lapse kaitsmisest

möödunud nädal on pannud mind sügavalt juurdlema lapse kaitsmise teemal. ja lastekaitse teemal üldisemalt.

Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti  rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis  sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.

Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.

kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!

neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?


***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle.  Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.

ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie.  paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et,  teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.