terve?, haige?

öösel köhib poiss kohati paar-kolm korda. hommikul ka. ja kui ma siis otsustan, et ei, täna ei lähe trenni-lastetuppa ega ka mitte poodi inimeste sekka, keerab laps end üles. päeval ei märkigi ei väsimusest ega haigusest. terve päev muidu ei piuksugi, ainult päevaune lõpetab pisike köhahoog.
on see's nüüd haige laps? terve vist mitte :S

olgu märgitud ka see, et käisime eile oma pisikestega Klaabut vaatamas. pooletunnine paigalolek on mõlemale lapsele täiesti jõukohane. tingimusel, et laval toimuvat näha on ja et laval midagi põnevat toimub.
Harald vaatas andunult ja ammulisui esimesed 25 minutit. päris lõpu poole hakkasid teda häirima kaasvaatajate kilked. siis tegi ta avastuse, et oi - selja taga on ka inimesed! Liisu oli selle leidnud juba enne. nii möödus tagumine pool etendusest temal tähelepanu jagada püüdes.
vigiseda võib vaid selle üle, et Nukuteatri Väikese saali istekohad on lapsevaenulikud - peaaegu et ühel tasapinnal kuni lõpuni. lapsed, kes süles seista said (nagu meie kaheaastased) nägid etendust enamvähem, kuid kes ise istuma pidid - nendel oli vist raskusi :S

Vurr-vurr vurrkann

Kartsin hirmsasti et peame etenduse mingil põhjusel ära jätma - sai ju teatriskäiku pikalt-pikalt ette plaanitud, piletid mitu kuud varem välja ostetud - kes teab mis kõik vahepeal juhtuda võib. õnneks oli mul sel päeval ainult Harald ja õnneks ei nakkunud ta Eve-Ly niitnud kõhutõppe.
paar päeva varem käisime nö eelproovis - Rio multikat vaatamas. tervelt veerand tundi suutis väike kratt paigal olla. issi süles. siis kümmekond minutit vaikset tatsamist mööda Kosmose suurt saali ja siis natuke valjemat tatsamist. mille järel me vastutustundlike vanematena otsustasime lahkuda.
Haraldi esimene teatrielamus läks mõnusalt ja viisakalt. pisut võiks viriseda selle üle, et publikut hoiti all riidehoiu eesruumis kinni kuni viimase hetkeni. lapsed näitasid juba väsimuse ja tüdimuse märke. Harald leidis üles kohvi- ja veeautomaadi, mida siis edutult näppida. lasime mööda ka mõned lasteaiarühmad. see tekitas alul minus paanikaosakonna, et kui piletile pole kohti märgitud ja tervelt kolm lasteaiarühma tahavad ka sama etendust näha, kuidas siis istekohta krabada... kümneminutilise ootamise järel selgus, et lasteaiad olid teel muuseumisse. hingasin kergendatult ja trügisin lapse järjekindlalt õige saaliukse juurde.
eks sellel kinnihoidmisel oli ka oma tarkusetera - teisel juhul oleks lapsed ju vallutanud saali, tutvunud atribuutidega ja tundnud seal enne etenduse hakkamist juba igavust. Nüüd aga sai lüüa neid pahviks vaheseinte, mida nad polnud veel näppima jõudnud, liigutamisega. etendus oli lihtne ja eakohane. see, et terve saalitäis kaheaastaseid suudeti pooleks tunniks end vaatama köita ning paar korda vanemaidki naerutada, räägib iseenda eest. tegelasteks, tita, emme, issi ja mänguasjad. tegevused lihtsad, kodused, arusaadavad - näe, kutsu, hiireke, teeme pai, kalli, musi jne.
Peale etendust oli kell täpselt nii palju, et kätte jõudnud oli päevaune aeg. Ja kui kallis kolleeg helistas, et uurida kas mul on vaba aega, teatasin täiesti süüdimatu röömuga - jah, mul on hetkel täiesti vabad paar järgmist tundi ja me veedame selle pisipojaga pargis jalutades! See polnud küll see, mida helistaja lootis kuulda, aga kevadist päikest ja vabadust nautisin ma sel päeval täie rinnaga - coffe-in'ist espresso-kakao ja saiake ning purskkaevu äärde nautlema.
lill:)

merepäevad ja ülekuumenenud latikas

peaaegu et oleks kalasalatist ilma jäänud selle kuuma pärast. võimalik ka, et see polnud üksnes kuum vaid hoolimatud müüjad, kes kaupa liialt soojas hoidsid, tänu millele me poolsada krooni maksime halvaksläinud latika eest. või mõtlesid nad, et mis selle suitsukalaga ikka juhtuda saab. aga vat sai. kojujõudes oli teine sutt vesine (kaasa sõnad), mispeale kala sai külma tõstetud - et ehk taheneb. õhtul aga, pärast seda, kui ma olin pool päeva pooleldi unelenud mõnusast suitsukalaampsust. ja sellest, et kalast saab mõnusa salati, võis külmkapiust lahti tehes ja kotikest saputades võtta vaid kiireid samme konteineri poole - lehk oli kõikehõlmav:(
hää, et kaasa kojutulles poest raatsis läbi käia ja tuunikala õlis asemel (mille teadsin külmkapihämaruses peituvat, aga võtanäpust) tuunikala vees tõi. salat sai kokkuvõtteks peaaegu söödav.


Lennusadamas näidati kuidas laevad tantsida oskavad. kõigepealt paaristantsu ja siis ükskiharjutusi. Võrratu. H teadis täpselt, et puristamine on õige reaktsioon kahe laeva ahtritantsu peale - et laevad teevad prmm-prmm.

olime poisiga juba varakult platsis. uudistasime Suurt Tõllu.mõni teine homme peame kindlasti tagasi minema, sest laeval oli nii palju trosse, rattaid, polte, klaveriklahve, piirdeid, roole jmt, mis kõik läbi katsumata jäid!

veel näeb pilte siit->

kevad käes

või midagi.
olgu märgitud, et kalendrikevade saabumist tervitasin oma kevadise salliga kohale lehvides Solarise Komeedis. oli kena teeõhta E seltsis. lustisime meiesuguste maakate jaoks pisut liialt peenenimeliste brunshettade teemal ja klatsisime maad ning ilma. enne veel olin kuulnud kevade esimest linnukeelset kuulutust:)
veel sai vaadatud geniaalseima kunstniku väljanäitust ja meenutatud MonaLisat Louvres - tõsiselt pisike taies mille ees on tavaliselt liiga palju inimesi et tagasihoidlikkusest või massifoobia all põdedes piisavalt lähedale mahtuda.

esimesed külastused ka tehtud. Piret oli nii lahke ja jagas oma kanne. (pildi all on veel pilte:D)

ja esimesed ärimõtted jagatud. ehh, tundub nagu algaks uus aasta. sobivalt homme algava puhkusereisiga mere taha:)

argijutud

*
täna jõudsin trenni tund aega liiga vara. esimest korda aasta jooksul olin kellaajad segamini ajanud. piletimasin teatas - trennipileteid hakkame väljastama 120minutit enne treeningu algust! mhh...!! aga ega's siis muud kui jõusaali - igal atribuudile poole rohkem aega ja ka poole rohtem energiat! jee!
aga ega's kaal sellest ei hooli.. vaat et näitab suuremaidki numbreid.. - tänane jälle 84,1 peal!! urr, ma ütlen, nüüdsest hakkan möödulinti piinama... see vähemalt venib natuke.. nii cm jagu kuus ehk? ;)

*
ma liitun talvetüdinute klubiga. absoluutselt! villand see lumi, ei näe ma enma romantikat valges vaibas. ei näe ma enam seda süütut malbust! krt... ja EMHI teab, et külma jagub vähemalt veebruari lõpuni. oeh. pilt on ka eelmisest aastast - nii tüdind olen talvest, et lumes/jääs enam midagi piltimisväärset ei näe!

*
ükspäev (päev peale viimast päikesepaistet) sidusin poja endale kõhule ja astusin linna poole. ilm oli hirmkole - lund kallas alla temperatuur oli miinus palju ja tuulgi oli rohkem kui paras - tagasiteel ei saanud kohati silmigi lahti..
üks kallis sõps oli tellinud ühe raamatu ja lisaks olin näinud hommikuTVst huvitavat intervjuud hr R.Rebasega, kes kiitis hr E.Soosaare raamatut Nuripidine aastasada. kiitis nõnda ilusti, et võtsin poja endale kõhule siduda ja raamatupoodi sammuda.
viru keskuse RR poekeses teatati minu teise raamatusoovi peale - ei ole enam. täna läksid kolm viimast.. valgustasin siis poemüüjat, et hea reklaam tehtud teosele.. müüjatar oli abivalmis ja seletas, et Pärnu mnt poekeses on isendit üks ühik, Roccas neli... ohkasin, tõmbasin hõlmad koomale ja vudisime kahekesi läbi tuisu mõnedsajad meetrid. selleski poekeses kehutas müüjatar õlgu ja nentis kurvalt - ei ole enam.. ohkasin kuuldavalt ja rääkisin, et teine müüja just siia mind juhatas.. seepeale müüjatar nõustus, et on jah üks eksemplar, aga see on selle daami käes - osutas kõrvalseisjale. daam aga, polnud veel raamatut ära ostnud, vaatas mind pikalt pikalt pealaest jalatallani, mõtles hetke, küsis, et kas ma tõesti tahan seda raamatut osta - minu sootusrikka jah-sõnapeale pani raamatu letile sõnadega - hea küll, minul on kergem apollosse minna...
armas selline. ei ole head inimesed ilmast otsa saanud. ei ole.
aa ja raamat on tõest hää. (mahti olen leidnud lausa poolepeale jõuda teosega) mulle on vist vanade meeste targutused meeldima hakanud. vonnegut oli eelmine selline..

valgusfest

veel mõned pildid siin->

Väljavalitute rivistus

Nagu Delfigi kuulutab - Väljavalitud kohtuvad täna kell 16.oo Jüri O.-M. Enneti raamatu esitlusel Rahva Raamatus.
Kõik kes tahavad end väljavalituna tunda on oodatud!
___________
kajad:
gossip
trend24

tõprad, need vääritud

ehk.. kinos sai käidud. Inglourious Basterds nähtud. esimene emotsioon - kõik need inimesed, kellel on sügav isiklik, luudeni ulatuv, (sissekasvatatud,) viha natside või siis ka juutide vastu, eriti muidugi sakslaste ja natside vastu - teie kõik võiksite saada selle filmi vaatamisest katarsise. minusugustele külmkõhtlastele seekord eriti midagi emotsionaalset pakkuda ei olnudki. verd ja pisaraid on ju nähtud igal pool, kuigi, tarantinolikus külluses õnneks mitte iga päev. küüniline on see, et inimesed järavad omi kaasapanusid edasi hoolimata sellest mitu skalpi filmis lähivaates ära nüsitakse või mitmes kuuliaugus näppupidi sobramist üle ekraani näidatakse. naturalistlikult, rohke verega. ikka nii et tundub nagu oleks ise kohal ja lihakärssamise lehkki on aimatav.
paljude kohtade peal ma ei suutnud mõista - miks saalitäis rahvast naerda rõkkab?! või miks nad plaksutavad?! tuli meelde üks lapsepõlvekogemus. propagandafilmist, midagi kas noortest stahhanovlastest või muudest säärastest sõjakangelastest. kuidas grupp komnoori sattusid luurajatena natside kätte. ja kuidas nad seal teravmeelitsesid. ja kuidas ma seepeale naersin ja seejärel oma kallilt emalt pragada sain - mis sa naerad - nad saavad ju kõik surma.
kõnealuses teoses jäid osad tegelased ellu ka.
muidugi, häid kohti oli filmis ka. üks oli alguspaik - prantsuse põllumehest - hämmastav, kui sarnased on sõja jalus elanud rahvaste kannatused. tõsta vaid tegelaskujud geograafiliselt ringi, pane neile suhu ema- või venekeel ja naabri-manni vanaisast võis see stseen vabalt vesta, kus juudikütt pagulasi põranda alt otsib.

pilt pihta pandud siit->

kõigiga kõrvuti

ehk isamaaliselt -
kõrvuti kolm värvi,
kõrvuti kolm lippu,
kõrvuti noored ja vanad, kõrvuti naised ja mehed, kõrvuti eestlased ja jaapanlastest turistid ning veel paljudest maadest lauljad/tantsijad/uudishimulikud. kõrvuti õnnelikud.




eks ikka lauluväljakul, eelmisel nädalavahetusel. kuupäev siis oli viies ja inimesi kõrvuti kõvasti üle saja tuhande.
praegu võimalus end üles leida sadadelt ja tuhandetelt fotojäädvustustelt tollest päevast. seismas kõrvuti. massis, üheskoos, ühes hingates ja lauldes.

paar mälestuskillukest ka to'st päevast-
* et liikuda meeter massis, kulus minut. viie meetri jaoks viis minutit. kuni murdsin end massist välja ja ülemiselt käigurajalt veel kõrgemale...
* kui võtsin palle õhust, kõrgele vaadates ja suure toruga taevasse sihtides, astus mu juurde meeskodanik ja näitas mulle enda digikat - et tema jahib paparazzosid... jeh, kummaline oli end näha...

veel pilte->

laulu ja pidulisi

Minu tagasihoidliku isikliku arvamuse kohaselt on just hää, et sügavamat muusikat üritatakse matsiraffale läbi nende endi traditsioonide tutvustada. mis siis et sadatest tuhandetest jäi kuulama vaid pisku rahvast, aga olgem uhked et needki ;)
lisaks saavad nüüd ka tummemad õllesummeri fännid hiljemalt homsest ajakirjandusest kuulda, et seesugune muusikavalik ülepea kultuuri alla käib..

kilde tänasest:
* ega see pole nigu ennemuiste, et tuled oma piknikukorviga muru peale sööma, sellal kui teised laulavad..
* wc sabas - ega see mõni teatrietendus ei ole, kus kohad nummerdatud ja igaüks saab istuda..
* hiljem (saba nähes läks mul pikaks ajaks wc-vajadus ära) noored neiud muljetavad vanemaile - see wc-saba on täiesti müstika, pooled kabiinid on tühjad - nii meile üks naine ütles, me siis läksime ette ja astusime lihtsalt vetsu uksest sisse - saime lihtsalt käidud. pärast kiitsime teistele ka, et minge aga julgesti, pooled kabiinid on tühjad, aga need ei teinud teist nägugi, seisid sealsamas ja kehitasid õlgu...

homme jälle laulupäev:)
pilte näeb siit->

wWw

ehk wesine Wargamäe wabariigita.
viimasel ajal on minu ümber kombeks olnud probleemidel ja ebaõnnestumistel kuhjuda. muudkui üks teise järel. ikka suuremad probleemid ja väiksemad mured. näiteks pidin ma silma jäänud skanneritki otsima enne kolmest poest (kus www-andmetel minu väljavalitu olema pidi) kuni sattusin võrratu teeninduse otsa, mille tulemusena Tartus minu jaoks masinake kinni pandi. ja kuna meil nii ehk naa eile meie hariduskantsi asja oli, siis sai see võrratu töövahend sealt lõppeks ka ära toodud. igatahes tundus, et viimane omataoliste seast siin masus vaevlevas EW-s.
nii ma eriti ei imestanudki, kui tänane teaatrietendus wee nahka läks. kurb muidugi.
järgemööda - kui meie kohale jõudsime, oli vihm vaikselt algamas. kuigi taevas tõotas veel heledaid laike ja polnud aru saada - kas vihmasabin, mis hetk tagasi möödus oli pilve algus või ehk lõpp. arvasin, et kaasa pakutud idee matkasaabestes minna on pisut ülepakutud, kuid võtsin siiski vedu. kampsun vesti alla, vihmakeep peale ja valmis ma olingi - 10 minuti pärast algava etenduse platsile oli paras astumine.
selleks ajaks kui etendus algas, oli pinkidel juba paras veekiht. viimased kohalejõudjad lükkasid seda vihmavarjudega eemale, kuni üks näitlejaist, kile teiste riiete peal, pisut eemaloleva künka taha pikali heitis.
etendus algab. tugev neidis jookseb paljajalu kahe täis ämbriga ühest "lava"äärest teise... kallab need (tundub et pilve sisse) nurga taha tühjaks ja jookseb tühjadega tagasi, et siis hetke pärast (kus krt neid ämbreid poole minutiga täidetakse?;)) naasta üle ääre loksuvate ämbritega... lavale tulid ka Andres, Mari ja teised... tegevus tihenes, lavale-tulijate hulk ja ka vihm samuti. lehvitati punast lippu ja alustati internatsionaaliga... Indrek peatas lavastuse ja küsis - kas publik saab millestki aru... ega ei.. ja püüti jätkata laulu pisut lähemal... ega ei kuulnud küll midagi... üritasin tagumiku alla kogunenud vett tõrjuda ja kuulsin kaasa kurtmist, et lisaks sellele et ei kuule midagi - ei näe kah enam. prillikandjate valu...
peale paarikümneminutilisit hoogsat vihmasadu olid kõik kohaletulnud aluspesuni märjad. ja nii see etendus lõppenuks kuulutati.
väärt elamus igatahes. peaasi kui hommikul märku andnud kurguvalu nüüd tugevamaks ei läheks... muidu ei lasta mind varsti enam tibulegi ligi...
noh, ja et need õnnepäevad ka saabuksid...

kultuuralemb

Armas E ükspäev õhutas - lähme kontserdile, lähme kontserdile. Praeguseks siis võib öelda - käisin, nägin, kuulsin, nautisin:)
ka seda brändit seal kultuurikojas:)
paari sõnaga kontserti kokku võttes - võimas. need helid, mida ungarlane Barnabás Kelemen, oma pillist välja väänas... imeline:) teisel poolajal Beethooveni tempokas 7 sümfoonia ... nu mina, kes ma klassikalisest palju ei jaga, vahtisin rohkem, kui emotsionaalselt ja nobedalt prohvid keelpille näppisid.
homme kaeme kõmulise Queeni ka üle

Rentslimiljonär

Üldse ei imesta millega see film kõigi südamed võitnud on. see on vahetus. ausus. armastus. siirus ja veel kõik need emotsioonid, mis inimesest inimese teevad. muidugi, veri, higi, seks ja pisarad olid samuti olemas. aga selle kõige taga ei paistnud rahaahnete filmitegijate enesepoole konksus küüned, ei.
pool filmi ma lihtsalt tahtsin nutta. sest ekraanilt vaatas vastu kasimatus, räpakus, selle keskel elavad ja jooksvad lapsed, jõhker maailm kogu oma otsekohesusega nende ümber.
pildil (foto pärit siit->)on peategelane kuuditaolises moodustises mis seisab pikkadel vaiadel keset prügilat ja milles teevad inimesed häda. sedasamusemat sitahäda nn kalevipoja jalajäljel. ja see on nende jaoks enesestmõistetav - muud moodi polekski nagu mõeldav. ja vaid mõned hetked hiljem hüppab ta ülevalt pasa sisse. ikka otseses mõttes.

nagu igast heast filmist jäi ka sellest mitmeid tunde- ja mõttevirvendusi kestma. üks neist oli - et me ei tohiks iial - elades, kurta oma kurva saatuse üle, kuniks selliseid kohti on olemas. ja kuniks me ise mõnes sellises ei ela, -selliseid kohti, kus prügilas elamine on parem kui kerjamine tänaval. selliseid, kus suvalised mehed tulevad suvalisel päeval ja löövad paljude teiste hulgas su ema maha lihtsalt usu pärast. ja politsei, kelle juurde lapsed jooksid, vaatasid pealt ning udjasid lapsi eemale; selliseid, kus inimesed kaelani solgis sumbates prügikotte sorteerivad... ma usun, et on ka asju, mis jäid nö kaadri taha. hingemattev hais või kõhuvalu näiteks, olgu viimane siis tingitud vaesusest johtuvast alatoitlusest või riknenud toidust...
ei, seda filmi tuleks paar korda veel vaadata, siis ehk suudaks ka muule mõtteid koondada, kui vaid filmi esimesele poolele...
filmi lõpus jäi peale õnn ja armastus. õnn siis nagu lotoõnn. ja armastus siis nagu tõeline armastus. sest tegelikult oli peategelane saavutanud eesmärgi juba enne oma viimase vastuse andmist - ta leidis tüdruku, kelle otsimiseks ta sinna saatesse läks. see tüdruk oli saanud vabaduse oma ikestajast ja peategelase vend oli aru saanud oma ülimast eksimusest. jah, seda küll, ta lasi end maha, peale selle mõistmist... aga kes meist poleks...
ja see õnn ja armastus naeratasvaid kahele neist. mis saab ülejäänud inimestest? ülejäänud lastest?
filmi kodukas->
kas saatus on olemas?
aga õnn?

Orfeus ja Erydice

kui lesbipaar?!
kes oleks võinud arvata, et iidsele legendile saab selliseid nüansse lisada. kuigi.. miks mitte!? kui ennemuiste võisid lavalaudadel näidelda vaid mehed, siis nüüd olid KÕIK peategelased naised. eranditult. ei ühtki meeshäält väljaspool koori. lugu iseenesest nagu ikka - abikaasa kaotanud Orfeus halab ja talle juhatab teed ingel Amor - läbi hädaoru ja põrguväravate saavad armastajad kokku.
kui ma olin pihta saanud, et Baruto-mõõtu daam esindab Orfeust murdsin ma poole ülejäänud ajast pead - milline võiks välja näha Erydice. jah, kui hiljem googeldades leidsin, et antud ooper olla olnud viimane, mis kirjutet kastraadile, sain rollivalikust aru.
sellest hoolimata. muusika -võrratu, tants-erakordne, lauluhääled... peaaegu et liiga hää et tõsi olla. maa peale tõi vaid fakt et HD osutus mitte high vaid half definition'iks - asi hakkis. pilt hüples, aegajalt tekkis helisse lõtke. aga nagu öeldud - muidu olekski liiga hää olnud:)
ning etenduse lõpetas keskeas gay-produtsendi-koreograafi lavalehüpe mida saatis kõhupeki välgatus. see oli nii tavatu, et isegi eesti tuim publik ahhetas ;)

seitse elu

eile oli kallis keskmik külas. otsustasin peale ränka päevatööd ja mõnda peavalutabletti, et tarin lähedased kinno. vaatasin - Will Smith näitleb. järelikult võiks hää olla. filmitutvustus, kusjuures, ei luba eriti midagi. enne piletiostmist veel kõhklesin - äkki peaks midagi kergemat vaatama. nt kuidas mõni mees "jah" ütleb..

kuid siiski - smith jäi peale;) kokkuvõtvalt võiks öelda - üks üllatavaid pöördeid täis film. hella südamega inimesed - võtke taskurätte kaasa. kilokaupa. film algab enesetapuga ja lõppeb sellega. millegipärast on viimasel ajal kombeks, et filmi alguses näidatakse lõpp ära. Eternal Sunshine - mida kaasa ja keskmik enne minekut vaatasi, oli sarnase ülesehitusega. tegelikult oli see film sellest, kuidas elu võiks olla. lihtne, kirgi ja häid inimesi täis. ühe mehe armastuste ja lunastuse lugu. intensiivne. väga. vahepeal mõistetamatu, kuid kõik pusletükid pannakse lõpetuseks kokku. ja nii sai hää.

kummitused

sellised kontsad viisid mind ühel ilusal õhtul teaatrisse. Kummitust vaatama. Vene teatris. hää oli. eriti ilus oli kogu interjöör. lavakujundus. õhustik.
tüki mõte tundus olevat - meil kõigil on oma minevik. tihti kaetud saladuselooriga. ja teinekord on kergem, kui kõike ei teagi. kergem teistele. aga jah, norra lugu vene kastmes. huvitav oli. ainus, mille kallal iriseda annaks oli tõlge. vahepeal tekkis hirmus tahtmine minna ja asi üle võtta. - no ei pea ju veerima ometi lehti krabistades minuteid hiljem teksti, mille tähendus ammu selge! urr:S

pöff vol 3 ja 4

kolmas film oli eile õhtul. peale kohutavat peavalupäeva. selle jätkuks. lasin kallil kaasal valida - tema oli tülpinud (töönädala väsimus sees) ja mina olin liiga uimane,et vastu vaielda. filmiks sai siis Ajariismed - redux. möh oskasin vaid öelda pärast filmi lõppu. et mis see siis nüüd oli? õigustasin enda pisikest arukest plondi ellusuhtumise ja peavaluga - kõigest ei peagi aru saama. kes kellega käis, kes kellelt veini sai (mis mälestused pühkis) miks keegi surma sai ja kes pimedaks jäi - kõik oli kuidagi liiga kauge (nagu hiina mulle ongi) ja liiga arusaamatu. lisaks tundusid kauge maa kodanikud kõik na ühte nägu (ups). vaja oleks olnud rohkem ida-teadmisi ja sealse müütikaga kursisolemist. paari sõnaga - filmi mõte vuhises nõnda üle pea, et aru ka ei saanud.

neljas film oli täna lõuna ajal. Kodu pealkirjaks. alul tundus lõbusam kui eelmised mis nähtud. lõpuks keeras pisut ära - kiirtee kõrval elanud perekond läks vaikselt hulluks. filmi mõte tundus olevat - liiga kaua ei kannata keegi. ehk et kui ora piisavalt kaua ja piisavalt sügaval p*s hoida, siis reageerivad sellele lõpuks kõik. igaüks muidugi isemoodi, ise ajal ja ise intensiivsusega. aga reageerivad. muidugi jäi arusaamatuks, miks nad probleemi just niimoodi lahendada püüdsid (kiirtee ääres "kindlustasid" oma maja selle seestpoolt umbselt kinni ehitades, selle asemel et näiteks müür ehitada, kui kolimine tundus vastuvõetamatu...)

pöff loomulikult (vol 1 ja 2)

nende suuremate festivaalide ja kultuuraüritustega kipub alati minema nihusti. ca nii nagu igaaastane viljandi folk - enne kui tuleb, mõtlen - aga see aasta küll läen, siis kui sündmus käes on aeg ilusasti tähtsamate asjadega planeeritud, või läeb aeg lausa nii ruttu et märkad - aa... eelmine nädal oli see (või teine) üritus.

nii et ega erilist filmipäevikut siitki tule. aga siiski- pühapäeval vaatasime filmi Hiljem. mulle meeldis. sügav selline. pingeline. pani mõtlema. sisukokkuvõttena võiks mainida, et tegu siis peategelase kangelaseks saamise looga. või ehk elu mõtte otsinguga. päris julm film. surm ja veri vaatas viie (või kümne) minuti tagant suurelt üle ekraani. mõtted teistpoolsuse olemasolust. üks hea repliik. kui peategelane seletas oma ca 7-8a tütrele poja lahkumist. tüdruk teadis täpselt, et kui sured, siis maetakse sind maha ja sind söövad nälkjad. ja siis mingil hetkel pole sinust midagi järel. peategelane - isa- aga seletas, et keegi tegelikult ju ei tea, kas pärast elu veel midagi on, sest vaata - kui laev väljub sadamast teame me kindlalt, et ta olemas on, eksole. aga kui ta kaob silmapiiri taha, siis ta on ju jätkuvalt olemas, hoolimata, et me ei tea mis temaga juhtub; hoolimata, et me ei näe teda enam.
elus on palju sellist - me ei näe kui see juhtub, me ei saa kindlalt väita, et seda või teist pole olemas. kõike ei saa kontrollida.

Täna käisime ka kinos... vaatasime filmi Täiuslik päev. kurb ja masendav ja julma lõpuga lugu ühest perekonnast. perevägivallast ja selle lõpust.
tegelikult mõlema filmi puhul tundsin ma lõpu-pöörde ära filmi keskel. ja kulminatsioonini jõudmist oli huvitav jälgida... ja veel. mõlemas filmis nägin kohta kus naispeategelane oli kummaliselt meigitud. esimeses läks naine kõrbesse. üksi. öökuningannat pildistama sellise meigiga nagu minnakse ööklubisse. ja teises filmis tõusis pereema keset ööd väiksema lapse kutse peale üles samamoodi - ööklubi make-upiga. võite mind pedandiks nimetada, aga mind jäävad sellised pisidetailid pisut kraapima... muidu olid hääd filmid :)

PS lugesin EPL PÖFFi erilehest: "Esimene eksiarvamus on see, et pileteid ei ole. Enamasti neid ikka on, ja mitte sellepärast, et filmid on halvad, vaid et saalid on suured." ee... muh, siis vist mitte piisavalt suured... või oleme sattunud neile mõlemale populaarsele seansile??? igatahes pühapäeval 45min enne seansi algust oli sõpruse suht suures saalis 7 vaba kohta! saime isegi kaks kõrvuti kohta, aga esimeses reas... kõõritus jäi silmadesse poole ööni... täna oli kallis kaasa nii tubli, et lunastas piletid 4h enne seanssi... sai koguni kolmandasse ritta...

elu pisiasjad

---
ma muutsin mingi hetk kujundust. nagu näha. siis leidsin ka pisikese koha, väikese vidina, mille abil saaksin soovijatele uued postitused otse postikasti saata. nii et kes veel soovivad - andke märku ;)
---
eile oli peavalu päev. hommikul ärkasin. peavalu. kohviga koos neelasin valuvaigisti. mõned tunnid hiljem, enne uksest väljumist teise. ei aidanud. silmade tagant läheb valu juuksejuurteni. mõned tunnid mööda eestimaad sõidetud, peavalu aina võimeneb. lõunaks tundus, et peanahk põleb. (ei olnud pohmelli, ei kandnud varastatud mütsi)
veidi aja pärast ühes pealinna ostukeskuses läheb natukeseks leebemaks. ei, see polnud kohvi, mis puudu oli, ka mitte konjak... piisas Linna-Ivo nägemisest. ma ei tea miks, aga alati, kui ta kuskil esineb või muul põhjusel silma alla jääb, meenuvad mulle esinemised eestimaa väikelinna mitte eriti depressiivsel kodutrepil. "karaoke"saatjateks naabrilapsed ja lauluks "Kikilips"... ja maailm läheb helgemaks. mõneks ajaks.
----
Taarka sai nähtud. eksprompt-kinoskäigul veendusime, et ega cc-plazas muud erilist vaadata ei olegi... esmamulje - polnud kõige hullem. pisut hiljem - päris mõnus oli. õhtul, kui netist olin lisaks otsinud Hilana Taarka kohta, leidsin, et film andis pisut kiivas ettekujutuse lauluemast. ja moonutas fakte... kurb, kuigi mõistetav - ei saa ju tunni-pooleteise sisse pakkida kogu inimsaatust...
ma tundsin ohtlikku samastumistunnet Taarka lapse Tat'o-ga. kes peale lapse surma puunotti endaga kaasas kandis... peab minevikuvaimudel minna laskma. et tervet mõistust säilitada.
---
täna istusin sõpruse kõrval kohvikus ja ootasin kallist E-d, üritades lugeda (palju blogipuu-külalisi kutsunud ja mind terveks päevaks blogtree tippu riputanud) Tiibet,Tiibet'it... on küll hää raamat. oleks mahti lugeda ka, oleks veel parem. (krt, ma ootan pensipõlve, et lugemiseks aega jääks...). aga ootasin, mis ma ootasin (E-d ikka, mitte vanadust), kui nägin mööda vantsivat Baskinit. seda nooremat... veidi hiljem vantsis tagasi ka. ja mulle meenus sõbrants P, kellel oli tavaks iga kuulsa inimese silmapiiril viibides kihistama hakata... ning ma mõtlesin. küll on hää, et ma Kroonikat ei loe. muidu ei saaks vist talnas eladagi - tunneks nägupidi kõiki "kuulsusi".
---
marveloni söömisest saab juba nädala jagu täis. metall on suus ja ega need klähvimisedki kaugel ole - nii et hoidke alt, kes ette jääb. järgmisel nädalal kuuleb mis edasi saab ja millal täpselt kogu protsess (ivf) seekord kulmineerub...
---
tegelikult jäi E-ga kohvitades üks mõttetera kahe kõrva vahele kumisema. midagi sellist et - elu tuleb kergeks naerda.
armas mõte selline.

Loomade reekviem

oli loomaaias. juba mõned head päevad tagasi.
hea oli.