rahulik ja üldse mitte enam tipptunniline. aga võta näpust. usutavasti oli mõni troll kasutanud oma eesõigst rahvusraamatukogust möödasõitmisel, nii et pärnu maanteele suunduv rada jäi ootele. nii ka mina. keset ristmikku. ja loomulikult sain kuulda suurt signaalide voogu. ja loomulikult kargas kusagilt välja punaste vilkuritega politseiauto. nu, vähemalt lubati mul korrektselt rahvusraamatukogu ette õnneks vabale parkimiskohale keerata. et mida ma endast mõtlen - panen aga terve tallinna linna liikluse kinni. et kas ma siis ei mäleta seda paragraffi, mis sätestas,e t juhul kui ristmikult ärasõit on võimatu ei tohi ristmikule trügida ka rohelise lubava tule ajal...

ah, kuidas oleks tahtnud toda mahlakat kodanikku eilsest päevast enda kõrvale. oleks need kaks omvahel kokku lasknud ja kolla(et mitte öelda tatt-)nokast mundrikandja oleks vähemalt kuulnud mida tast arvatakse. tõesõna - ma liiklen linnas suht tihti ja reeglina pole politseid kunagi sel hetkel kohal (või vaadatakse mööda või on tähtsamaid asjatoimetuis) kui mõni sell sirge punasega ristmikule rändab. või mõni sirgematsorti sõle striidil 70+km/h kimab. või mõni paldiski maanteel suisa eluohtlikult nõelub...
aga no, memmele meeldetuletus vähemalt...

veel üks põhjus miks lund armastada

Eile läksin trenni. õhtuselt, kiirelt ja sahmides - miski kiri tuvi-postkasti vaja viia, miski prügi välja jne jne. telefon on, vee surun veel viimasel hetkel kotiluku vahelt sisse. trepikojas kukkus veepudel kotist. sahmisin sellega ega tulnud mõttessegi väga häiritud olla. 85 minutit enne vesiaeroobika tundi käivitan auto, mida seekord polegi vaja lumest puhastada - jõuan ilusasti jõusaalis end soojaks kütta:)
nii oligi - mõnulesin jõusaalis, teise tunnikese lemmiktreeneri juhendamisel bassus ja veel üks pooltund kulus saunalaval venitades, leili visates - ideaalselt veedetud õhtupoolik. kuni jõudsin autosse. kraamisin autos kõik kohad tagurpidi - sest toidupoodi ilma rahakotita juba ei lähe. kurat - vannun endamisi ja helistan kaasale - ka kodus ei paista. kuradi kurat! ja mõtlesin end rahustada püüdes oma viimase päeva läbi - kus nähtud, kus kasutatud. ainsamad võimalused on kodus, teel trenni ja trennis. trennikapi tühjust kontrollin alati. nii olin ka seekord pilgu peale visanud. trennikotis polnud... meenub, et jätsin koti hooletult omapäi kui veetsin pikki minuteid föönitades... ohh.. ehk jäi siiski koju, lihtsalt kaasa ei leidnud...
koju jõudes tuulan läbi kõik tavalised (riiulid, lauapealsed) ja ebatavalised (wc, külmkapp, aknalauad...) kust varasemalt olen ta leidnud. aga mida ei ole, see on mu plondi tibi pildiga tekstiilist rahakott...
võtan aja maha ja loodan, et hommik on õhtust targem - nagu ta mõnikord ikka on. hommikul ärkan unenäo peale, kus näen, et Harald tuleb tuppa, ühes käes hunnik riideid ja teises minu rahakott. tegelikkuses tuleb poja ja nõuab - tee silmad lahti! krapsan püsti ja otsin läbi kõik majas olevad riidehunnikud... ja mustapesukastid.. ja riideriiulid.. aga ei ühtigi... kui ma ka lõunauinaku ajal viimaste meeleheitlike sahtlituustimiste käigus ei leia oma kullakest, siis kuulutan ta kadunuks ja helistan panka, et tellida uued kaardid..
mõtlen, et juhilubadega peaks veidi venitama - need maksavad rohkem ja vahepeal saab isikut tõendada ID-kaardiga. õnneks oli see jätkuvalt id-kaardi hoidlas.
täna õhtul läksin trenni. taaskord. seekord oli kella peale minek - toitumisspetsialisti loeng, mis valmistas pisut pettumust, sest 5 euroopa raha eest sain vaid killukese uut infot, peamiselt (kriitiline olles) oli tegu siiski raamatuesitluse ja enesekiitmisega.
aga.. kodust väljudes vaatasin veelkord kõik trepikoja nurgad üle - et äkki siiski... ja siis vaatasin kohta, kust eile õhtul autoga startisin.. aktiivselt kasutatava üle-lume-jalgraja lähedal oli lumehunnik millesse mäletasin eelmisel õhtul vaikselt kirudes astuvat, et kotti tahaistmele visata. ja mida näha - õhtuhämarusest hoolimata paistis hangest mu armas plondiin :)

erinevad vaated õnnele

uut ja vana...

Vanaaasta viimasel nädalal käisin suisa paaniliselt trennis - jõulukilod (kaks tk) ajasid hirmu naha vahele - ligi kahe kuu töö tulemus nädalaga maha lustida - kohutav! lausa nii meeleheites, et ühel hommikul suisa kell 7.10 klubiuksest sisse astusin. ja teate - jõusaal oli pea sama täis kui tööpäevaõhtuti - tea, kas teistel samasugune meeleheide kui minul, või oli see tavaline.

Jõulud möödusid muidugi traditsiooniliselt Saaremaal. trotsisime kõhugripipaanikat ja kuna sinnajõudes jäi üks kälimeestest ööpäevaks suisa pikali, siis sulgusime terveks nädalaks perekeski koju ega pistnud nina kellelegi külla. kõhjugripist pääsesime vaid meie Haraldiga. kuna olin olnud kindlas veendumuses, et saan olla päevakese nii et kõik välja tuleb ning paar päevakest takkajärgi nii, et midagi sisse ei lähe, siis esimestel päevadel sai tarbitud toitu valimatult. ja nii need kilod kaela kolisesidki.

enne ära tulemist käisin isaga veel kuusejahil. läbi sooja rahesaju tegime peatuse esimese kuuse juures, mis elektriliinide alt autosse paistis. võtsime teise, teiseltpoolt kraavi. kuuseke sai pisike, aga ilusalt kohev . siinkohal suured tänud vanaema-H-le, kes RMK ürituselt meilegi kuuseloa võttis.

koju jõudes ootas meid eest üllatus - toad olid ilusti puhtaks klanitud ja elutoas, teleka ees ilutses pisike jõulukuusk koos suurte kingipakkidega.
minu vanem poja on nii vanaks saanud, et peab jõule isekeskis, aastavahetusest rääkimata. emme aga ostab päkamängimisega ära :P

peale koju jõudmist ja kuuse püstiseadmist oli pisikesel pojal aega pikalt seda ehtida... imetles iga inglikest ja tähekest, kelle koos issiga kuusele riputas:)


jõuluaegne pildivihk on siin->

aasta vahetus meeleolukalt - tänud kõigile-kõigile, kes külla vaevusid tulla! grupipilt sai selline -
(täsikasvanud mõnulesid TV, lapsed arvuti ees). sai joodud mitme aasta normis shampust ja söödud jälle kilo jagu juurde - urr :S peaks võtma endale normiks kaaluda nt kord kuus... mitte tihedamini. muidu depreresseerib niisama...


juba kolmandat aastat järjepanu olime lastega aastavahetuse hetkel kodus. pisemad sai küll enne keskööd magama pandud - üleväsimuse pärast, kuid peale keskööd tõusid nad aknataguste paugutuste peale üles ja nii me siis vaatasime kolmekesi magamistoa aknalt värvide ja paukude pillerkaari. Eve-Ly plaksutas iga kord kui suurem kaskaad õhus oli, Harald aga nentis iga natukese aja pärast, et Eve-Lyle meeldib!
esimese jaanuari keskpäeval saabus lõpuks hetk aega mil sai kõik kohalviibivad täiskasvanud õnnevalamisele kupatatud. minu selleaastane õnn nägi esmapilgul välja kui rüütli ülemine ots. huvitav, kuidas seda targad tõlgendavad - et tuleb õnnelik aasta,s est turvaline rüütel valvab kõrval? et ma hakkan ise kellelgi rüütliks? või hoopis, et tuleb keskenduda ülemisele otsale (nt trennisaalis) ja koivad unustada? teistest vaadetest samale tinaplönnile võib muude hulgas leida draakoneid, lohesid, kotkaid ja muid tiivulisi... hea fantaasia korral muidugi:P

verd pritsiv ajakirjandus

ma tean, et ma ei muuda siin midagi, aga lihtsalt pean välja kirjutama, et kole on vaadata tänapäeva uudistesaateid. eriti seda krimi-osa. oki, tõttöelda, ega varem ei häirinudki eriti - kusagil eemal midagi juhtus, keegi tegi pätti.nu las ta siis tegi...
aga kui ma tänu oma hilisteismelise poja sõbra hukule, ühes reporterisse jõudnud õnnetuses, olen ma vist tundlikuks tehtud.
nii ei suutnud ma eilegi tülgastuseta uudiseid kuulata, kui reporter ekstra tähelepanu juhtis, et kuulake nüüd - päästjate saagimise kõrvalt on kuulda ohvri oigeid! kas ollakse kained või purjus või narkojoobes, pole teada. miks majja sisse sõideti, ei tea. miks politseil eest ära sõideti - ei tea. uurimine algatati, aga seniks kuulake oigamist!
ühes teises sarnases nupukeses, paar nädalat tagasi nägin ma surnud noormehe jalgu. ma teadsin, et see klipp saab jube olema ja ma vältisin tol ajal paaril päeval üldse uudiseid. päevi hiljem, FB lehe kaudu sattusin ikka sellele krimi-nupule. ma ei teadnud, et see on nii kole. ka mulle, kes ma vaid põgusalt, harvadel kordadel olin saanud teda võõrustada. ja juttu puhuda. tundus tore, hakkaja sell olema. heatahtlik ja seltskondlik. sõbralik ja mõnusa huumorisoonega.
miks, kurat küll, on vaja ronida purjuspäi rooli??! ma ei hakka ajama juttu mis meie ajal kõik oli ja polnud. eks lollusi on ikka tehtud. aga ajakirjandus võiks ju pisutki delikaatsem olla. vähemalt nii palju, et viimane mälestuspilt toredast poisist ei oleks musta kile alt välja paistvad jalad. või appihüüdvad oiged sündmuspaigalt - sest olgem ausad - filmimise hetkel ei tea keegi kas on surmasaanuid või pääsevad kõik vaid vigastustega.
oki, saan aru, et reitingut on vaja. ja populaarsust. aga kas see liiga kallis ei ole? mõelgu filmimees ja reporter hetkekski end kannatanute omaste sekka! milleks parseldada lähedaste mälestused maha paaria heakskiidu heaks? ja kui keegi hakkab õiendama, et ju nad ise olid lollid, et selliselt sõitsid, siis - visaku esimene kivi see, kel ühtki pattu hingel pole!

minu töötukarjääri kiire ja kuulsusetu lõpp

või siis peatumine. eks aeg näitab.
poja on lasteaia vähemalt pealiskaudselt vaadeldes omaks võtnud (kuigi, eks tihedad köha-nohuhaiguse hood ole märgid vastupidisest - nädal aias kaks kodus takt on meil omaks võetud :S), aeg oleks üks "korralik" töökoht otsida, eksole - kus ikka tööl käia saab ja kus käimise eest heal juhul rahagi antaks.
CV-saatmistega igasugu portaalide kaudu on juba mõnda aega tegeldud, järgmine loogiline käik oleks töötukassa. minu arust loogiline eksole.
tädi, kelle juurde mind esmakordsel külastusel saadeti vaatas mind peale mu enesetutvustust pealaest jalatallani ja küsis - mis te siit tahate, töötuks registreerida?
- ee.. jah..?
selge.. küsis isikut tõendava dokumendi (näppu jäid juhiload) asjatas paberites ja arvutis veidike ja pani minu ette siis avalduse - näete, töötuks saamise avaldus - esmalt peatub pilk mul perekonnanimel, mis vale, põtkin sellega pisut, tädi seletab, et need andmed rahvastikuregistrist... (ma küll ei usu, pigem ikka nende oma andmebaasist, sest viimati töötu olles 2002 aastal, kandsin ma viimaseid kuid vana nime...)
pisiasi korda aetud osutab ta ekraanile ja seletab, et minu nime võib kohata ühes mittetulundusühingu juhtorganis ja ühes osaühingus. et nende firmade poolt tuleb teha tõend selle kohta et ma sealt palka ei saa. puuduste likvideerimiseks anti mulle aega tubli kolm tööpäeva.

olin tubli, sain kahega hakkama.
naastes oli minuga tegelenud daam juhtunud haigeks jääma. suunati järgmise juurde. sel korral olin tulnud koos pisikese H-ga. tädi vaatas mu pabereid, siis vaatas mulle otsa ja Haraldile ning ütles - teil on õigus töötutoetusele, kas teate - mina ajasin silmad suureks - ah soo?
jah, kui te toote meile sünnitunnistuse ja tagasi selle - leidis ta mõneminutilise riiulite vahel tuulamise järel paberi mis tõendab, et ema ja isa on omavahel kokku leppinud kummal neist on lapse kasvatamise järel õigus saada töötutoetust.
siis tuulab daam number kaks veel veidi arvutis ja küsib - kas teie viimane töökoht oli aastal 2002? ää.. ei - 2009 jäin lapsega koju, enne seda olin oma firmas tööl, selle kohta tõin ju paberi ka, et näete - alates 2009 pole saanud töötasu ega midagi. tädi vangutas pead, ütles, et järgmiseks korraks võiks toonase töölepingu ka kaasa võtta. kratsis veel kukalt ja ulatas mulle viiendast (või kuuendast) hunnikust paberi.. pealkirjaga "selgitus", millest võib välja lugeda, et meie taskukirjastus võib rahulikult edasi tegutseda, kuid mina ei või seal muud teha kui juhtida ja juhendada ja sedagi vaid juhul kui ma pennigi ei saa. tegutseda ilma penni saamata, vabatahtlikult, oma pisikese firma heaks - ei ole lubatud.

kolmandal korral olin varustatud sünnitunnistuse ja vanematevahelise kokkuleppega. meie kolmes kontoris laiali olevate dokumentide seast ei suutnud paari päeva jooksul tuvastada aastatetagust lepingut iseenda ja firma vahel - eks see näitab meie asjaajamise taset, kuid lõppeks, ega paber pole see, mis inimesi kinni peab ja ühendab, ikka ühised tahtmised.
läksin laua juurde, kus mind esmakordselt teenindati ja kohtusin kolmanda daamiga, kelle rinnal ilutses silt "õpilane". andsin omad dokumendid, tädi möllis mind ilusasti arvutisse, andis ette ka töötutoetuse avalduse, millele ilusti alla kirjutasin. askeldas veel veidi arvutis (Harald suutis vahepeal pisut pöördesse minna numbritest, mis seintel ilutsesid - iga putka juures erinevad, muudkui käis, näppis neid ja kiitis - "numbel"!). siis askeldas tädi veel veidi arvutis. ja siis veel. poja püüdis vahepeal kuvaritaguseid juhtmeid näppida, siis käis ronis saabastega ootediivanil ja leidis ühe lapse, kellega suhelda kui võrdne võrdsega...
vahepeal oli saabunud tädi järgmisest letist õpilase juurde mõtteid vahetama - et kuidas ikkagi nii - miskit oli nagu valesti ja midagi nagu oli puudu, kusagile tuli sisestada sünnitunnistuse andmed, kusagile veel mingid andmed. teise-laua-tädi küsis minult et kas tõendid on toodud, ma siis seletasin, et eelmisel korral sai number üks lauda toodud kaks tõendit.
Harald leidis vahepeal, et on aeg jooksumaratoniks ümber kontori - ikka emme kaasa ja tagaajamispositsioonidele. tegime paar tiiru ümber oote-diivanite, kui laua äärde oli kogunenud kolmepealine seltskond - daam esimesest lauast, kellele olin viinud eelmised tõendid, tuli minu paberitega. teise-laua-tädi hakkas seletama, et näete, minge lugege meie kodulehelt, milliseid pabereid on vaja. sain häguselt aru, et lihtsad tõendid selle kohta, et rahasid pole välja makstud ei vasta vist standarditele, või on veel midagi puudu. lisaks ei osanud tädid infoga, "kui vaja võin igasugused lepingud iseendaga ära lõpetada - öeldagu ainult mida vaja on" midagi tarka peale hakata - öeldi vaid, et situatsioon on keeruline, küsiti, et kas telefoninumber on õige, mis andmebaasis ning lubati päeva-paari jooksul ühendust võtta.
lisaks täpsustati veel (umbes viiendat korda kolme visiidi ajal) et mida ma ikka sealt otsin - kas ma tõesti tahan tööd leida? minu kinnitava jaa peale ei pakutud mulle küll ühtki tööd vaid lükati meid viisakalt uksest välja - praegustel tingimustel me teid töötuks registreerida ei saa.

maailma päästmisest

ükspäev koppis üks pisike rentslikass jälle mu uksele. jälle ütlen vaid seepärast, et päästetavaid hingi on siit (minu hingest) ennegi läbi käinud, aidata olen püüdnud neid igati. ja siis jälle näinud, et maailm ei tahagi päästmist vaid hoopis rahule jätmist. ka minu poolt. nii ka seekord.
peale eilset üritust deklareerisin poolvaljusti poolendamisi, et ehk aitab, ehk on vaja nüüd vaadata rohkem seda mida mina vajan ja mida mu pere. mitte jagama oma aega, energiat, baarikapis olevat alkoholi, elamispinda ja muudki väärtuslikku kõigiga, kel vaja juhtub olema ja kes satuvad lähedusse.
kallis kaasa vaatas mind poolviltu ja naeris -sa oled ju alati kõikide kuulajat vajavate inimeste jaoks olemas. teisiti ei oleks see ju mõeldavgi.

argikrigin

*
eila öösi olla kuuvarjutus olnud. räägitakse. käisin kuud otsimas. ülalolev pilt tuldloopivast poisist oli parim, mille kätte sain :S

*
korraldatud prügiveost -
eesti riigis on kombeks, et ühes omavalitsusüksuses korraldab jäätmevedu üks firma. et olevat kindlam, et kõrvalehoidjad ikka prügiveolepingu sõlmiksid jne. tean peret, kes oli kuid ilma prügiveolepinguta, ja pidi ikkainimene otsima üles firma ja tahtma lepingut sõlmida jne jne.
aga. elab tegutseb üks ühistu, tahab paigutada esteetilisemaid konteinereid. aga vat ei saa, sest määratud prügifirma N ei paku sellist teenust. firma Y pakub, aga kuna firma N, kes on määratud meile teenust osutama, ei saa neid tühjendada, siis tuleb ühistul ajada meeletuid pabereid ja vb loobuda esteetiliselt ilusast plaanist vähemalt senikaua kuni ei toimu järgmist konkurssi ja kuni ei valita omavalitsuse poolt sellist firmat, kes neid tünne ka tühjendada suudab.
aga siis tuleb teha uus projekt, tuleb kaevata üles asfalt, mis praegu veel panemata jne.


*
täna astusime koduuksest välja ja Harald, olles võlutud töömeeste askeldustest, võttis oma pisikese kopa ja hakkas urgitsema mullas. ikka kopaga mulda ja kopaga mulda. mängis minutit mõni, kuni ligi astus töödejuhataja. edasine vestlus toimus venekeeli -
- lastel on parem siin mitte mängida!
mina ikka uudishimulik - miks?, sest ma ei suutnud uskuda, et sentimeetrise kopakühvliga võiks üks allakahene noormees hullu kahju teha juba tehtud tööle - ei püherdanud ta mullahunnikus vaid naksas tagasihoidlikult üle äärekivi.
- see muld on mürgine - täis turvast ja väetist! - seda ei soovitata koduaedadesse, sellega ei tohi töötada paljakäsi!
aga... uurisin edasi - mida see siis siin teeb!?
- et linnaruumis olla see lubatud...
prrr...
ja peale kõike - malts-põõsas on tagasi... wäkkk!

ei-tädi

täna ristusid meie teed ei-tädiga. Paavli kaltsukas (reklaam - päris lahe koht - riided ripuvad siivsalt stangedel, suuruse järgi sorteeritult, isegi minusugune põmmpea leidis sealt esimese 10 minutiga meelepärase jaki :) ), läksin sinna lootuses leida mõni ilmakohane müts pojale.
poes on eespool mõned mänguasjariiulid kuid sisseastujaid tervitab kõigepealt suur hunnik kaisuloomi - mõmmid, pipid, draakonid jne, kõik puha pehmed ja numsid. nende sisse oleks Harald heal meelel sukeldunud. poe taganurkas aga lastele suisa suur mänguasjanurk, selle kohal rippus silt, mis teatas, et lapsed on mängunurgas lapsevanema vastutusel.

Üks poiss sebis seal ringi. Harald muidugi hääs meeles liitus temaga. Oli tore, lapsed sebisid omaette, sain mütsikastis tuulata. tegin veel paar ringi stangedele, teine silm pidevalt poistel - mängisid ilusti. kuni siis teine poiss ära tüdis. ja siis hakkas kosutma - kevin! ei!... kevin! ei tohi! ja nii korda 10-20 täpselt ei lugenud... keelamise põhjused peamiselt ikka selles, et laps keelatud asju puutub (miskine kohviautomaat oli). ilmakohane peakate muretsetud, sättisime meiegi sammud kassa suunas. enne jäi veel ette leluriiul - klotsid ülemistel riiulitel; autod, pardid laste silmade kõrgusel - lõid Haraldil silma särama. lasin tal siis seal ees tsillida veel veidi kuni kõrvalt leitud mütsihunnikut tuulasin. samal ajal tatsas ea poolest pisut vanem Kevin ka riiuli ette. Kevin!! karjatab ema, "lähme juba!!", kevin hüüab "auto!" ja kisub ema käest ära, ema aga teatab süvenemata - "seal ei ole autot!". vallandus jonn, millest üksikuid sõnu oli eemalt raske kinni püüüda. mõtlesin veidi, kas sekkuda, kuid otsustasin mitte, sest ka mina ei taha, et minu kasvatushetkedesse sekkuksid mingid suvalised tädid poest.
mingil hetkel hüüatas ema - "siin poes ei müüda komme!", kevin viskles ema süles, müüa teatab teisele - "vii poisile kommi", hetke pärast oli poisi ees kommikorv, mida ta meeleldi enda kätte tahtis, ema noomima - "ei, tervet korvi ei saa!" mõned hetked hiljem olid poisi sõjasaagiks saadud kommid põrandal, jonn jätkus täies tuuris. ema oli poisile leidnud mingi motika plastkuuli sees ning püüdis sellega poissi rahustada - "näe, emme ostis sulle mootorratta!" poiss näppis plastkuuli ja kui selgus, et kuul lahti ei käigi, virutas selle kommidele järele.
mispeale ema teatab sõbrannale - "näe, sellepärast ma ei saagi temaga kusagil käia!"

Harald vaatas toimuvat külma kõhuga pealt. kommikorvi meil vaja polnud (raputasin müüa-härra agara pakkumise peale pead), see-eest sai poiss sõjasaagiks terve pildiloleva pardipere - 50 senti nägu;) ja lohistas neid õndsal näol terve ülejäänud päeva enda järel

Sam ja Esther

ehk kodukana ilmavalu
kunagi olin ma pisike. selline, kes käis laua alt läbi. kuulasin ragisevaid raadiokanaleid läbi kuidas Linna kikilipsust laulis, ikka sealtsamast kust vanaisa veel suurema ragina saatel äm'eerika häält kuulata püüdis. sellest ajast on mul meeles, et sööki tuleb austada. kui me putru lõpuni ei söönud, siis saime emalt noomida, et aafrikas lapsed nälgivad!
jah, eks elu jooksul ikka on kuuldud ja nähtud et mõnel maal läheb elu ilusamalt kui teisel maal. nu võtke kasvõi USSR tema kollapsipäevil. kes siis juba elasid, need ehk veel mäletavad - leivasabad, tühjad letid jne. jne. väga hull asi ei olnud, sest maad austava rahvana olid meil kõigil sugulased-tuttavad maaharijad - kui mujalt kartulit ei saanud, siis nende käest ikka.
praegu on meie pisikesel eestimaal kõik enamvähem hästi - kaup on poodides, euro on inimestel pihus. paljud meist on jõudmas uue rahaga harjudagi. loodetavasti ei laena meie ega me valitsus end ribadeks. nii nagu on teinud seda portugal. ja kreeka. ja iirimaa. ja usa.

viimase paari kuu jooksul on mind vaevanud küsimus- mille arvelt?! maailm peab ju ometi tasakaalus olema. ei saa olla nii, et kreeka ja portugal ja usa muudkui laenab ja laenab et "reisisaatjatele" tööd ja pensioni kindlustada, et oma laenatud laene uuesti ja uuesti refinantseerida. mille arvelt? kelle arvelt?
Tänagi oli etv-s ameerikat puudutav saade - ikka sellest kuidas hiigelriik välisvõlgades sipleb. ja et kuidas usa näeb vaeva ja teeb tööd selle nimel, et nende reiting ikka ei langeks ja et dollar ikka oleks kõva raha.

ja jälle, nagu tegelikult viimasel ajal igal päeval vähemalt korral-paaril, tulid mulle meelde Sam ja Esther. Jah, nende lastega on nüüdseks kõik korras. aga kõik teised nendetaolised? inimesed, kes on neis riikides (uganda, zimbabwe jt aafrika kõrbealade riigid) iga päev nälga surevad. nemad on need, kellede arvelt heaoluühiskond prassib. kui allolevatest videotest ei piisa, vaadake teisi videosid The San Damiano Foundation -lt

pöidlahoidmisaeg ja kõik see muu

*
juba pea kaks nädalat tagasi oli Eve-Ly ristimispäev. nüüd on ta nimi muude hulgas ka Eva. mingist ennemuistsest ajast ja/või seebiseriaalidest on mulle jäänud mulje, et ristimine on pühalik ja vää-äga pidulik toiming. meie seltskond (mu kaks poega ja kallis kaasa koos minuga) olime aga ilmselgelt overdressed.. enne kirkusse laskmist kamandati mulle sall pähe - katmata peadega naised ei astu üle läve... võeh.. ristimine ise tundus minu kui paadund uskmatu jaoks paras palagan - papp tuli rahva ette, laulis/luges raamatust, katsus ristitavate emasid, katsus ristivanemaid, katsus ristitavaid (kokku inimest viis). laulis edasi. pikalt nii. vahepeal näppis vaeseid ristitavaid miski valge esemega, vahepeal mingi pliiatsilaadse esemega. kõige väiksem vaeseke kasteti ühes teistega vahepeal ka märjaks ja anti talle piimapudel kätte. siis õpetas kuidas kolmest näpust saab kolmainus - isa, poeg ja püha vaim ja kuidas sellega tuleb endale risti lüüa. mingil hetkel pöördusid nad üheskoos kirku ukse poole ja sel ajal kui kallis kaasa nende eest läbi jalutas, ja püha isa teatas, et nüüd tuleb jätta hüvasti vanakurja endaga.. mingil hetkel jagati ristid kätte, lõiguti juuksetutte ja kõige lõpus käidi puuslikke suudlemas.. seejärel tuli pisikesel Eval sügav uni kõigevägevama kaitse all.. veel pilte tähtsast päevast->
*
peaaegu et märkamatult on jõudnud kätte see nädalake, kus saan paluda teie kõigi kalleid pöidlaid - seekordne katse TÜ kliinikumis kulmineerus täna kell 15.30 20minutilise jalad taeva poole lesimisega.
siirdati kaks kaheksarakulist, kes oleks eilse seisuga olnud väga tublid, tänase seisuga aga pisut arengust maha jäämas.. see teadmine, et tegelikult ei olegi kõik nii ilus, lõi koos minu hormoonide tasakaalutusega ja kogu maailma hetkeseisuga minu ümber ikka sellise laine üle pea, et pisarakanalid ujusid üle. siinkohal kiidaks labori-õde, kes mind armsasti lohutas jutuga, et ka 9ndal katsel on õnnistanud kaksikutega. noh, ega mul sinnani rohkem polegi kui vaid neli ivfi - samapalju ku iselja taga. ja praeguse tempoga ka neli järgmist aastat..
*
täna sain kätte kirja kus teatati, et uurimist kurjakaela vastu ei algatata. kui õel peab maailm olema, et temas lõplikult pettuda? et see uuriminr rikkuvat kahtlusaluse inimõigusi. aga kannatanu (inim)õigused? ka siis kui ta ei saa ütlusi anda? ka siis kui pole tunnistajaid ja turvalintidel paistab kõik OK?

täna sain trenni!

viimaste nädalatega kogunenud pinged trennisaalis maha rahmeldada - mida sa hing veel ihkad!
kogu see viha, mis kuhjunud vägivaldsete inimeste vastu.. kõik see sai täna hommikul pooleteise tunni jooksul maandatud jõusaali masinatel ja bassuvees treeneri liigutamise järgi sulpides..
"I'm every woman" kilkas Whitney kõlaritest kui minul peas kumises ühe poisi lause
- ma ei taha oma isa moodi minna.. aga mul vist pole pääsu.. ma ei taha elada sellist elu, millist minu isa on elanud...
"no matter if you black or white" deklareerib Michael vahelduseks.. sõtkun vett oma ümber nii, et vesi läheb kõrva.. vihaselt sõtkun, täie jõuga.
- ma ei taha ärgata hommikul ja avastada, et olen oma naisel kolm hammast sisse löönud. või et mingil hommikul selgub, et olen oma lapse kipsi löönud..
"hit me, baby, one more time!" hüüatab Britney minu mõtte jätkuks treeneri valitud remiksilt..
mõtlen emale, kes on lasknud sel kõigel toimuda. tema allaheitlikusele ja kannatuste piirile..
trenn lõpeb, lesin veel vaadates ujula laepaneele...
milleks see kõik?

eluke

kui oma ilusas roosas mullis elada, tundub elu võrratu - igapäevased toimetused - sõbrad, lapsed, tööke, kaasa kallike. aga kui mingil hetkel astuda omast mullist välja ja lasta kogu maailma pasal (vabandust väljenduse eest, ja see on veel leebe) enda eest ja kohati ka seest läbi käia, siis on hale tunne küll. hale neist kõigist armsatest inimestest, kes selles karmis maailmas hakkama peavad saama.
tahaks oma roosasse mulli tagasi. aga ei saa, sest see on, nagu Matrixist nähtu - päris elu, millest enam välja ei saa. noh, või kui, siis kunagi hiljem. võib-olla. ja ka siis jääb see pask mälestustesse ja südamesoppidesse ulpima.

lagrits on ohtlik!

Ettevaatust rasedad - lagrits on ohtlik teie tulevase lapse tervisele! lõiguke Tarkade klubi viimasest numbrist:

Kahjulik lagrits
Soome naisi ja nende lapsi vaadelnud uurimuses tegi Seckl kummalise tähelepaneku: põhjamaalased armastavad lagritsat, mõne puhul näib see moodustavat koguni olulise osa toidust. Kuidas teisiti seletada, et Seckl ja tema kolleegid Helsingi ülikoolist leidsid 64 ema, kes raseduse ajal nädalas vähemalt sada grammi lagritsat nahka panid. Nende lapsed osutusid tavatult tihti tüütusteks ja neil olid suured keskendumisraskused. Seletus: lagritsa koostises olev glütsürritsiin võtab toime kortisooli neutraliseerivalt platsentaensüümilt.

vot sulle säh. lisaks sellele teadmisele sain muidugi kinnitust arvamisele, et rasedusaegsed (toitumis)harjumused mõjutavad lapse tervist nii vaimses kui füüsilises plaanis. ja, et ema diabeet (ka nn rasedusdiabeet) on ikka roppkahjulik lapsele - soovitatakse enne rasestumist jõuda normaalkaalu.
ja - ei, ma pole rase, lihtsalt - tarkust tuleb levitada:)

bvsk

ehk võlanõuded müügis.
ma olen absoluutses segaduses. oma lemmikportaali osta.ee kaudu leidsin sellise saidi - BVSK seesamane firma müüb nii osta-ees kui ka enda kodukal võlanõudeid eraisikute vastu. vaatasin ja mõtlesin (niipalju kui hernetera vaakumis mötelda lubab) ja ei saanud enam üldsegi aru - mis toimub?
a) inimene on võtnud laenu (esimene on nt Aadusoo Priidik, sündinud juunis 1982, hetkel siis 28 aastane ..ee.. härra?), ütleme 100 000, miskisest kiirlaenufirmast või nt bigbangist ja jääb võlgu N summa..
b) käiakse läbi kohtuveskid, makstakse tasusid(+x) ja arvestatakse intressumeid(+y);
c) mingi tehingu läbi saab võlanõue edvistleva nimega firma Balti Võlgade Sissenõudmise Keskuse omandiks (kasum = +z);
d) bvsk, millise osakapital on 40K ja osaühingu sääduslik esindaja on Alar Kondratjev MÜÜB antud võla, mille väärtuseks loetakse 89604 eeku, 26115 eeguga.
üks paljudest tekkinud küsimustest - kas N+x+y+z=89604 või 22115?

ja nii on tehtud 845 inimesega. neist kõige väisemad numbrid on Petrosyuk, Nikolay'l (sünd. 1987-11), kelle 2000 eeku müüakse 653 eest. suurimad on neil poistel: Riismaa, Andreas sünd. 1980-aug; Maslennikov, Andrei sünd. 1962-dets ja Nugin, Priit sünd. 1982-dets, kellede 200 000 raha müüakse maha 60393EEKiga

ei, mul ei ole hale võlgnikest, ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub??!
et ma lähen ja võtan kätte ja ostan ära suvalise inimese võlgnevuse ja siis lähen sellesinatse suvalise inimese ukse taha (koos kandilise sõbraga?) ja hakkan talt raha pommima.?
või on selline müümine mõeldud võlgnikule endale? et ootan kuni minu võlg käib läbi kohtuveskite, satub nimetet firma kätte ja ostan ta ise välja? huvitav, kas väljaostusumma on samasuur kui TEGELIK võlgnevus? või suurem? väiksem ma ei usu, et on.

vt ka VÕS § 164.

lastest vahepeal

sai tehtud mõned pildid->
Külas käis pisike Marten. tema ema (kallis keskmik) on väga osav mustuse ja tolmu likvideerija. tänu temale loodan, et allergianähud taanduvad varsti..
mu vanem poja sai vahepeal täisealiseks. 18 on isegi nii täis ealine, et nüüd peab ise omad rahaaasjad aetud saama. vähemalt swedbank arvas nii. minu jaoks üllatusena ja päeva pealt, ilma ette hoiatamata - enne sain poja arvel omade rekvisiitidega kiibitseda ja ülekandeidki teha, aga enam mitte:)
vat, ja järgmise lapsega seisavad need röömu ja tööd täis aastad veel ees. huvitav, kas vanem vendadest on nüüd "valmis"? *
veel sai vahepeal näha ja hoida pisikest B-d, käidud saares nobedat keskmikku ära viimas. ja mõni tööasi ka. üksiti sai joostud otsa servapidi sugulasele (eksi õde), kes vahepeal samati vanaemaks olla saanud. tema lapselapse nimi on Ly-Sandra. huvitav, kas vana-vanaisa Peeter teab, et tal kaks lapse-lapse-last, mõlemal eesnimes Ly. kokkusattumused on mind alati kummastanud.

paar pilti siia ka:
laulame issile sünnipäevakingiks autu - ikka prmm-prmm-prmm ja brrmm-brrm! autut, muide, ei saanudki, tuleb välja, et taskukohased parsad on turult ära ostetud. järgi on kas mitteliikuvad romud või tagastatud liisinguautod, milliste hinnasiltidel on kuuekohalised numbrid:S jama. huvitav, kas pärast taeva-manna staatusesse tõstetud euru tulekut saabuvad parsad tagasi turule?

kõrgustesse! on selle noormehe moto - kõrgustesse! alles siis kui kõrgustesse ei saa (loe jalg ei ulatu) võib kaugustesse ju ka minna..

pisikese Greete käes on punane kass. punasel kassil on hööguvrohelised silmad, millised tulevad ööunenägudesse kummitama. teab Harald. esimene kord, kui vanem G kassi mängima pani (lisaks silmavalgusele hakkab see siis ka kiledalt mäuguma-surisema ja saba ning jalgu liigutama) hakkas väike H haledalt nutma. järgmisel hommikul tegime leluga tutvust turvalisest kohast - emme süles. siis nagu natuke leppis. aga nii kui lelu ja laps korraga põrandale said oli taas häda majas. pisike, kõrguste ja kukkumiste ja minu meelest ka kõige muu suhtes ohutundeta Harald lasi lahti hirmukisa pisikest, roheliste silmadega plüüskassi nähes..
eks ta nii ole kõigil - kui aga ainult õiget nuppu vajutad, saad hirmutunde kätte ka kõige julgemal;)

* ähh, jura, ma pole ju isegi veel kaugeltki valmis :D

pildikesi

meie pere tibud. eelmine ülesrivistus-pilt samadest lastest on poole aasta tagune->

mõnikord on tore lasta rihm lihtsalt lõdvaks ja oleleda. ka siis kui kogu ülejäänud EV peab võidupüha ja jaani. võtta oma õeksed ja nende tibud kokku ja süüa liha. ilma erilise tule ja mölluta. sest lapsed hoolitsevad möllu eest ja tuli ja tited ei käi eriti kokku. või olen ma lihtsalt liiga vanaks jäämas?

peale nädalast kahe-tibu eest vastutamist on saabunud õnnis rahulolu koos kalli kaasaga. äratundmine, et laps ei olegi ainult see, kes nõuab-tahab-vajab ja saama peab, vaid ka see, kellega koos on mõnus mängida ja kellele huvitavaid tegevusi välja saab mõelda. sest kuniks käedjalad on kahte söömis-väljutamis-uinumis- mehhanisme rahuldamas, ei ole eriti aega meelelahutusele mõeldagi. noh, lihtsamalt väljendades - väsisin ära. tegelt, algus oli päris lõbus ja mõnus. kolm päeva ja ööd. siis aga hakkas unele jäämiste ja magamistega mingi müstiline kamm, kuni avastasin, et ma eriti muuga ei tegelegi kui panen lapsi magama või tegelen seedeprotsessi erinevate osadega.

pealegi (lubagemulviriseda) pole ma juba 1,5 nädalat trenni saanud. ja söönud suht valimatult kõike mis tee peale ette jäänud... nii et kõht tundub paisuvat ja rasvad taaskogunevat, hoolimata, et eile kukkus mul esimest korda mänguhoos sõrmus sõrmest..

sääski on siin ropult, kuigi nende kuplad ei olevat nii hullud kui mõnel pool mandril.. ja esimese puugi nägin ära, E seljal 21.juunil. parmud tulid eile.. parvedes, enne neid ei olnud. enne jaani lõõritas ööbik, jaanieelse vihmaga said ka tihaste pojad (loodetavasti) lennuvõimelisteks - pärast seda vihmapäeva enam poegadele süüa ei viidud. linavästriku poeg siblis ka ema (või isa) sabas ükspäev. ja nõutas valjul häälel toidupalukest.

E ja H kasvavad iga päevaga. K nentis täna, et H nägu on siinoldud nädalaga muutunud - lõug on justnagu välja tulnud.. lastevahelised erinevused on ka juba väga selgelt näha. H huvitub masinatest ja kõigest, mil on rattad. E huvitub rohkem veest ja on võimeline mängima ühe asjaga rohkem kui 5 minutit. kuigi ka Ele meeldivad vankrid, muruniidukid ja rattad, aga tema tüdib neist palju kiiremini. ja Hle meeldib ka veega mängida. poiss on nagu üks õige rüblik - kui pole tegu just mõne rattalisega, siis tüdib ta suhtelsielt kiiresit ja liigub edasi. kui lasta tal endale "pähe astuda" siis jooksutab ta sind hingetuks - muudkui vii sinna, hüpita mind, jaluta minuga, kõnnita mind, sõiduta mind.. jne jne.

kui nad aga E-ga kahekesi mänguasjade keskele istutada, jätkub tegevust mõlemale pikaks ajaks:)