kaks korda EMO

Ühel päeval sattusin kaks korda erakorralise meditsiini asutusse. ei olnud lõbus.
Poja praegu haige - keha katavad villid ja neist arenenud kärnad, mida retseptiravimiga määrida tuleb.
perearstil käisime neljapäeval, saime suukaudse AB. reedel helistasin ja palusin ka kreemi - kuna sarnane olukord ka varem olnud, siis teadsin, mida perearsti asendajalt nõuda.kirjutati üks tuub. tuubis on 15gr. 4-aastane poja tuli aga ülepeakaela kreemiga kokku määrida. kreemi jagus täpselt neljaks korraks - kaks õhtut, kaks hommikut. täna hommikuks punnid kadunud ei olnud, vaja uut tuubi, et ravi poolikuks ei jääks. ühesõnaga - perearsti apsakas, mida kiirabiarstid peavad siluma.

jõudsime lastehaigla EMOsse umbestäpselt 1130 pühapäeva hommikul. lapsi palju püüdsin mingil hetkel kokku lugeda, kuid sassi läks - lapsevanemad kel lapsed süles siblisid, osadel oli pool suguvõsa kaasas jne üle kümne oli kindlasti, alla kahekümne...
Kõigepealt kurdad oma muret registratuuri. Korpulentne tädi kuulab isikukoodi ja kontrollib ema telefoninumbri ning saadab istuma - teid kutsutakse.
istume, õnneks mitte eriti kaua, kutsuti õige pea. tundus, et enne mõnda teist, kes enne meid istus. Nende hulgas ka üks isa pojaga, viimane istus isa süles ja hoidis peast kinni.. Isa utsitas teda vett jooma, tundus, et poisil oli kõrge palavik.. aga no, ega ma järge ei pidanud, vb tulid nemad ka hiljem.

siis räägime loo ära med-õele. tema vangutab meile pead ja ütleb, et peame pediaatriga rääkima. edasi suhtleb tükk aega edasi-tagasi saalivate kaastöötajatega. tundub, et jutt käib lisaarsti paigutamisest mingisse kabinetti - missugune on vaba ja kas arst on nõus seal tööd tegema. Pojal mõõdetakse temperatuuri (kaenla alt, digitermomeetriga) pulssi näpu otsast ja saadeti istuma - istuge seal paremal, teid kutsutakse. Vaatasin, et enamus inimesi istus vasemal. no küllap meile siis mõni teine arst määrati...
aga ei tuhkagi. istusime ja ootasime. Poja - nii kui ta on - eriti ei istunud. Sibeles edasi.. ja tagasi.. ja pissile.. ja kakale... ja vett tooma .. ja vett jooma.. nii möödus tund.
paljud lapsed olid palju palju haigemad. Üks kes toodi tundus olema välismaalane ja registratuurist kostus pimesool.. ta viidi ratastel voodil kiiresti osakonda.
Paaril, kes istusid järjekorras mõõdeti vererõhku - aparaat toodi koridori ja kogu järjekorra ees toimus siis piuksude saatel mõõtmine. Tundus, et üks med-vend oli koridoris järjekorra jälgimiseks ja jooksvateks ülesanneteks - kellele kanderaami, kellele aparaati, keda oli vaja järjekorrast palatisse saata..
teisi jälgides möödub teinegi tund.
on umbne ja pisut palav. ca 10 aastane tüdruk, kes peale meid tuli ja peavalu üle kurtis emale valjusti, et ta ei jaksa enam, lähme parem ära koju! ema püüdis seletada, et perearst alles homme õhtul vastu võtab - vahepeal mingeid ravimeid tema ei anna...
poiss, kelle isa lisapluusi on märjaks teinud ja laubal hoiab, on uinunud..
uimase näoga vastuvõtu-õde tuiab aegajalt koridoris edasi tagasi. tundub, nagu ta ei suudaks midagi otsustada - ehk siiski avatakse kusagil kolmanda arsti kabinett..
meile on selgeks saanud, et kõik ikka vasemal vastu võetakse, kas mina kuulsin valesti, või ajas ähmis-uimane medõde suunad sassi..
Poja traalib ringi aina tempokamalt ja häälekamalt,püüan vaigistada, et teised lapsed ikka haigemad ja nendel paha kui liiga palju lärmi teed. Saadan ta koridori otsa, et vaadaku, kui kaugelt ma paistan...
vasemast koridori otsast naastes teatab ta, et nüüd on tal teada, kuhu me lähme, kui me järgmine kord siia tuleme - seal on mänguasjanurk. Ma igaks juhuks ei läinud kontrollima kas ja milline - mine tea, millal meie nimi kostub...
Mingil hetkel tuleb arst kabinetist välja ja hüüab kedagi Nastjat.. asjata, veidi aja pärast selgus, et ta oli Nastja kuhugi palatisse saatnud. "pole ime kui varsti omaenesegi nime ei mäleta..." kobiseb arst ja võtab järgmise pisikese patsiendi..
Kusagil peale kahesajandat topsi vett ja kümnendat kukileronimistuuri, vähemalt nelja kiirabiga toodud patsiendi eelisteenindamist ja rohkem kui kolme järjekorrast palatisse juhatatud patsienti kuulen ma lõpuks poja nime hüütavat. ootamise algusest on möödunud ligi kolm tundi...
poja kahesajandat korda tüdinult küsitud "kaua veel!" peale oli mul lõpuks vastus teada - viis minutit, palun istu! Seletanud arstile olukorra, lahenes see kümne minutiga hoolimata poja pidevast ärevusest tingitud jutuvadinast. ta hüples mööda kabinetti peaaegu kontrollimatult ringi nagu elevil kutsikas, suutmata uskuda, et varsti saab õue ja koju.. Selleks et arst saaks mulle rahulikult seletada saaks, saatsin pojakese veetopsi täitma. hea mõte, arvas arst, kuid vaikusehetk jäi napiks, edasi pidime rääkima taas pojaga võidu.
kuulasin veidi ka arsti kurtmist teemal, et paljud patisendid ei ravigi last enne kodus, tulevad aga jooksuga erakorralisse, ilma et valuvaigisti või palavikualandajaga eelnevalt kodus ravida püüaks.. sellest ka meeletud järjekorrad...
ka arstikabinetis, muide, ei olnud MITTE ÜHTEGI mänguasja. üldse ei viidanud kogu koridoris mitte midagi peale laste endi sellele, et tegu on LASTEhaiglaga... lapsi lõbustasid vaid tahvelarvutid, kui see oli meeles olnud kaasa võtta, või vanemate telefonid..

teine kogemus täna õhtust mustamäe EMOga oli positiivsem. vähem kui tund aega läks sisseastumisest kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseni. järjekord oli küll pikem, kuid oli selge - kui sinu number on 1114 siis 1100 korral on sinu ees umbestäpselt kuraditosin inimest ja numbrite kahanevat järjekorda saab ilusti mitmelt tabloolt jälgida.
konditsioneerid töötasid ja patsientidele oli mõeldud kaks erinevatelt kanalitelt seepi näkku pritsivat televiisorit. inimlik. keegi ei teadnud kellegi nime ega haiguslugu, ei olnud koridoris siblivat med-personali ega viimse piirini kurnatud patsiente.
registratuuris toimus samuti esmane küsitulus, sinna saamiseks võtsid järjekorranumbri, mis kehtis ka med-õele saamiseks ja hiljem arstilegi..
Med-õde, kuulnud mu muret jagas, et mul olevat vedanud - õige arst on täna valves, aga muidu, järgmine kord sama murega tulles, võiks varem jõuda - enne 20.00, siis on kindlalt arst majas.. temperatuuri mõõdeti keele alt digitermomeetriga, samuti tundus nii pulsi kui vererõhu mõõtmine iga patsienti puudutav rutiin olema, nii ka käepael isikuandmetega...
minge ootake, teie number tuleb vastava ukse kohale...
Kuna minu probleemi lahendas teistest erinev arst, siis läks mul ka kiiremini - seekord sain hakkama pelgalt tunnikesega.

kui nüüd pisut mõelda - siis kes lapsevanematest ei annaks mida iganes olukorra teisiti olemiseks - miks ei ole lastehaigla erakorralises ühtegi mulitkat mängivat TV-d. miks ei ole lastehaigla erakorralises numbrisüsteemi, mis lihtsustaks nii laste kui ka arstide elu - keegi ei peaks jooksma patsienti otsides mööda koridori ja ka haigetel lastel oleks lihtsam oodata, nähes et järjekord liigub, mitte pole tuul see, kes inimesi liigutab...
Ometi korraldatakse iga jõulude ajal just lastehaiglale korjandus mingi süsteemi ostmiseks. Miks ei kohelda meie lapsi sama inimväärikusega kui täiskasvanuid?

kaua oodatud kaunikene

Esmaspäeval peeti lasteaias isadepäeva. hommikul oli ühine pudrusöömine koos  issidega. 

Meie issi oli absoluutselt ebasobivalt end just sellest päevast lasknud komandeeringusse saata. Sestap pidi väikemees minuga leppima. 

Lasteaia ukse taga teatas H: aga tead!, mõnedel lastel ei olegi isa! aga mõnedel on ainult isa! 

mina ei suutnud võimalust kasutamata jätta ja teatasin juurde: jah, kullake, ja mõnedel on kaks isa ja kaks ema...

puder oli maitsev. enamus isasid olid ka kohal :)

Täna FBs sattusin sellisele pildile. H silmas pilti juba kaugelt ja kiitis: tital on saba!! 

Sirvisime pilte-> ja seletasin pikalt kust lapsed tulevad. ja sedagi, et temal on kaks emmet. sõnakasutus "teise tädi kõhust" ei tulnud minu suust kohe kuidagi välja. 

järgnes küsimuste rahe:

- aga kes on teine issi ja kes on teine emme? kus nad on?.. 

- üks emme on see kelle kõhust sa tulid ja teine emme on kasvatamise emme.

- aga miks??

- sest emme ütles, et tema ei jaksa sind kasvatada - oli täiesti piisav vastus. esialgu.  mõne hetke mõelnud, teatas ta:

- üks emme on kasvatamiseks, üks emme on mängimiseks ja üks emme on kõhust tulemiseks!

siis  jäi noormees pikemalt mõtlema ja teatas veidi aja pärast -

- mul on kolmas emme ka!

- hmm.. kuidas nii?

- vanaemad on ju ka emmed!

ootan põnevusega järgmisi valgustushetki

lapse kaitsmisest

möödunud nädal on pannud mind sügavalt juurdlema lapse kaitsmise teemal. ja lastekaitse teemal üldisemalt.

Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti  rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis  sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.

Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.

kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!

neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?


***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle.  Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.

ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie.  paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et,  teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.

Pepeljajevi Põhjakonn

ja metsatöll ja kari lendlevaid kuradikesi ja õhuakrobaadid ja hunnik turiste  Raekoja platsis peale kõige:)
pärast seda veel üks jalasirutus Texases. muide, lapsed alla 6 eluaastat söövad seal tasuta ja erinevalt hella hundi terassist oli texase rõdupealne suisa hingaisväärselt hõre. ja sealsed diivanid... mõnus.
veel pean kiitma seal kõrval pesitsevat Bonaparte Deli't võrratud isetehtud jäätised ja sorbeed!
veel pilte fotkis->

kevad tuleb

avasime liivakastihooaja - viisime kelgud lõpuks keldrisse ja otsisime välja liivakasti mänguasjade riismed.

2,5 aastane H ei käi enam lasteaias. ootame riiklikku kohta - ehk seal saab soojema ilmaga ja kergema rahakotiga edasi katsetada...
küll aga on meil praeguseks kujunenud, et pea igal päeval peab kuhugi minema, midagi tegema - 2x nädalas judo, pühapäeviti jalka ja ülejäänud päevadel vastavalt valikule kas emme trenn (koos kohustusliku ujulakülastusega) või midagi muud põnevat. igal juhul tuleb kuhugi minna, midagi teha!
ja nii juba ligi kuu aega jutti. tulemus käes - täna, kui on pesueht tõbitsemise ilm ja päev (ei midagi hullu - köhanohu ja kurguvalu liigkergelt võetud kevadilmadest), ronib poiss sülle ja vaatab oma suurte silmadega mulle otsa ja lunib:
ujuma?!
poodi?!
batuudile?!
trenni?!
ujuma?!
mänguväljakule?!
õue?!
ujuma?
siis vaatab õnnetult, kuidas ma nina arvutisse pistan ja seletab -
emme teeb töö ära, siis...

mured ja rõõmud

võtsin H lastehoiust ära. ülepea. enam ei lähe. aitab! tsükkel üks nädal aias ja kaks-kolm köha-nohusena kodus on kurnav nii lapsele kui meile - vanematele. kokku käisime kohal ca 20 korral, septembrist saati haige olnud ligi kümme nädalat... kurb on, sest Haraldile meeldis hoius.
peale hoiu meeldib pojale unistada ujumisest ja trennis-käigust (st Arcticu lastenurgast). kõik sinupreti tilgad oleme saanud kurgust alla lubadusega, et kui laps terveks saab, siis saab ujuma. loomulikult H ei adu veel ajamõiste "kui terveks saad" tähendust ja võtab seda kui lubadust - kui selle röveduse sisse ajad siis saad trenni/ujuma. ja minu pikaajalise seletuse peale vaatab siiralt süütute silmadega otsa ning ütleb oma arusaamatuses vaid "ahah".

***
toidumänge meie laste moodi -
ükspäev tulen köögist tuppa ja leian Haraldi väikese mahlapaki ning mängutrompetiga diivani kohal askeldamas - ikka nii et mahl kitsamast otsast sisse ja suuremast välja valgub. diivanile loomulikult. ise oli tal selline võiduröömus nägu ees, nagu oleks maailma alustalasid avastamas.

täna oli vanem poja oma perega meil külas. Liisu leidis viilutatud vorsti ja nõudis lisa. kaasa siis tõi kapist terve karbikese ja meie, täiskasvanud jätkasime omi "tähtsaid toiminguid" (Agricola oli pooleli), süvenemata lapse tegevusse. paari minuti pärast hüüdis Eve-Ly siiralt ja röömsalt "näee" ja viitas vorstiviiludele sektsioonkapi klaasustel - hääl ja ilme rääkisid selgelt keelt, sest laps enda arvates oli hakkama saanud vähemalt kui mitte järgmise maailmaimega, siis mõne olemasoleva kordamisega vähemalt.

jõuluaeg on käes

jõuluootus on täies hoos. päkapikud on meie igahommikused külalised; nädalake tagasi käisime päris jõuluvanal külas. Harald oli pisut pelglik ja tõmbas kulmu kipra kui jõuluvana teda patsu lööma kutsus. Eve-Ly on aga julge. kohati on ta liigagi usaldav - tagasiteel tekkis hetk, kui ma käru kokku pakkisin ja kaasa Haraldiga sehkendas ja vaja oli oodata (mind), et koos trepist alla minna. siis astus liisu juurde maa-aluse parkla valvur ja pakkus oma kätt. enne kui ma suure emalõvi kisaga järele jõudsin olid nad juba poole trepini jõudnud. onu veel kiitis, et küll on tubli laps...

nädala keskel ühelt ürituselt teise tormates jooksin samuti raekoja platsilt läbi. ja kuigi lund ei ole ja vihma sajab, puges jõulutunne südamesse kui nägin jõuluvana aknasse kiigates ca 6aastast noormeest püüdlikult midagi seletamas... ja inimestel, kes vastu tulid tundus aega olevat. ka naeratamiseks.

see aasta on esimene, kui tellisime enamus oma kingikotist internetist. õnneks jõudsid pakid õigel ajal kohale. täna-homme peaks pakkimiseks aega leidma...


kena jätkuvat jõuluootust kõigile!

aplausi paluks

ehk potiteema vol viimane. vähemalt selle lapsega :)
kui pisie E on juba ammu potilaps, siis H-l läks veidi aega. aga praeguseks - kaks aastat ja kolm kuud vanalt on ta juba mõned kuud ilma mähkmeta, vähemalt kuu aega pole ka peenemat kraami püksi tulnud ja viimane nädal on kogu väljutussüsteem ilusti kontrolli all. tahtmine on suur ka ise potile ronida (väike pott tuleb vist järgmist last ootama saata), kuid ulatumisega on veel probleeme.
ülepea on käes aeg, mil H tahab tohutult abiks olla ja kõike ise teha. kartulikoorimine ilma tema abita ei tule kõne alla. - anna siia, aala koolib ise! hommikuse omleti munad peab tema lahti lööma ja mis tähendab, et emme pühib põrandat! ei!!, ise tahan!!
elu on lill:)

jõuluturul

pistsime täna nina jõuluturule.
tänavu tundus olevat tihedam putkamajandus kui eelmistel aastatel. aga samamoodi kui kolm aastat tagasi - ka seekord oli jõuluvana uks lukus. õnneks on nad õppinud ja jõuluvana lahtioleku aeg oli ilusasti uksel kirjas - kl 13-19. siis teab teinekord sättida...

küll oli pojal palju-palju uudistamist - kõik need putkad! kõik see nänn!! - võttis silme eest kirjuks! iga putka ees seisatas noormees korraks ja vaatas üle. ja seletas - näe - üks-kaks kala; laev!, näe - hobune!, näe üks-kaks (loe - "palju") lambad! kuni jõuluvana putka juures küllastus - imetles kuusekest verandal ja kahte (poliitiliselt korrektselt mõlema soo esindajast) päkapikku, kes aknalt piilusid, koputas uksele paar korda ja pani siis padavai minema - vaatasin, et järele jõudsin.
poja seletas, et vanajoul on tööl, vanajõulu pole todus...

muidugi veel tõstuk ja jõulukuusk ja jõulutuled ja põhjapõdrad ja kõik-kõik need inimesed kes lahkelt naeratasid ja mõnedki lehvitasid kui kaks kelmi suurt-suurt silma neil uudishimulikult otsa vaatasid.

kolme aasta tagune õnnetus lapse ja vedelikuga oli veel meeles ja seepärast tüürisin ma piparkoogileti ette ning lasin pojal valida pipaarkooki - et milline sulle, kullapai. H osutab kõrgele ja seletab - seda-seda! maksin piparkoogimehikese eest kaks eurot ja pakkusin lapsele mehikese, millele ta minu arvamist järgi oli osutanud. poja ei võtnud vastu, raputas pead ja osutas edasi - seda-seda!
mul läks ikka hea mõni minut, et aru saada - laps tahtis "seda süda!" ja mitte igasugust - letipealne ei sobinud, just ee, mis oli kõrgemal ja klaasi taga. müüja oli õnneks mõistev ja armastusväärne - tagastas meie 50senti (süda odavam kui terve mehike) ja andis lapsele täpselt selle südame, mille järele Haraldil isutas...


ja kuusk seisis ka peale meid püsti.

terve?, haige?

öösel köhib poiss kohati paar-kolm korda. hommikul ka. ja kui ma siis otsustan, et ei, täna ei lähe trenni-lastetuppa ega ka mitte poodi inimeste sekka, keerab laps end üles. päeval ei märkigi ei väsimusest ega haigusest. terve päev muidu ei piuksugi, ainult päevaune lõpetab pisike köhahoog.
on see's nüüd haige laps? terve vist mitte :S

olgu märgitud ka see, et käisime eile oma pisikestega Klaabut vaatamas. pooletunnine paigalolek on mõlemale lapsele täiesti jõukohane. tingimusel, et laval toimuvat näha on ja et laval midagi põnevat toimub.
Harald vaatas andunult ja ammulisui esimesed 25 minutit. päris lõpu poole hakkasid teda häirima kaasvaatajate kilked. siis tegi ta avastuse, et oi - selja taga on ka inimesed! Liisu oli selle leidnud juba enne. nii möödus tagumine pool etendusest temal tähelepanu jagada püüdes.
vigiseda võib vaid selle üle, et Nukuteatri Väikese saali istekohad on lapsevaenulikud - peaaegu et ühel tasapinnal kuni lõpuni. lapsed, kes süles seista said (nagu meie kaheaastased) nägid etendust enamvähem, kuid kes ise istuma pidid - nendel oli vist raskusi :S

minu oma!

Haraldi enese- ja maailmaavastused on täies hoos.
õuest tulles teab ta täpselt kuhu minna jaka sedagi, et kõrvalolev uks on "onu todu", see uks, mille ta saab ise avada on "meie todu". kõikidele naabritele ja teistelegi temale meeldivatele inimestele ütleb ta kohtumisel selgelt ja säravalt "tele!". möödudes seletab, et onu läheb üles, või siis alla.. reeglina vastupidiselt tegelikkusele. mõned sõnad on veel vastanditega segi läinud, tn tähendab "emme aitab kinni" tavaliselt, et jogurtipudel tuleb lahti keerata.

poes luusib ta mänguasjariiulist alati mõnd väikest autot. kui issi ka mõnd suuremat pakub - põlatakse ära, pisikestega tundub olevat mõnusam mängida. täna veetis poja ligi pool tundi hiirvaikselt enda voodi all pisikese kopaga mängides. käisin vahepeal kolm korda vaatamas, et kas kõik on ikka korras. võreka alt piilusid vaid kelmid, naeru täis silmad :)
veel mõnd aega tagasi sai poissi veel petta - panime mänguasja mida ta ihales korvi, enne kassani jõudmist poetus see tasa tagasi riiulisse. eile aga oli sellest kohutav draama. sest kodus kotist ei tulnud välja seda autode komplekti, mis poes korvi pandi! poja pisarates, ükski juba olemasolev kann ka ei lohutanud. tuleb siis minu juurde, vaatab oma suurte, üleni pisarais ja kurbade silmadega mulle otsa ja teatab - "aala nutab!" poeb sülle ja rahuneb..
tänagi teadis ta täpselt, millist komplekti autosid poest nõuda, see hoiti siis kiivalt kaenlas kuni kassani, ka kassalindil tuli issi sülest silm peal hoida. väikesed mudelautod pandi käest alles kodus, peale paar tundi kestnud küllastumiseni mängimist.

kuldne sügis

d
korjasime vahtralehti. H teadis täpselt et nendes ei tohi jalutada. kuni ma talle ette näitasin, kuidas kõnnitee äärde tuule poolt aetud lehed kõige lahedamalt sahisevad. kui poja maandus järgmises, kojamehe poolt kokkukuhjatud lehehunnikus sain end sügavalt kiruda ja asusin vastupidist selgitustööd tegema teemal, et teiste inimeste tööd tuleb austada...

pidzaamapidu

elu nagu segasumma-suvilas:)
Eve-Ly käib meil harva külas. aga seda väärtuslikumad ja hinnatumad on need kohtumised laste poolt. kallistusi, musitusi ja jutuvada jagub kauaks-kauaks.
pildile püüdsin lapsed möödunud reedel, ulakate tegude pealt. tean, paljud konservatiivsed lapsevanemad vangutavad pead, aga mina olen lihtsalt liiga laisk, et lapsi keelata end arendamast. olgu arengu hinnaks siis mõned plekid diivanil või mõni muhk otsa ees.

viisakus ennekõike

Harald issile lehvitamas

täna küsis Harald siiralt silma vaadates - issi tuleb?
seletan siis nii lühidalt kui oskan - issi tuleb esmaspäeval, täna on alles teisipäev. issi tuleb kuue päeva pärast!
Harald mõtleb veidi, kargab voodil ja teatab röömsalt : issi tuleb! issi tuleb, teisi päev!

ühe päeva veetsime väikese Liisuga. ta käib nüüd venekeelses lastesõimes, teine komplekt vanavanemaid kõik ju venekeelsed. nüüd siis pisike Eve-Ly teab, kuidas inimesi tänada - iga kord kui talle midagi anda, ulatada või milleski aidata, teatab ta kõlavalt ja selgelt - basibo!
teine hommik, ärkasin, tatsasin poiste juurde kööki ja sain pihku kaheaastase viis sõrme selge teatega "tere hommikust!" . Tere tundub Haraldile hetke lemmiksõna olevat. see öeldakse naabrimehele, kes trepil vastu juhtub, poetädile, kes pilgu kingib. vahest ka nendele, kes ei kingi, eks ikka selleks te tähelepanu saada.
nüüd kui me pikemalt kahekesi, siis ta hommikuti küll erilise delikaatsusega ei jahmerda, ikka varrukast kinni ja "ärka üles!" ja "tõuse püsti!". sest päev tahab ometigi elamist!

nii Harald kui Eve-Ly on meeletu jutuvooga, kui nad just midagi tarka inimeste keeles ei räägi, siis teevad seda omas keeles. nii mõnigi kord seisab poja mu ees ja ma saan pika epistli osaliseks. epistli, millest sõnasid on aimata, kuid mitte täpselt aru saada. ja kui ta näeb, et ma aru ei saanud, kordab ta "tuum-mõtet" veel paar korda. kuni ma noogutan - jajah, tegelikult justtäpselt seda!
siis jääb ta rahule ja läheb edasi oma mänguasjade juurde. ka nendega seletab ta pikalt-laialt. teinekord täiesti maakeeli.

kaheaastasel ülevaatusel käisime.
kasvult on poja eesti keskmine (89,5cm) ja kaalult pisut alla keskmist (12,450kg). kõigi muude küsimuste hulgas uuriti, et kas räägib juba ka? nii paarisõnalisi lauseid? muidugi oli Harald uues kohas ja võõraste tädide keskel suhteliselt võõristav ja tasane. väidet, et aegajalt tuleb neljasõnalisigi ei võtnud arstitädi vist tõsiselt... riietumise kohta küsiti, et kas võtab kahe näpu vahele riideesemeid ja proovib neid selga saada.
täna ajas Harald oma lemmikpluusi ise selga. tõsi, tagurpidi läks, aga koma sai kirja. riietusega on ülepea jant - pisike esteet teab ju täpselt mis selga tuleb panna ja mis mitte. näiteks on ta totaalne sallide ja kaeluste vastane - ei sobi!! teatab ta kaugelt. pluusidel lihtsalt peavad suured pildid (või "numbrid") peal olema, sest muidu "ei sobi". mütsieelistus on tal kurvaksajavalt üksluine - vaid üks õhuke müts "sobib" soojem krabipildiga müts käib siis ka kui lemmikut pole silmapiiril. ülejäänud põlatakse ära ja pähepunnimisel karjutakse end kuumaks.

naturaalmajandusest ka - alles paar eile viskas poja oma teise ja viimase lutipudeli ära. prügikasti. osutasin katkinäritud lutile ja andsin pudeli poisile - viska ära, katki on. viska prügikasti! ja ta viskaski. hiljem, kui ta ei näinud, panin pudeli kapi otsa - mustadeks päevadeks (loodan, et ta seda siit nüüd lugeda ei mõista enne mõne aasta möödumist). õhtul jäi oma hiljutiavastatud sportpudeli kaisus magama. öö jooksul ärkas korra, kuid juua ei võtnud. ja hommikul - oh imet - mähe kuiv, näis kuidas täna.
ülepea paistab, et mähkmenduse võime üsna varsti ära unustada. vaid nr 2 kipub meid veel ootamatult tabama, kuid ka sellega on helgeid päevi.

kolm põlvkonda

isad ja lapsed

minu lemmikud:)
kallis teismeline seadis meid fakti ette, et tema kolib välja - kael kannab ja tuba jäi tühjaks.
pilt tehtud sünnipäevapidul - tänud kõigile, kes kohale tulid. laste lõbu saab näha albumist->

kaks aastat

Õnne:)

täna oli ka esimene täispikk lasteaiapäev. läksime enne hommikusöögiaega - pisut enne üheksat, ja olime esimesed. Söögitädi nägi meid esimest korda - proovipäeva ajal oli tema puhkusel. Harald sättis end garderoobi istuma ja temale omase peaaegu lakkamatu lobisemise saatel püüdis oma jalanõudest vabaneda sel ajal kui mina üritasin tädia asjalikku jutuajamist pidada teemal mis kotis ja mis veel peaks olema, kuidas Harald tavaliselt magab jne..
kui hommikul saime kiita sõnavara eest - vaid kaheaastane ja nii soravalt räägib, siis peale nelja järele minnes kuulsin, et ta ka kenasti magas ning teiste lastega hästi läbi sai - iseend seejuures kehtestades.. - kas teil on vanemaid õdesid-vendi? - oli esimene küsimus...

345km

ehk kuidas ma ööbimisega matkal feilisin.
ma olin juba mitu-mitu aega iseendale ja kõigile kes ette suvatsesid jääda, kuulutanud, et nii kui ma kalli kaasa sõtta saadan, võtan pojaga ette ekstreemürituse, mis sisaldab ööbimist mittetubases õhkkonnas (valikus - telk, metsaonn, auto)
mõeldud-mõeldud - et Tapast edasi on loogiline valik Virumaa rabad. nende hulgas on Tudu soo ja metsaonn mind ammu imponeerinud..

tänane tõusmine oli hirmvarane - 7st üles, 8st autosse. vahepeale kiired ampsud, samakiired pakkimised ja veel kiiremad riietumised.
Harald leidis, et õige on poolelijäänud uni autos tasa tukkuda. eks ta iga päevaselt ka ärkab küll vara - teinekord kl 6 esimene äratus, kuid tukub vahelduva eduga ca kella üheksani. Tapa sõjaväeosa juures hakkas silma, et enamus kutsealuseid oli ikka nooremat sorti. ja et lisaks kutsealustele hängis värava taga ka seltskond tibisid - hiljem selgus, et need ei olegi minu arvamist mööda kodutütred või ehk nais-militaari(kandidaadi)d vaid hoopis külalised.. Haraldile sõjavägi meeldib. juba eile sebis ta endale hulka sõjaväeriideid, eriti vöösid ja rihmasid ning uhke kiivri. täna hommikul oli tal võimalus militaar-onudega ringi tsillida. loomulikult igatses ta teisele poole aeda, kuhu täiesti ülekohtuselt kõik huvipakkuvad bussid vurasid. vahepeal näitas ta suurele onule oma hüppamisvõimet, mispeale onu ei ajanud vastu - näitas enda oma ka ning lubas lapsele õmmelda vormi oma püksisäärest. hüvastijätt issiga jäi lüheldaseks, kuid ega poja vist kahe nädala pikkusest aru saagi - igal tööpäevahommikul läheb issi ju tööle ja õhtuti tuleb tagasi, asi see sõjavägi hullem peaks olema. eks paistab, täna õhkas Harald kolm-neli korda issi järele (paar korda autos, kord kui koduuksest sisse astusime ja enne und).
edasi nägi masterplan ette visiiti piirkonna suuremasse keskusesse - Rakverre - et seal puuduolev toidukraam varuda ja ehk lõunatki manustada. teel sinna leidis väikemees taas paslik olevat magada.

Harald on arvamusel, et tähed on numbrid. nii kui autost välja saime kilkas ta - number! number! ning silkas linna kujunduselemendile turnima.
Rakvere turg oli pühapäevaselt tühi - kuid erinevalt InnostIrjast, kes juba kaks aastat tagasi virisesid, et keegi peale nende ei käigi turul, leidis Harald eest seltsimehed rattasõbrad. poisse oli kokku viis, istusid teised nigu lillepotid lillemüüjate leti taga. Harald pani end siis nende kõrvale. ikka kohe noorimale poisile päris lähedale. poisi arvates sai liiga lähedale ja too nihkus edasi. Harald ikka järele - no kuidas sa poistega ikka sõprust teed, kui külg-külje tunnet ei ole. muhe vanamees, kes ühe piiga tõukeratast putitas näi mind eemalt piidlevat ja kutsus ligi ostma - mida teile? -viitas ta lilledele. mina siis vastu, et peale oma poja ei taha ma sellest letist midagi. vanamees muheles, et talle väikesed lapsed meeldivad, eriti poisslapsed... mina, foobikuna, püüdsin siis kiirelt oma põngerja kinni ja silkasin edasi tomateid ja valget klaari ostlema. mõnusalt madalad hinnad on sealkandis - tomat 1EUR ja klaar 0,80

Linnast välja orienteerumine läks koba peale isegi õigesti. paljude puuduolevate lehtedega igivana regio atlas muidugi oli abiks. eriti väikese kaardilugeja käes.
teekond Piisonifarmi (mille olin tuvastanud ühelt allesjäänud lehelt, mida meie marsruut läbis) oli küll kiire, kuid Harald leidis ikka mahti enne kohalejõudmist viieks minutiks uinuda.
kui juba farmi minek, siis tuleb loomulikult KÕIK kätteandvad loomad läbi patsutada - küll ema hiljem ravib ja tohterdab. mul ei olnud ka südant lahtiselt ringipatseerivale, kõikide laste patsutusi taluvale, bernhardiinile FU-käratada, eks paistab, mis nahk homme teeb.. kuna Rakveres oli ta piisonite seljas ratsutanud, siis nõudis ta nüüdki, olles kuulnud et suur karvane elukas kes talitajalt oma pika keelega õuna limpsab, on piison, valjuhäälselt "istu selga".
piisonisaloonist üle tee on "eedeni aed" kus kanad, jänesed, haned-pardid ja sead-kitsed patseerivad. 1,50 eest saime korraliku ekskursiooni ja nimelise muna, millest lubaduse kohaselt kolme nädala pärast tibu pidada kooruma ja sellele tibule Haraldi järgi nimi pandama. nagu fotolt näha - nimelisi tibusid on viimase kolme nädala jooksul sooja pandud hea mitu restitäit... nimelisest tibust tehakse foto koos nimega ja pannakse tibustendile, samuti võib isikliku tibu koju kasvama viia.

meie lõppsihtkohta jõudes oli poja just uinunud. seetõttu julgesin minna metsaonni otsima üksinda - Harald nohises väga rahulikult ja mis see 700 m laudteed siis ikka ära ei ole. eksole, tuli välja, et ikka on - sinna ja tagasi matk kestis kiirel-kiirel sammul 15 minutit. kusjuures viimased sajad meetrid ma jooksin - mulle tundus, et kuulsin lapse nuttu. metsast väljudes leidsin eest järjekordsed matkasellid (ühed olid meie tulles just lahkunud) kaarti uurimas ja Haraldi esiistmel õndsat und nautimas.
kui ma oma rongaema tunde olin piisavalt maha suruda suutnud ja hingamise taastanud, istusin rooli taha, imetlesin oma magavat inglit ning lasin fantaasial voolata - kuidas me ülejäänud aja õhtuse uneni matkame edasi-tagasi mööda laudteed, vahepeal marju korjates ja kuidas me homme hommikupoolse aja samamoodi auto ja onni vahel 3-4 korda käime vahepalaks seeni noppides (riisikaid ja kukeseeni paistis seal olevat).
onn ise oli võrratu asupaiaga - otse järve ääres. RMK on lubanud ujumissilla remontida 25 juuliks, aga pole targalt aastat juurde pannud - 2011 see igatahes ei ole. täna oli tuul nii suur, et laineid loopis suisa üle piirde - nagu mere ääres - tekkis kodune seos. onnis sees loomulikult elektrit ei ole - märkus järmiseks korraks - küünlaid kaasa!
Harald ärkas - heas tujus, nagu seiklusele kohane. Tõstsin ta autost välja ja lasin olukorraga kohaneda. siis juhtisin laudtee servale ja jäin ootama reaktsiooni - see tuli positiivne - kilgates pani poiss järgmise kurvi poole jooksu. nu, mõtlesin ja ütlesin - lähme vaatame siis kus marjad on! poja astus veel mõned sammud, kuni jõudis kurvini ja nägi, et ees polegi muud kui vaid laudtee. ta jäi nõutult seisma ja hüüdis - sinna! ja näitas tuldud tee poole - aga marjad?!
sinna - ikka auto poole... vahepeal mõtlesin, et ehk kammitseb ja hirmutab teda laudtee, juhatasin siis metsa poole - ai, kudi!! - metsaalune taimestik käis vastu sääri ja kohati ka poja nägu. Vaata! tegin veel viimase katse - seened!!
sinna! sinna-a!! võttis poja mu käsivarrel rippuvast nahavoldikesest tugevasti-tugevasti kinni ning tiris auto poole endal nutuvõru suu ümber... ja mulle kangastus, kuidas ma 3-4 korda mööda laudteed marsin - süles nuttev laps ja seljas varustus..

nutva kaheaastasega metsas ööbimine ei ole just mu lemmik-ajaveetmisviise, nii siis kogusin enda ja tralliva lapse autosse, kuulutasin ürituse mõttes läbikukkunuks ning keerasime nina kodupoole. edaspidi tuleb pojaga lihtsalt rohkem metsas luusida - et ta teaks, et puudele meeldib väga kui nendega suhelda ja kasvõi samamoodi oksast-tüvest kinni võtta kui ta inimestel armastab haarata. (täna piisonifarmis ärastas ühe võhivõõra tüdruku -et lähme-lähme...)
veel pilte fotkis->

paar õppetundi:
* teinekord tuleb võtta kaasa küünlaid, tikke. veel parem taskulamp või paar;
* ei tohi unusta walky-talky-t, selleta seon end lapsest vaid nabanööri kaugusele;
* lapsega loodusesse - lisaks sotsialiseerumisele ja potindamisele järgmise aasta tegevuskavas üks prioriteete ;)

väike indigo

või on nad praegu juba kõik kristalli-lapsed?
täpselt kuu aja pärast saab poja kahe aastaseks :)
meie väikesel indigol tundub olevat kaks pööraselt lahedat ja kasulikku omadust - esimene on akrobaatiline osavus. nu, natuke võib emme ka selja sirgu lüüa ja öelda, et beebieas sai võimelmas ja ujumas käidud lapsega ja palju pole keelatut ka mänuväljakutel, aga selleks kõigeks peab ju eeldusi olema.
teine võrratu suund on inimestega suhtlemine. see kuidas ta otsib ja leiab kontakti nii omade kui võõrastega, ennekõike lastega, aga ka täiskasvanutega, on lihtsalt võrratu.
pilt tehtud täpselt aasta tagasi ühel toredal kogunemisel.

Tädu ja Angerja

tehtud-nähtud:)
tänaseid pilte-> ära viska homse varna->
Tädu loodusõpperajalt ja Angerja mänguplatsilt:)

paar teemat

esteks, loodetud lasteahoidu-> me kahjuks ei saanud. täna anti teada, et kohad ikka täis ja hirmus kahju, aga augustist ei vabane mitteüks koht.. sinnapaika jäävad maha unistused korralikust kodukorrastusest, abistavast käest potitreeningul ja muudeski tõsisematest plaanides paaril vabal päeval nädalas. niisiis otsime endiselt turvalist ja mõnusat lastehoidu kopli-kesklinn-kristiine piirkonnas. ehk keegi teab?

*

teiseks Montignac koos nelikorda-nädalas trenniga töötab tasa kuid järjekindlalt:) kaalu nüüdseks vähenenud üle kolme kilo, number läheneb röömsalt 80-le, jalga lähevad optimismihetkel soetatud nr 44 püksid ja olemine on õite hea.
et keegi ei arvaks, et ma end nälgas hoian, olgu siinkohal toodud nädalamenüü - tegu suvalise nädalaga jaanipäeva ja tänase päeva vahelt. kogu aeg ei viitsind ka toidupäevikut pidada, aga kuna esmaspäeval targa inimesega konsulteerima minek, siis on vaja ettevalmistatud olla.

Esmaspäev -
08:30 sidrunivesi 1kl
09:00 praetud 5 shampinjoni, 2vees keedet muna, lusik kappareid, peot idusid, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
12:30 apelsin
13:00 2virsikut ja apms värsket kapsast
15:00 kapsas hakklihaga + jogurt (2portsu)
19:30 virsik
20:30 kodujuust + värske salat – kurk, tomat, hapukurk, idud, hiina kapsas
22:30 nektariin+virsik

Teisipäev
07:45 sidrunivesi 1kl
08:15 praemuna, poolpraetud porgand ja pool punast sibulat, 3 õhikest viilu kalkunisinki, lisaks pool avokaadot ja tomatit, peotäis idusid, maitseroheline
10:30 hilinenud kohv + shokolaad
12:15 apelsin
14:00 Hakkliha-kapsas + jogurt + 2 tükki loomaliha fileed
20:15 2 praetud fileetükki, üks tomat, pool avokaadot, pisut varssellerit, kollased türgi oad, maitserohelist
23:00 apelsin
22:30 nektariin+greip

Kolmapäev
08:15 sidrunivesi 1kl
08:30 keedetud türgi oad, 2tk suitsukala kõhuääri, 1tomat, pool avokaadot, idud
09:00 kohvi ja tükike shokolaadi
10:00 2 nektariini
13:00 kolm viilu fileeliha, ahju-varsseller, kodujuust, idud
20:30 kahest munast ja seentest-sibulast omlett, natu soolalõhet (isetehtud-sidrunimarinaad), idud, pool tomatit, wasa
23:00 kaks kiivit

Neljapäev
07:45 sidrunivesi 1kl
08:15 2 munaga praetud shampinjonid pool punast sibulat ja tomatit natu soola-lõhet, kodujuust, maitseroheline, jupike jogurtit, kohv shokolaadiga
12:00 3 aprikoosi
14:00 praetud, hautatud kanaliha, tomati-hiinakapsa-sibula hautises; värske salat redis-kurk-tomat-paprika; keedetud köögiviljamiks
17:00 3 aprikoosi
21:00 sama miis lõunal, väiksem kogus, vähem kanaliha
23:00 0,5 avokaado toorjuustuga

Reede
08:15 sidrunivesi 1kl
08:35 Praetud 2 shampinjoni, 3 viilu kalkunisinki+ kodujuust, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
13:30 kana+türgi oad+hapendatud kurgid+pool tomatit + wasa toorjuustuga
20:00 tuunikala vees, kodujuust, ürgi oad (peotäis), punane sibul, maitsetaimed
öösel mõned puuviljad

Laupäev
08:45 sidrunivesi 1kl
09:15 praetud 2 shampinjoni, 3 viilu kalkunisinki+ muna, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
12:30 Tükike shokolaadi ja peotäis pähkleid
16:00 täisteramakaronid (6min), pisut juustu, praetud tomat küüslaugu ja sibulaga, salatiks v. tomat, rohelist (sibul, till petersell), pool avokaadot ja sl maitsestamata jogurtit
20:00 valge reip ja 2 virsikut
22:00 õun

Pühapäev
09:10 sidrunivesi 1kl
09:40 omlett shampinjonide ja sibulaga, tera kodujuustu, pool avokaadot, idud, lusikatäis jogurtit
09:50 kohv shokolaaditükikesga
14:30 sealihahautis köögiviljadega (kollane türgi uba, paprika, tomat jne), värske salat – redis, tomat, paprika, hiina kapsas, salatikaste äädikas-õli-supimaitseaine
22:30 värske salat lõunast ja wasa toorjuustuga
00:00 õun

selgituseks -
klaasitäis (sidruni)vett paneb hommikul sisikonna tööle, et suur maotäis kohtaks aktiivset seedekulglat, mitte ei jääks kuskile mao ette toppama. shokolaad on alati vähemalt 70%, Monti soovitab küll vaid üle 80st, aga eestis selles osas hea valik puudub. jogurt on maitsestamata, kodujuust 0%ne. soola toitudele panen väga harva ja võimalikult vähe, suhkrust käin kaarega ringi. üks reedene veinijoomine oli harukordne. kaks korda pole ma suutnud jäätisele "ei" öelda ja ka juustust üritan ma mööda käia, aga nii kord nädalas tuleb ikka ette. alguses sai ikka megaportsud endale ette tõstetud. hirmust, et äkki jään nälga. nüüdseks on portsud normaliseerunud, kuid vahepalasid on rohkemaks läinud..

ja trenn - nädalaplaan on olnud:
E vesiaeroobika või bodybalans,
K jõusaaliatribuutika ja/või vesiaeroobika,
N pilates,
P bodybalans
sügisepoole peaks klubi taas suveunest ärkama, siis saab end ka laupäeval piitustamas käia, nii et graafik asendub ehk normaalsemaga.. tähelepanek on huvitav,et kaal kipub langema korra nädalas. kuskil nädala keskpaigas. siis loksub pisut tagasi, et siis järmise nädala keskel jälle rekordnumberid näidata.

vot nii tubli olen olnud. lootma peab, et jaksu jagub kauemaks:)