kaks korda EMO

Ühel päeval sattusin kaks korda erakorralise meditsiini asutusse. ei olnud lõbus.
Poja praegu haige - keha katavad villid ja neist arenenud kärnad, mida retseptiravimiga määrida tuleb.
perearstil käisime neljapäeval, saime suukaudse AB. reedel helistasin ja palusin ka kreemi - kuna sarnane olukord ka varem olnud, siis teadsin, mida perearsti asendajalt nõuda.kirjutati üks tuub. tuubis on 15gr. 4-aastane poja tuli aga ülepeakaela kreemiga kokku määrida. kreemi jagus täpselt neljaks korraks - kaks õhtut, kaks hommikut. täna hommikuks punnid kadunud ei olnud, vaja uut tuubi, et ravi poolikuks ei jääks. ühesõnaga - perearsti apsakas, mida kiirabiarstid peavad siluma.

jõudsime lastehaigla EMOsse umbestäpselt 1130 pühapäeva hommikul. lapsi palju püüdsin mingil hetkel kokku lugeda, kuid sassi läks - lapsevanemad kel lapsed süles siblisid, osadel oli pool suguvõsa kaasas jne üle kümne oli kindlasti, alla kahekümne...
Kõigepealt kurdad oma muret registratuuri. Korpulentne tädi kuulab isikukoodi ja kontrollib ema telefoninumbri ning saadab istuma - teid kutsutakse.
istume, õnneks mitte eriti kaua, kutsuti õige pea. tundus, et enne mõnda teist, kes enne meid istus. Nende hulgas ka üks isa pojaga, viimane istus isa süles ja hoidis peast kinni.. Isa utsitas teda vett jooma, tundus, et poisil oli kõrge palavik.. aga no, ega ma järge ei pidanud, vb tulid nemad ka hiljem.

siis räägime loo ära med-õele. tema vangutab meile pead ja ütleb, et peame pediaatriga rääkima. edasi suhtleb tükk aega edasi-tagasi saalivate kaastöötajatega. tundub, et jutt käib lisaarsti paigutamisest mingisse kabinetti - missugune on vaba ja kas arst on nõus seal tööd tegema. Pojal mõõdetakse temperatuuri (kaenla alt, digitermomeetriga) pulssi näpu otsast ja saadeti istuma - istuge seal paremal, teid kutsutakse. Vaatasin, et enamus inimesi istus vasemal. no küllap meile siis mõni teine arst määrati...
aga ei tuhkagi. istusime ja ootasime. Poja - nii kui ta on - eriti ei istunud. Sibeles edasi.. ja tagasi.. ja pissile.. ja kakale... ja vett tooma .. ja vett jooma.. nii möödus tund.
paljud lapsed olid palju palju haigemad. Üks kes toodi tundus olema välismaalane ja registratuurist kostus pimesool.. ta viidi ratastel voodil kiiresti osakonda.
Paaril, kes istusid järjekorras mõõdeti vererõhku - aparaat toodi koridori ja kogu järjekorra ees toimus siis piuksude saatel mõõtmine. Tundus, et üks med-vend oli koridoris järjekorra jälgimiseks ja jooksvateks ülesanneteks - kellele kanderaami, kellele aparaati, keda oli vaja järjekorrast palatisse saata..
teisi jälgides möödub teinegi tund.
on umbne ja pisut palav. ca 10 aastane tüdruk, kes peale meid tuli ja peavalu üle kurtis emale valjusti, et ta ei jaksa enam, lähme parem ära koju! ema püüdis seletada, et perearst alles homme õhtul vastu võtab - vahepeal mingeid ravimeid tema ei anna...
poiss, kelle isa lisapluusi on märjaks teinud ja laubal hoiab, on uinunud..
uimase näoga vastuvõtu-õde tuiab aegajalt koridoris edasi tagasi. tundub, nagu ta ei suudaks midagi otsustada - ehk siiski avatakse kusagil kolmanda arsti kabinett..
meile on selgeks saanud, et kõik ikka vasemal vastu võetakse, kas mina kuulsin valesti, või ajas ähmis-uimane medõde suunad sassi..
Poja traalib ringi aina tempokamalt ja häälekamalt,püüan vaigistada, et teised lapsed ikka haigemad ja nendel paha kui liiga palju lärmi teed. Saadan ta koridori otsa, et vaadaku, kui kaugelt ma paistan...
vasemast koridori otsast naastes teatab ta, et nüüd on tal teada, kuhu me lähme, kui me järgmine kord siia tuleme - seal on mänguasjanurk. Ma igaks juhuks ei läinud kontrollima kas ja milline - mine tea, millal meie nimi kostub...
Mingil hetkel tuleb arst kabinetist välja ja hüüab kedagi Nastjat.. asjata, veidi aja pärast selgus, et ta oli Nastja kuhugi palatisse saatnud. "pole ime kui varsti omaenesegi nime ei mäleta..." kobiseb arst ja võtab järgmise pisikese patsiendi..
Kusagil peale kahesajandat topsi vett ja kümnendat kukileronimistuuri, vähemalt nelja kiirabiga toodud patsiendi eelisteenindamist ja rohkem kui kolme järjekorrast palatisse juhatatud patsienti kuulen ma lõpuks poja nime hüütavat. ootamise algusest on möödunud ligi kolm tundi...
poja kahesajandat korda tüdinult küsitud "kaua veel!" peale oli mul lõpuks vastus teada - viis minutit, palun istu! Seletanud arstile olukorra, lahenes see kümne minutiga hoolimata poja pidevast ärevusest tingitud jutuvadinast. ta hüples mööda kabinetti peaaegu kontrollimatult ringi nagu elevil kutsikas, suutmata uskuda, et varsti saab õue ja koju.. Selleks et arst saaks mulle rahulikult seletada saaks, saatsin pojakese veetopsi täitma. hea mõte, arvas arst, kuid vaikusehetk jäi napiks, edasi pidime rääkima taas pojaga võidu.
kuulasin veidi ka arsti kurtmist teemal, et paljud patisendid ei ravigi last enne kodus, tulevad aga jooksuga erakorralisse, ilma et valuvaigisti või palavikualandajaga eelnevalt kodus ravida püüaks.. sellest ka meeletud järjekorrad...
ka arstikabinetis, muide, ei olnud MITTE ÜHTEGI mänguasja. üldse ei viidanud kogu koridoris mitte midagi peale laste endi sellele, et tegu on LASTEhaiglaga... lapsi lõbustasid vaid tahvelarvutid, kui see oli meeles olnud kaasa võtta, või vanemate telefonid..

teine kogemus täna õhtust mustamäe EMOga oli positiivsem. vähem kui tund aega läks sisseastumisest kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseni. järjekord oli küll pikem, kuid oli selge - kui sinu number on 1114 siis 1100 korral on sinu ees umbestäpselt kuraditosin inimest ja numbrite kahanevat järjekorda saab ilusti mitmelt tabloolt jälgida.
konditsioneerid töötasid ja patsientidele oli mõeldud kaks erinevatelt kanalitelt seepi näkku pritsivat televiisorit. inimlik. keegi ei teadnud kellegi nime ega haiguslugu, ei olnud koridoris siblivat med-personali ega viimse piirini kurnatud patsiente.
registratuuris toimus samuti esmane küsitulus, sinna saamiseks võtsid järjekorranumbri, mis kehtis ka med-õele saamiseks ja hiljem arstilegi..
Med-õde, kuulnud mu muret jagas, et mul olevat vedanud - õige arst on täna valves, aga muidu, järgmine kord sama murega tulles, võiks varem jõuda - enne 20.00, siis on kindlalt arst majas.. temperatuuri mõõdeti keele alt digitermomeetriga, samuti tundus nii pulsi kui vererõhu mõõtmine iga patsienti puudutav rutiin olema, nii ka käepael isikuandmetega...
minge ootake, teie number tuleb vastava ukse kohale...
Kuna minu probleemi lahendas teistest erinev arst, siis läks mul ka kiiremini - seekord sain hakkama pelgalt tunnikesega.

kui nüüd pisut mõelda - siis kes lapsevanematest ei annaks mida iganes olukorra teisiti olemiseks - miks ei ole lastehaigla erakorralises ühtegi mulitkat mängivat TV-d. miks ei ole lastehaigla erakorralises numbrisüsteemi, mis lihtsustaks nii laste kui ka arstide elu - keegi ei peaks jooksma patsienti otsides mööda koridori ja ka haigetel lastel oleks lihtsam oodata, nähes et järjekord liigub, mitte pole tuul see, kes inimesi liigutab...
Ometi korraldatakse iga jõulude ajal just lastehaiglale korjandus mingi süsteemi ostmiseks. Miks ei kohelda meie lapsi sama inimväärikusega kui täiskasvanuid?

nullpäe'

eile sain sõimata. konkreetselt ja räigelt.
et mis prokljaatii riik meil siin on, kuidas me muudkui maksame politseile ja too tegeleb päevast päeva ainult magamise ja munade sügamisega!
nu mis kord see on! kas see on siis kellegi armas koduma!! kus lapsed päise päeva ajal kaovad. kus päise päeva ajal selliseid tegusid juhtub kui Varvaraga. mis riik??!! kas mina julgen oma lapsed üksi tänavale lasta?! kas mul üleüldse on lapsi!
püüdsin olla tasakaalukas ja mängida napile naeratusele ja pobisesin midagi vabanduseks. ning tüürisin õnneks lõppenud intervjuult ukse poole.
no kas teile siis ÜLDSE korda ei lähe?! mis Varvaraga juhtus... vaadates mind sellise pilguga nagu raiskaks ma tema kui maksumaksja väärtuslikke vahendeid mingi nõmedusega tegelemiseks, selle asemel, et Narvas juhtunu üksikasju selgitada. mis kuradi riik! mis kuradi rahvas!
olin oma (praeguseks õnneks lõppeval) igapäevasel tööpostil, kui üks venekeelne meesolend mind sedasi pikalt ja mahlakalt kostitas. õnneks oli suurte lahkete silmade ja tundus, et ka suure lahke hingega peremees (pühapäevapäevasel olengul) pi-i-sut kainem ja sai aru, et sõber oli liiale läinud. ning üksiti hoidis ära ka otsese vägivalla astudes minu ja rusikaid loopiva seltsimehe vahele.
ametniku elu selline.

aga täna sain teada, et minusugused hajameelsed memmed ongi tipptundidel kõikide liiklusummikute põhjustajad. sõitsin kaarli polikliiniku eest rahvusraamatukogu poole ja nähes selget rohelist fooris ei mõelnudki ma, et tagumise otsaga pooles ristmikus seisev volksvaagen kuidagi mulle ette peaks jääma - liiklus tundus kella-kuueselt rahulik ja üldse mitte enam tipptunniline. aga võta näpust. usutavasti oli mõni troll kasutanud oma eesõigst rahvusraamatukogust möödasõitmisel, nii et pärnu maanteele suunduv rada jäi ootele. nii ka mina. keset ristmikku. ja loomulikult sain kuulda suurt signaalide voogu. ja loomulikult kargas kusagilt välja punaste vilkuritega politseiauto. nu, vähemalt lubati mul korrektselt rahvusraamatukogu ette õnneks vabale parkimiskohale keerata. et mida ma endast mõtlen - panen aga terve tallinna linna liikluse kinni. et kas ma siis ei mäleta seda paragraffi, mis sätestas,e t juhul kui ristmikult ärasõit on võimatu ei tohi ristmikule trügida ka rohelise lubava tule ajal...

ah, kuidas oleks tahtnud toda mahlakat kodanikku eilsest päevast enda kõrvale. oleks need kaks omvahel kokku lasknud ja kolla(et mitte öelda tatt-)nokast mundrikandja oleks vähemalt kuulnud mida tast arvatakse. tõesõna - ma liiklen linnas suht tihti ja reeglina pole politseid kunagi sel hetkel kohal (või vaadatakse mööda või on tähtsamaid asjatoimetuis) kui mõni sell sirge punasega ristmikule rändab. või mõni sirgematsorti sõle striidil 70+km/h kimab. või mõni paldiski maanteel suisa eluohtlikult nõelub...
aga no, memmele meeldetuletus vähemalt...

minu töötukarjääri kiire ja kuulsusetu lõpp

või siis peatumine. eks aeg näitab.
poja on lasteaia vähemalt pealiskaudselt vaadeldes omaks võtnud (kuigi, eks tihedad köha-nohuhaiguse hood ole märgid vastupidisest - nädal aias kaks kodus takt on meil omaks võetud :S), aeg oleks üks "korralik" töökoht otsida, eksole - kus ikka tööl käia saab ja kus käimise eest heal juhul rahagi antaks.
CV-saatmistega igasugu portaalide kaudu on juba mõnda aega tegeldud, järgmine loogiline käik oleks töötukassa. minu arust loogiline eksole.
tädi, kelle juurde mind esmakordsel külastusel saadeti vaatas mind peale mu enesetutvustust pealaest jalatallani ja küsis - mis te siit tahate, töötuks registreerida?
- ee.. jah..?
selge.. küsis isikut tõendava dokumendi (näppu jäid juhiload) asjatas paberites ja arvutis veidike ja pani minu ette siis avalduse - näete, töötuks saamise avaldus - esmalt peatub pilk mul perekonnanimel, mis vale, põtkin sellega pisut, tädi seletab, et need andmed rahvastikuregistrist... (ma küll ei usu, pigem ikka nende oma andmebaasist, sest viimati töötu olles 2002 aastal, kandsin ma viimaseid kuid vana nime...)
pisiasi korda aetud osutab ta ekraanile ja seletab, et minu nime võib kohata ühes mittetulundusühingu juhtorganis ja ühes osaühingus. et nende firmade poolt tuleb teha tõend selle kohta et ma sealt palka ei saa. puuduste likvideerimiseks anti mulle aega tubli kolm tööpäeva.

olin tubli, sain kahega hakkama.
naastes oli minuga tegelenud daam juhtunud haigeks jääma. suunati järgmise juurde. sel korral olin tulnud koos pisikese H-ga. tädi vaatas mu pabereid, siis vaatas mulle otsa ja Haraldile ning ütles - teil on õigus töötutoetusele, kas teate - mina ajasin silmad suureks - ah soo?
jah, kui te toote meile sünnitunnistuse ja tagasi selle - leidis ta mõneminutilise riiulite vahel tuulamise järel paberi mis tõendab, et ema ja isa on omavahel kokku leppinud kummal neist on lapse kasvatamise järel õigus saada töötutoetust.
siis tuulab daam number kaks veel veidi arvutis ja küsib - kas teie viimane töökoht oli aastal 2002? ää.. ei - 2009 jäin lapsega koju, enne seda olin oma firmas tööl, selle kohta tõin ju paberi ka, et näete - alates 2009 pole saanud töötasu ega midagi. tädi vangutas pead, ütles, et järgmiseks korraks võiks toonase töölepingu ka kaasa võtta. kratsis veel kukalt ja ulatas mulle viiendast (või kuuendast) hunnikust paberi.. pealkirjaga "selgitus", millest võib välja lugeda, et meie taskukirjastus võib rahulikult edasi tegutseda, kuid mina ei või seal muud teha kui juhtida ja juhendada ja sedagi vaid juhul kui ma pennigi ei saa. tegutseda ilma penni saamata, vabatahtlikult, oma pisikese firma heaks - ei ole lubatud.

kolmandal korral olin varustatud sünnitunnistuse ja vanematevahelise kokkuleppega. meie kolmes kontoris laiali olevate dokumentide seast ei suutnud paari päeva jooksul tuvastada aastatetagust lepingut iseenda ja firma vahel - eks see näitab meie asjaajamise taset, kuid lõppeks, ega paber pole see, mis inimesi kinni peab ja ühendab, ikka ühised tahtmised.
läksin laua juurde, kus mind esmakordselt teenindati ja kohtusin kolmanda daamiga, kelle rinnal ilutses silt "õpilane". andsin omad dokumendid, tädi möllis mind ilusasti arvutisse, andis ette ka töötutoetuse avalduse, millele ilusti alla kirjutasin. askeldas veel veidi arvutis (Harald suutis vahepeal pisut pöördesse minna numbritest, mis seintel ilutsesid - iga putka juures erinevad, muudkui käis, näppis neid ja kiitis - "numbel"!). siis askeldas tädi veel veidi arvutis. ja siis veel. poja püüdis vahepeal kuvaritaguseid juhtmeid näppida, siis käis ronis saabastega ootediivanil ja leidis ühe lapse, kellega suhelda kui võrdne võrdsega...
vahepeal oli saabunud tädi järgmisest letist õpilase juurde mõtteid vahetama - et kuidas ikkagi nii - miskit oli nagu valesti ja midagi nagu oli puudu, kusagile tuli sisestada sünnitunnistuse andmed, kusagile veel mingid andmed. teise-laua-tädi küsis minult et kas tõendid on toodud, ma siis seletasin, et eelmisel korral sai number üks lauda toodud kaks tõendit.
Harald leidis vahepeal, et on aeg jooksumaratoniks ümber kontori - ikka emme kaasa ja tagaajamispositsioonidele. tegime paar tiiru ümber oote-diivanite, kui laua äärde oli kogunenud kolmepealine seltskond - daam esimesest lauast, kellele olin viinud eelmised tõendid, tuli minu paberitega. teise-laua-tädi hakkas seletama, et näete, minge lugege meie kodulehelt, milliseid pabereid on vaja. sain häguselt aru, et lihtsad tõendid selle kohta, et rahasid pole välja makstud ei vasta vist standarditele, või on veel midagi puudu. lisaks ei osanud tädid infoga, "kui vaja võin igasugused lepingud iseendaga ära lõpetada - öeldagu ainult mida vaja on" midagi tarka peale hakata - öeldi vaid, et situatsioon on keeruline, küsiti, et kas telefoninumber on õige, mis andmebaasis ning lubati päeva-paari jooksul ühendust võtta.
lisaks täpsustati veel (umbes viiendat korda kolme visiidi ajal) et mida ma ikka sealt otsin - kas ma tõesti tahan tööd leida? minu kinnitava jaa peale ei pakutud mulle küll ühtki tööd vaid lükati meid viisakalt uksest välja - praegustel tingimustel me teid töötuks registreerida ei saa.

bvsk

ehk võlanõuded müügis.
ma olen absoluutses segaduses. oma lemmikportaali osta.ee kaudu leidsin sellise saidi - BVSK seesamane firma müüb nii osta-ees kui ka enda kodukal võlanõudeid eraisikute vastu. vaatasin ja mõtlesin (niipalju kui hernetera vaakumis mötelda lubab) ja ei saanud enam üldsegi aru - mis toimub?
a) inimene on võtnud laenu (esimene on nt Aadusoo Priidik, sündinud juunis 1982, hetkel siis 28 aastane ..ee.. härra?), ütleme 100 000, miskisest kiirlaenufirmast või nt bigbangist ja jääb võlgu N summa..
b) käiakse läbi kohtuveskid, makstakse tasusid(+x) ja arvestatakse intressumeid(+y);
c) mingi tehingu läbi saab võlanõue edvistleva nimega firma Balti Võlgade Sissenõudmise Keskuse omandiks (kasum = +z);
d) bvsk, millise osakapital on 40K ja osaühingu sääduslik esindaja on Alar Kondratjev MÜÜB antud võla, mille väärtuseks loetakse 89604 eeku, 26115 eeguga.
üks paljudest tekkinud küsimustest - kas N+x+y+z=89604 või 22115?

ja nii on tehtud 845 inimesega. neist kõige väisemad numbrid on Petrosyuk, Nikolay'l (sünd. 1987-11), kelle 2000 eeku müüakse 653 eest. suurimad on neil poistel: Riismaa, Andreas sünd. 1980-aug; Maslennikov, Andrei sünd. 1962-dets ja Nugin, Priit sünd. 1982-dets, kellede 200 000 raha müüakse maha 60393EEKiga

ei, mul ei ole hale võlgnikest, ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub??!
et ma lähen ja võtan kätte ja ostan ära suvalise inimese võlgnevuse ja siis lähen sellesinatse suvalise inimese ukse taha (koos kandilise sõbraga?) ja hakkan talt raha pommima.?
või on selline müümine mõeldud võlgnikule endale? et ootan kuni minu võlg käib läbi kohtuveskite, satub nimetet firma kätte ja ostan ta ise välja? huvitav, kas väljaostusumma on samasuur kui TEGELIK võlgnevus? või suurem? väiksem ma ei usu, et on.

vt ka VÕS § 164.

kui palju lapsi on vaja, et oma nime unustada?

kahest veel ei piisa, kuigi tendents on hirmutav.
ükspäev võtsin raha pangaautomaadist, kaks pisikest olin jätnud erakorraliselt teiselpoole klaasseina endale lehvitama - pole neid vaja umbsesse kuubikusse virisema..
lehvitasin neile, sain raha, lehvitasin veel. käisime turul, kõik oli OK, kuni õhtul poes hakkasin otsima rahakotist pangakaarti - mida pole, seda pole. no selge, ju ma, tuulepea, jätsin automaati.. - vähemalt suutsin suht kiiresti (enda jaoks, enda peas) paika panna, kus ma viimati seda isendit nägin. selge siis - järgmisel päeval sai kontoorasse minna (ATMi-kuubiku kõrval) ja pärida - kas nad leidsid minu kaardi - ei, polevat olnud. selge, ju keegi siis omastas..
tuleb meelde, kuidas üks tütarlaps ükskord enne mind ATMi unustas oma pangakaardi. ja kuidas siis metsataguse abiga sai detektiivi mängitud - kaardi pealt nimi internetti ja neti kaudu telefoninumber ja telefoninumbri kaudu sain inimese kätte ja viie minutiga oli kaart omaniku käes tagasi. aga minu mobiilinumbrit netist vist ei leia... vähemalt mitte googli esimeselt paarilt leheküljelt.. ja e-posti pole ma ka selleteemalist saanud.. nii et kaart kinni ja uus tellida - tehtud.
samal õhtul harutan kotti, millega eelmisel päeval rannas sai luusitud... ja loomulikult oli pangakaart selle põhjas!

oleks see siis üksikjuhtum, ma ei muretsekski -
eile hilisöösi, kell oli 12 läbi, sai vaadatud telefoni märkmikusse - ahha, täna on 2. juuni, homme 3., homme lähme H-ga võimlema hommikul kell 9.30!! jäin muretsema, et kas noored saavad kodus olla - eelnevalt rääkimata jne jne. võttis aega kümmekond minutit, kui oma veast aru sain - hommikul on ikka veel 2. kuupäev! seega - muret pole, rahuliku südamega magama!
aga hommikul oli juba programm sees. ja kell 8.15 asutasime minema - siis saab poiss oma hommikuune enne trenni magatud!
Minski poe ees tuli meelde, et tänane kuupäev on ikka veel 2.!
Noh, vähemalt sain selgeks, et algsed kartused, et see päevaplaani väga segi ajab kui hommikuune asemel võimelda, on asjatud. H magab väljas maksimum 40 minutit ja siis on uni läinud. koduseinte vahel saime magama kell 12 ja siis tegi ilusa kahetunnise uinaku. päevaplaan on endine - kahetunnine uinak oma voodis ja kaks pooletunnist vankris värske õhu käes.

ärkamine paradiisis ja teised elu pisiasjad

eile õhtul, enne uinumist, oli kuulda kummalist häält. Haraldil on tulnud kolmas hammas ja ta on avastanud hammaste krigistamise! täna ta lustis sellega pool päeva:)

üleeile, vastu ööd, oli esikus kuulda teistmoodi häält kui tavaliselt - tilkumist. wc põrand oli märg! ülejärgmise korruse üürilised olid endale hiljuti pesumasina soetanud. praagi voolikuga. ja nüüd siis uputas. teist korda.. sel korral jõudis vesi meieni. vaesed kolmanda korruse korteriomanikud - nad lõpetasid vaid paar kuud tagasi uhke remondiga..
meil aga tilkus köögi laearmatuuri alt vett - korteriromantika;)
hommikul püüdsin esikus laetuld kustutada - ei õnnestunud. kaasa nentis, et juhtmetes on lühis - jama, järelikult tuleb juhtmeid vahetama hakata. seina sees. seni aga pidime lambid välja keerama - muidu on vool kogu aeg juhtmetes ja süttimisoht suurem. huvitav, kui kaua kuivavad seinad, arvestades, et praegu pole kütteperiood?

ühel kenal päeval, kui meid külla ei tahetudki, võtsin kätte ja seilasin lastega Rocca prismasse. mõtlesin, et sapiseepi vaja osta ja ülepea - mõnel päeval võib ju väljas uitamisel ka eesmärk olla:D
tunnise vantsimise ajal uinus isegi E. see, et H magab, on tavaline. ja seekord sain viimase kilomeetri enne suurt kaubanduskeskust jalutada luksuslikus vaikuses ja üksmeelese nohina saatel.
H tegi silmad lahti hetkel mil me keskuse uksest sisse jõudsime. ja jäi üllatusest suu ammuli vaatama. pea keerles kui tuuleveskil - ikka siit on parem vaade ja seal on palju huvitavam... Poiss oli terve poeskäigu aja nii rahulik ja lõbustatud, tundus nagu oleks tema jaoks paradiis käes:)
E, aga magas terve poetreti maha. huvitav, kuidas me maal hakkama saame? kust ma neile, linnamöllust ärahellitatud tibudele, piisavalt lõbustust leian?
E ärkas siis kui käru seisma jäi - kärulükkaja võeti make-upi aktiivse müüjatari poolt rajalt maha.
- võtab aega ainult paar minutit ja te näete erinevust!
kõigepealt tehti ühe möginaga nahk puhtaks, siis toonikuga veel üle ja seejärel ülimalt loodusliku ja vaid mineraliite sisaldava puudriga üle võõbata. võõpab tädi mu üle ja küsima - kuidas tundub? lootis vist, et tunnen end nagu tavaliselt. aga ei kussa - toonik oli näo kipitama pannud ja katsudes tundus kui kivine jahu mul näos. superpakkumine - tavahind on potsikul 900krooni, nüüd saab kaks potsikut (puuder ja põsepuna) 1000.-ga. säilib kaua, aastaid paarkümmend vähemalt! - et kui ka paar korda aastas end meigite, ikka tasub ära. pealegi, pidada olema suisa kahjulik ilma meigita tallinna tänavatel tripata - heitgaasid, teadagi! nahk pidada õhukeseks muutuma ja poorid pidada nähtavale ilmuma. ja lisaks veel pidada olema suisa kasulik selle puudriga üle öö magada - siis imenduvad head mineraliidid paremini naha sisse! tibi tundus olevat ikka väga imestunud, kui ma "ei" ütlesin..

veel pilte->

võrratud olevused

kas saab olla midagi veel nunnumat kui omaette mängivad väikesed lapsed. ega vist. ja nii igal hommikul. igal päeval ja igal õhtul ka. need lapsed oleks justkui kokku loodud - Eve-Ly vahel (kord-paar päevas) küll tahab Haraldi silmi näppida, aga lepib ka asenduseks antud kanniga. täna nägin, kuidas liisu hoolega nuku silmi näppis. nii süvenenult, et mulle tundus see justkui asendustegevus. asendamaks elusolendi silmade näppimist. võimalik, et ta näpiks inimestel-loomadel ka, kui nad/meie lubaks. aga tundub, et "ei tohi" on selgeks saanud. selles mõttes ei saa meie kodu küll iial olema titekindel, et teine imik ju ka seal - teisest ei tohi üle ronida, teise silmadesse (ega ninna, ega kõrva) ei ole hea oma näppe toppida. teist ei tohi kiusata jne jne. pilte koos kommentaaridega eilsest hommikust leiab siit->
elu on lill.
jätkuvalt.

*
ma arvan, et meie lapsed lähevad tavakooli. lugesin täna ekspressi ja nägin seal RAMkooli sisseastumiskatsete lehte. no mida!!! laps, vähe sellest, et peab tähti tundma ja lugema kooli astudes, ta peaks teadma ka sulghäälikute asupaika sõnades, tähestikku peast ja arvutada oskama, ok, kümne piires küll, aga ikkagi. lisaks arvutamisele teab tark laps kuueselt (või lähevad lapsed nüüd jälle seitsmeselt kooli?) paaris ja paarituid arve. no mida põrgut ta seal koolis veel õpib?
jah, ma mäletan, et ka mind püüti õpetada enne kooli lugema. mäletan, et jooksin vanaema eest ära, kui tal aabits käes oli. mäletan ka selgelt tähtede õppimist 0-klassis. ja tindisulge -potti, ja kuivatuspabereid, ja ilukirja vihikut. aga võimalik, et ma olen ajast maha jäänud ja praeguse aja lapsed teavad tähestikku edaspidi ja tagurpidi juba viieaastaselt..

kui palju joon MINA

praeguseks vist teavad juba kõik, et Eesti on alkotarbimises ühe inimese kohta teisel kohal Euroopas. sest kes poleks näinud reklaami.
iga eestlane (sh lapsed, vanurid ja tited) joob ära 12l puhast alkholi aastas ehk 133 pdl veini aastas... MINA?!? kui palju sina jood, kisendab plakat teeserval - MINA?!? - ära valeta endale! nõuab teine - MINA?!? jah, ma tunnen end puudutatuna, sest pean end eestlaseks... meie pere on kokku 6-liikmeline, nii et aastas peaksime kokku tarbima 72 liitrit puhast, ehk 798l veini ehk 1560 liitrit õlut!!! (iga päev siis vastavalt 2,2l veini või 4,3l õlut)

OK, ma siis ei valeta endale - meie pere tarbib päevas liitrite kaupa igasuguseid jooke - ühte toidukorvi jagub 1,5-2liitrine limonaad suuremale pojale, nädalas ca 5-6 purki piimasegu kõige väiksematele. päevas liiter keefiri, või natuke vähem - terve pere peale, liiter mahla või kalja kaasale, pere peale veel liitrike piima ja minule ka 1-1,5l vett - kõik saab joodud päeva-pooleteise max. kahega. kangeim jookidest ikkagi keefir. ja siis lajatab reklaam - ära valeta endale!!
no ma ei valeta ju!

alkoholist ka -
tõsi, sünnipäevadel on võetud. klaas kuni pudel inimese kohta. veini. aga neid sünnpäevi on aastas ühekäe sõrmedel üle lugeda. mitte 133 nagu korralikul eestlasel..
tõsi, eile võtsin pitsi viskit. just pärast sellesinatse reklaami nägemist TV-s. krt, keegi peab ju minu liitrid ka ära jooma?! kaua see shampus seal külmikus seisab?! eelmisest aastavahetusest. viskipudeleidki on baarikapis üsna mitu.. kõigil soetuskuupäev vähemalt aasta tagasi..

aga noh, minu heakskiidul me euroopasse ei läinud, ja kui kõik eestlased oleks minusugused, siis ei käiks nad valimas ka. järelikult -jooge edasi, eestlased. mina ei viitsi. jätan vahele valimised, jätan vahele joomised. vb peaks end saarlaseks tagasi regama - siis distanseeruks joodikutest ja muust hallist massist.

"kiire" teenindus

täna sain ajast pangandusmaastikul uue aimduse -
arvake, kui kaua veereb valminud deebetkaart tallinna liivalaia kontoorast sõle kontoorasse!?! terve nädal!! huvitav, kui ma selle siia telliksin, kas siis kiibiosa oleks veel töökõlbulik? ei hakka parem katsetama..

fotki - tasuta lõunad

najah. seni olen Fotkiga ülimalt rahul olnud. aga täna, kui hakkasin eelmist postitust lõpetama, leidsin oma saare-piltidelt sellise lisandi..
enda- arvates ja - teadmiste/arvestuste järgi ei ole ma sihanset pilti veel ihusilmaga näinud. mere ääres sai käidud küll, aga kas lausa laguunides kauneid neide piltimas.... canon digital ixusega pole ka pilti teinud (exifist tuli välja) huvitav... kes minu tagasihoidliku kassipildi sai? :P
tundub, et see pole (enam) päris turvaline paik oma piltide üles-riputamiseks. aga ega tasuta piiramatut ruumi vist niisamakergelt ei jagatagi...

neli kassi ja teised pildid

see kassipere elab Tallinna südalinnas. näib nende eluaset ei ähvarda kuniks masu kestab, arvatavasti mitte miski. puulobudik Radissoni taga muudkui seisab ja seisab.

teistest piltidest päevakohane kollaaž…

pildid eraldi->

vasemalt paremale siis – ‘nukupuu’; ‘postkast keset laiuvat plankaeda – aprillinaljata – selja taha jäi samapikk aedik kui sellelt küljelt paistab;)’ ning ‘linnainimese arusaam loomaluugist;’

** teised pildid kassiperest ja Pikakarilt ->

teismelised

lihtsalt link-> koos uskumisega, et meie peres on kindlalt paremini kui neil seal....

kuidas hoida kokku 450 EEK

ehk miks ma Tele2 peale tige olin.

Ostad telefoni. hea sellise, näiteks k800i. heale lapsele. heade hinnete eest. jõulude ajal. järelmaksuga -sest jõulukingid on rahakoti tühjaks tõmmanud. Tele2 seob sind lepinguga. 18 (kaheksateistkümneks) kuuks. normaalne, eksole. garantii on telefonil aasta. täpselt. ja ei kopikatki rohkem. ja nagu ikka tehnilised vidinad lähevad katki vastalt garantiiaja lõpu läheduses (heal juhul enne) või pärast seda.
telefoni mikrofon ütles üles novembrikuus. Mis muud, kui telefon pihku ja Tele2 esindusse. seal pisteti mulle pihku "hooldustööde saateleht".
korralik klient kirjutab alla. ega mõtle eriti. telefoni on hoitud nii nagu telefoni ikka - laps on saanud rääkida. lutsu pole visatud, ujumas pole käidud püskipaariga pessu pole ka läinud, naela pole põrandasse taotud, kiviseina lõhkumisest rääkimata. ega seda kõike minu käest küsitudki. onkel, kes fööni vastu võttis uuris seda küll igast küljest, kirjutas midagi kuhugi (arvatavasti seerianumbreid), andis mulle paberi ja lubas, et võetakse järgmise kümne päeva jooksul ühendust.

Tore. möödus umbestäpselt nädal. ja sain telefonikõne
- teie telefonil on põrutusjälgi.
- ahah, mis siis nüüd saab?
- teie telefon pole enam garantiiline ja teil tuleb maksta remondi eest.
- ahah, kuipalju?
- ca 700 krooni.
- ok, tehke telefon korda - lapsele hea meel ja ma ei pea surnud hobust maksma.
- hea küll, anname teile teada, kui telefon on valmis.

Tore. teadaanne tuli juba 3 päeva pärast. läksin tipatapa telefonile järgi. tädi esinduses sahmib paberitega, leiab telefoni ja ulatab selle mulle, öeldes midagi sarnast:
- teie telefoni ei saanud kahjuks korda teha.
- mismõttes???
- remondimehed ei saanud oma tööle garantiid anda, sellepärast ei teinud nad teie telefoni korda!
olen täiesti hämmingus, sest paar päeva varem olin teist juttu kuulnud.
klienditeenindaja lükkab ette järgmise paberi, targa nimega Väljastamise akt, millelt võib lugeda nagu oleks tehtud tööd nimega käsitlustasu 100 krooni eest.
mul tõusid turjakarvad turri loomulikult. mitte et see 100 eeku mind väga tapnud oleks, aga just, et lubatakse korras telefoni ja siis üritatakse 7korda odavamalt mulle pähe määrida telliskivi. ma tõusin tagajalgadele ja nõudsin õiglust umbes sellises sõnastuses:
- mulle see asi ei meeldi. ma tahan korras telefoni!
- hooldajad ei saanud oma tööle garantiid anda ja seepärast ei tahtnud nad ka seda tööd teha. te võite saada oma telefoni sellisel kujul nagu ta on.
- ma ei ole nõus teile rikkis telefoni eest 100 krooni maksma. mis siis, kui ma sellele paberile alla ei kirjuta?
- siis te ei saa oma telefoni. teiega võetakse ühendust kümne päeva jooksul.
- heakene küll, siis ma jään seda ühendusevõtmist ootama.
kuupäev oli siis 4 detsember.

läks mööda nädal. teinegi. tulid jõulud. läksid jõulud. tuli jaanuar. keskpaikki. vahepeal üritasin ühendust saada tarbiakaitsega. mõtlesin, et võimalik, et ma olen ise tola. vb pean ma maksma oma 100 eeku ja kõrvad lonti laskma. otsima miski nurgataguse shopi kes sama töö ilma igasugu garantiita ära teeb.
on olemas selline tore lehekülg nagu Eesti Tarbijakaitse Liit seal kirjas telefon ja meiliaadress ja puha. üritasin siis helistada. ca 4-5 korda. erinevatel aegadel. keegi ei vasta. lihtsalt. kirjutasin. sealoleval meiliaadressil. pika ja ladusa kirja olukorrast. ei kippu. ei kõppu.
kellele peaks kirjutama/kaebama, kui tarbijakaitse ei vasta? Riisalule?

uuel aastal uued ideed. otsisin üles Tallinna Tarbijakaitse Ühingu. ja sain kätte inimese, kellel oli soovi ja võimalust minuga vähemalt suhelda. ja nii ongi, oli kõne lüheldane refereering - ega muud teha olegi, makske oma 100 eeku, saate telefoni ja lootke et järgmises putkas tehtud remont pisut vastu peab. kui te poleks nõus olnud selle defekteerimise töö tulemustega st, kui te protsessiksite garantiiaja kehtivuse üle, siis saaks teha täiendava uuringu, aga nende tulemuste kinnitamisel (st juhul, kui telefon on nt kukkunud) siis peate ise maksma kinni nii selle uuringu kui remondi. ja seda muidugi kõike lisaks järelmaksule...

võtsin siis kätte ja helistasin tele2-te. küsisin - miks te mulle ei helistanud? kus on mu telefon? millal see korda saab?
- meie andmetel olete selle 4 detsembril kätte saanud!
- kuidas palun?!
- me peame uurima, kuid meie andmebaasis on kirjas, et olete kätte saanud.
vestluse lõppedes lubas neiu uurida, kuhu on kadunud telefon, mis saab teha, et teda korda teha ja kas ma pean maksma käsitlustasu.

järgmisel päeval sain kõne:
teie telefon ootab teid esinduses. ikka sealsamas.
- ahah, mis siis teha saaks, et ma saaks korras telefoni kätte?
- Ericssone remondib eestis kaks firmat. praegu käis see telefon ühe firma (sry, nimi kadund mälust) käes. nemad tegid teile defekteerimise ja nemad leidsid, et telefoni pole võimalik parandada.
- ahsoo, ja see teine firma? on mul võimalus võtta telefon teie esindusest ja minna teise firma jutule ise?
- ei. te peaksite minema meie esindusse, tegema avalduse, et soovite lasta parandada oma telefoni meie kaudu selles teises firmas ja siis saavad asjad korda.
- ahhaa, aga kuidas jääb selle 100krooniga?
- seda ei pea te maksma, kuna defekteerimine toimus 12 kuu jooksul alates telefoni müügist.

niisiis. padavai telefoni järgi enne kui ümber mõeldakse...
klienditeenindaja raius aga kõigepealt, et ma olla telefoni kätte saanud. siis leidis telefoni üles, sellel kollane label sõnadega- "klient ei olnud nõus maksma". ikka sealsamas kapis, kus kõik teised tagastamist ootavad tehnikavidinad. ootamas kümne päeva möödumist.

- kuidas selle 100 krooniga on?
- selle peate maksma, kuna te ei öelnud meile, et see telefon on maha kukkunud. (tol hetkel läks mul meelest torgata, et ega ei küsitud ka)
- eile räägiti mulle teist juttu teenindusest, et aasta jooksul peale ostmist tasub selle Tele2.
- kes täpsemalt?
- ega ma ei mäleta, ei pannud nime tähele...
umbes sel hetkel astus tagatoast välja vanem daam ja seletas noormehele, et käsitlustasu maksab ikka Tele2.
nuiasin veel allkirjaga lubadust selle kohta paberi peale - mis kirjas, see kindel.
kõige kaunim, mis välja tuli, oli see, et Teletec - see teine firma, kes eestis ericsone remondib- pidada ikka reainimestelt ka vastu võtma telefone. Rocca-Al-Mare kaubanduskeskuse teisel korrusel. nii ma siis võisingi Tele2 tegelaste hinge rahule jätta ja oma telefoniga neile hüvastijätuks lehvitada...

Teleteci teenindus oli kiire ja seni paistab et suht korralik - täna sain tefaloni kätte. maksin 350 ja sain loetud minutid hiljem rääkida nii, et ka mind kuulda oli.

loo moraal - kui teile tundub et teie õigusi rikutakse, protsessige pisut. kui muud ei saa, siis hingerahu.

ketas C - R.I.P.

kaks suhteliselt suurt suurt asja juhtus eile.
esteks põrus mu "väikesel" ja tublil arvutil kõvaketas. see, mille peal mu kõik programmid jooksid. eeskätt op-süsteem e pisipehme aken. oi, kuidas võtab vanduma. ja kõik mu My-Doc faililid. kõik tööfaililid... nüüd ma siis istun, hoian kahe käega peast kinni ja halan. esialgu.
praeguseks olen leidnud, et enamus raamatuid on alles - raamaturiiulil nii ehk naa, aga ka neil paljudel CD-del, mida aastate jooksul kõrvetanud olen, kui ka teisel kettal. ja mis ehk tähtsamgi - pildid! KÕIK pildid kolisin mõned kuud tagasi teistele ketastele... kui tubli minust! neid ei oleks suutnud taastada...
aga muud dokud ja programmid...

"võimalik, et teinekord on hää, et selliseid asju juhtub - mõtle, kui palju ruumi sül nüüd on uute ja paremate mõtete ja failide jaoks" - optimisti pilk asjale.
realist aga teeb inventuuri - mis läks, mida saab taastada; kus on mingid programmid, kus mingid driverid. millised faililid olid hädavajalikud, millistest on paremgi kui neid pole...

teine asi, mis juhtus on liiga suur, et seda hetkega hoomata. liiga vähe sõltuv minust, et seda kohe kõigile paristada ja liiga hell teema, et sellesse pikalt süüvimata siinkohal kirjutada... nii et ehk hiljem. kui ma olen rohkem mõistnud... kui ma olen targem.

teateid tegelikkusest

muhha.. elu kummalisimate komplimentide nimistusse -
naabrimemmele komistasin otsa täna trepikoja ees. tema piidles mind ülalt alla ja alt üles, kui ma uksest sisse "trügisin".
- kas see olete teie ise, või selle naise õde, kes siin elab?!
- tere, tere! ikka ise, juba mitu aastat siin elatud!
- aa.. ise... te olete nii kõhnaks jäänud...

Tartu "tere"

astud autost välja - reisust pisut väsinud ja koperdad otsa millele... kellegi vallatu elu märgile. jah... ma isegi kuidagi mõistan seda, kui see juthub kaunis looduses - nt Rebasemäel, kus mul viimati sama vaatepilt silma "paitas" - privaatsust ja ruumi tegutsemiseks nagu oleks. aga hääde mõtete linnas, kusagil kaubahalli ja vanemuise vahelisel alal...
tartu vist ei salli mind. eelmine kord tulin sealt tulema ja hinge jäid kraapima ülbete vareste käitumine. aga jah, kurat, visake oma kasutatud träni vähemalt prügikasti! vöäk. raisk.
(pildi originaal peaks pärinema kusagilt siit->)

varestest

üks iltaka pilt seekordselt fotojahilt tuletas meelde jutukatke, mida kuulsin sel nädalavahetusel. varestest. lugu on tegelikkuses sündinud - kuressaares, võimalik muidugi, et sarnaseid juhtumeid on olnud ka mujal... läinud üks mees mööda tänavat. näinud pesast kukkunud varest. tõstnud selle tee pealt - et inimesed otsa ei sõidaks/astuks. saanud selle peale vareseemandalt nokaga mööda kukalt. ja nagu sellest vähe oleks, leidis auväärne linnakodanik järgmisel päeval oma auto totaalselt täislastuna. öelge veel et inimesed on looduse kuningad!

põhjaväil mai äss

ehk kriitikat linnavõimudele.

sügavalt arusaamatu tegevus toimub meie maja taga. linna maa pääl.
teeehitus. iseenesest midagi väga hullu ju lahti ei ole. kuigi ma vaikselt juba lootsin, et ehk kaevavad selle teelõpme üles, mis seal oli. ja jätavad nii. või panevad mullakihi peale. laiendavad haljasala. ei. tühi lootus. tundub et teeehituse rahasid on üle - miks siis muidu remonditakse asja eest teist taga mingit mõttetut elumajade vahel lesivat 500meetrit, kus liiklustihedus on ca 3 autot päevas. plus rullnokad, kes oma bemmide kumme vilistavad ja siduririhmasid pingutavad ning teinekord kolme auto vahel piknikku peavad. vene popmuusika saatel. pluss neli parkijat öösiti. kui samal ajal ajal on asfaldinäljas paljud linna peatänavad... aa.. muidugi, ega asfaldini pole veel jõutud. vb jätavad kruusateeks :S

pilti ka - nüüd juba nädalapäevad on meie maja taga sedalaadi olukord:

maasikad

ei, ei tule maasikapilti. jutt tuleb hoopis. sellest, mis minuga täna juhtus.

algas siis lugu sellest et olin ülepeakaela depresseerunud oma üdini isiklikel põhjustel. lausa nii, et aegajalt tuli asja eest teist takka pisar silmi. tehtud - mõeldud - haarasin pika toruga fotoka kaenlasse ning pistsin suuured suuured päikseprillid kaitseks maailma eest ette ja läksin ennast lõbustama. seadsin sammud Kajakast läbi ja haarasin endale mõned headsajad grammid maasikad. sellised ilusad, punased. olgugi et kaugelt toodud, aga peaaegu maaiskamaitselised. seejärel, kui ma olin pikka aega jälitanud kandelinas paarikuist imearmsate suurte silmadega maailma uudistavat tibu kandvat naist (kuni viimase putkani, sest ka minul on sündsustunne ;)) leidsin sellise koera:
meie meeleolud ühtisid, seepärast piltisin teist ikka õige mitu kaadrit ;) vantsisin siis edasi, nina kopli pargi suunas, kuni esimese päikselise pingini. potsatasin maha ja hakkasin maasikaid otsast näsima. minu kõrvale potsatas kehval elujärjel olev ca 40 aastane vene naine. tema eesti keel jättis soovida, kuid oma harakter oli tal olemas. seetõttu mõtlesin - tühja, mis ma neist maasikatest ikka endale hoian. taam uuris, et ega ma reporter ole (süles vedeles ju suurematsorti toru), vabandasin, et jahin linde. tegin sellise pildi:

- tädi oli rahul. suitsu (mida taam tahtis) mul pakkuda polnud ja maasikate vastu kuulsin kurba ja depresseerunud lugu. kuidas tema isa oli Habarovskis sõdurina teeninud. kuidas tema koos emaga oli Tallinna jäänud, kuidas ta oli Leningradis kergetööstustehnikumis õppinud, kuidas ta oli teenindusmajas õmblejana töötanud, kuidas tal ühtegi dokumenti pole ja eluisu oli jäänud koos ilusa välimikuga eelmisesse kümnendisse. rääkisime ka suitsiidist. tõsiselt.
siis sibas keegi me seljataga oleva prügikasti manu. sorteeris seal miskit ja kiljatas siis - oi, sina... mu elu, läbi aegade, üks depressiivsemaid tuttavaid. nimetagem teda mugavuse mõttes K-ks. mina istusin. tema seisis. viisakusavaldused, pakun maasikaid. tema istus, taam tõusis ja K jätkas... kuidas ta oli ohvriks sattunud, kuidas teda oli aidatud, kuidas aitamisega liiale mindud, kuidas eluisu ei ole üldse, kuidas.... jaa-jah, suitsiidist rääkisime ka. ja ühest psühholoogist. ja kuidas see tema ootustele ei vastanud. ja sellest ka kas ma teda tunnen. tundsin küll.. ja imestasin vaikselt, kas tõesti on tallinnas vähe sellel alal tegutsejaid, kelle nimi mulle veel midagi ei ütle... või et miks mu tuttavad ei või kellegi neist juurde minna, keda ma ei tunne...
K uuris ka, et mis ma selle toruga teen. kiitsin takka taaskord, et linde jahin. mis siin pole mingeid linde - kiljatas ta. ega ma siia tulnudki, rohkem pargi poole...
ai, aga pargis on palju lapsi...
???
no need kisavad ja kiljuvad nii hullusti, et ei saa olla. vaat kui lähed stromka kõige lõppu, sinna peaaegu sadama juurde, sealt näed linde. luiki näed sealt kindlasti. seal on väga tore, seal ma alati käin ja hea rahulik on olla... imeilus... õhkas ta lõpetuseks...

jalutasin edasi. päevanorm on täis - mõned liitrid pisaraid ja kaks suitsidenti. edasi läks ülesmäge.
need lapsed, kes hirmsasti kilkasid ja jubedalt lärmi tegid:
pisarad kuivavad, elu läeb edasi. õhtupoole suutsin end veel igasuguste huvitavatesse kohustusse siduda - paar neist lapse lõpetamisega seot' paar niisama... parim ravim depressiooni vastu on tegevus. ei mingit kahtlust.

veel pilte tänasest->

peavalu riiklikust meditsiinist

sai käidud täna tohtri vastuvõtul. omadussõna "kole" on asja kohta leebelt öeldud. kohutav. jah, ma olen erakaga nii ära hellitet' et üle 10 minuti oodata on minu jaoks piin.
arstile (reumatoloog) sai aeg pandud kell 8.15. just arvestusega, et siis saab last/lapsi hoida kallis kaasa ja et ta saab ka 9-9.30-x ilusti tööle. jõudsin kohale siivsalt vara, et mitte hilineda. pelgalt viis minutit enne täpset aega. üllatusin, kui leidsin kabineti ukse tagant kaks (umbkeelset) kodanikku. küsisin - kas kõik on siia? (viibates ukse poole) nende tühjade pilkude tagant võis hea tahtmise juures leida vaikse noogutuse. istusin siis ootetoolile ja viskasin ohates pilgu (mobiili-)kellale. viis minutit hiljem, kui olin just avastanud huvitava elukutse - liftiinimesed (sõnast liftipoiss), tõttas kohale üks kiitsakas kahemeetrine meesisend ja küsis sama küsimuse. minu noogutuse peale ohkas ta sügavalt ja kaebles selle üle, et tal tööle vaja minna on. tal vedas. vaid paari minuti möödudes (kui sedagi) avanes kabineti uks, väljus eelmine patsient ja tohtriproua kutsus nimepidi hüüdes vibaliku sisse.
mina ei saanud eriti millestki aru. miks teda enne kutsuti? miks kõik kohad undama peavad? miks liftiinimesed sellist tööd teevad?
remondimürast saan ma ju aru - aeg-ajalt ikka on vaja midagi korraldada. reeglina selleks et pärast oleks parem. aga see teine undamine... nagu mingi torustik, mingi ventilatsioonisüsteem... või ventilatsioonisüsteem koos päevavalguslampidega... kuulsin seda juba esimese visiidi ajal. aga siis ei pidanud ma seda nii kaua taluma. õnneks. kuidas haglatöötajad suudavad sellise undamisega seal tööd teha?
liftiinimesed teevad oma tööd. on kaks lifti - 16 ja 17. 16ndas on liftiinimeseks pensionieelses eas mees. pealtvaadates selline muhe vanaisa. eestikeelne. see lift tundub olevat väiksem. inimeste transpordiks. reeglina vist med-õdede ja arstide transpordiks. liftimees, tundub et, suitsetab. tal on kohe selline muhe suitsumehe väljanägemine. ta jätab kindlasti vahete-vahel viimasele korrusele lifti seisma ja läheb teeb mõneminutilise "perekur"'i kui hommikune tipptund möödas. seda ma igatahes nägin, kuidas ta teinekord, kui kutset ei olnud, võttis nii paarimeetrise raadiusega ringi jalutada. arvata võib, et liikumine ei ole selle töö juures kõige nõutum pool.
17ndas on liftiinimeseks vanem naisterahvas. ka umbes samas eas kui liftimees. selline pisikest kasvu ja väiksemat sorti naisterahvas. tundus olema selline väike ja käbe, arvatavasti ka käre naine. venekeelne. 17-s tundub olevat rohkem transpordilift. esimese kümne minuti jooksul tuuakse sealt välja päevi näinud järelveetav riidepuu, millel mõned puust riidepuud peal. need korjatakse kokku ja viiakse ühes suunas. raudkarkass sõidab aga teises suunas. vahepeal tuuakse 17ndaga kohale üks prügikonteiner. kuhi peal ja kuhja kõrvalt paistavad veel mingid pudelid... imestan, et miks just läbi patsientide ooteruumi (traumapunkt oli sealsamas), aga eks nad ise tea - küllap on remont ka üheks süüdlaseks. seejärel tuli raudkarkass tagasi, teiselt poolt. täis laetud patsientide riideid. ikka kingakotid ja palitud... ma imetlen liftiinimeste taluvust. nad sõidavad kohale, teevad uksed lahti, naeratavad lifti tellijale, sulgevad nende järel uksed ja oletatavasti vajutavad nupule... küllap nende funktsioon ongi just nende vanaldaste liftiuste sulgemine ja avamine.
taban end mõttelt et klaustrofoobsetele inimestele see amet ei sobi. ja siis veel leidub mu peas mõte, et näed - isegi kuivetul aga sitkel haigla sanitaril, kes parasjagu moppe oma kärule ritta seab, et asuda patsientide tehtud jalajälgi ikka ja jälle ära pühkima, on parem töö - siht silme ees ja tulemused silmaga näha.
ja kõik ümberringi kumiseb endiselt. tülpinud pilk kellale näitab, et olen juba pool tundi tegevusetult ühe koha peal istunud. miks just vibalik enne teisi sisse sai? minul oli ju aeg veerand üheksast! siis avaneb kõrvalkabineti uks ja sisse kutsutakse üks umbkeelsetest, kes isegi aru ei saanud, kelle juurde ta minema peab. teine (selline kapi moodi mees) jäi paigale ega liigutanud kulmugi.
kell liigub. vibalik tundub jäävatki arsti juurde... endal tal oli tööle kiire.
vahepeal ootavad 16nda lifti juures kolm politseinikku. liftimees vabandab kohale jõudes, et sellesse siin mahub ainult kolm inimest ja juhatab mundris ametiisikud järgmiste liftide juurde. arstide uste taha saabub korraga kaks kiitsakat keskealist tädikest. ja ooteruum täitub mõttetu jutuvadaga. maast, ilmast, järjekorrast, poliitikast. püüan kõrvu sulgeda, kuid jutuvada taandub vaid ühiseks müraks taustalt kostuva undamisega...

aa.. arstile sain sisse peale 45 minutilist ootamist ja mul läks seal täpselt 15 minutit. esimesed 5 minutit otsis tohtriproua mu kaarti. seletas, et aasta lõpus sai neid ikka kinni pandud, aga ei, kui ei leia pole ka hullu - e-haiguslugu on abiks asi. trükkis mulle sealt lehe kaasa. teine viis minutit rääkis telefoniga. kindlasti midagi olulist, kuid fraasid tundusid kahtlaselt korduvat ja tühjad - jaa, selgitame, täpsustame, jah, see patsient oli minu juures kirjas, aga tal ei ole reumat, jaa põletikulised näitajad võivad artriidi valu tekitada jaa.. eks me siis pärast saame veel nõu pidada...
vahepeal tegi ta ka mulle selgeks, et mul ei ole reumatoid-artriidi algetki, luupus-haigusest rääkimata. ühest küljest küll tore, kuid kui julgesin küsida, et misjaoks need liigesed siis kanged ja pisut valulised on? sain teada, et õnneks/kahjuks on olemas palju faktoreid, mis liigesekangust tekitab - madalrõhkkond, ilmamuutus, sundasend, vähene liikumine, liigne sportimine, liigeste koormus jne. et kas mul hambad on korras ja ega ma iga väiksema külmetuse peale haigeks ei jää- mõlemal juhul tuleb aasuda põhjuse kallale - esimesel juhul siis juureravi ja teisel juhul mandliop. soovitati kududa (sht, mul oli ju omakootud sall seljas!) ja möödukalt võimelda. mhh.. ja viimased kolm minutit arutles ta teemal, et kes on see meeskodanik, kellele ma viisakalt viitasin - et ootab teine juba ammu enne eelmist patsienti. et inimesed peavad ju registratuurist läbi minema ja et ise nad on süüdi kui ei käi registratuuris jne jne...

nii ma siis tähistan juba aastaid igal hommikul 'madalrõhkkonda' ja/või 'peatset ilmamuutust' näppude ja varvaste raginaga. ja õhtuti leevendab kallis kaasa mõnikord väikese massaažiga mu 'ülekoormusest' ja 'sundasendist' väsinud hüppeliigeseid. ja nii järgmisedki aastad. luban endale pühalikult - ma ei tõsta jalga enne ühegi reumatoloogi juurde, kui mul valust pole silme eest must ja/või mu liigesed pole deformeerunud.