töötustaaž

sellest on nüüd 4 kuud ja mõned päevad, kui ma ametlikult töötu olen.  ja mis ma sellelt kõvasti pungestatud staatusest saanud olen? lisaks 2,11 päevarahale, mis minusugusele, kelle eest eelnevatel kuudel pole töötuskindlustusmakseid tasutud, ette nähtud.
eriti nagu midagi.

mingi hetk (enne jaani) vaatasin, et lahe - võiks minna kuulama targaks saama oma viimaste aastate püsiteemal - kujundamise alal. nu, leidsin koolituse, Adobe programmidest, kirjutasin oma toredale spetsialistile, et tahaks koolituda, tema aga nõutama - vaja kirjutada motivatsioonikiri. eks siis kirjutasin silm punnis, ise mõtlesin, et kes küll nt traktoristide või keevitajate eest motiveerivaid kirju kirjutab.
spetsialisti vastuvõtul tuli aga välja, et võta näpust - ma ei saagi veel ei töötutoetust ega koolituste toetusi taodelda, kuna maikuus on lugupeetavad statistikaametist mulle suvatsenud preemiat maksta.

toetavatest teenustest pakuti suve lõpus näiteks  karjäärinõustamist.
käisin. lühidalt kokku võttes - tark tädi üle laua kinnitas, et õppida pole kunagi hilja! ja et kui te nüüd tööle lähete, siis pojake, kes praegu lasteaeda läheb saab sellise stressi osaliseks, et kardetavasti esimese poolaasta jällegi rohkem haiguslehel olete kui tööl..
niie t õppima - oli tema üleskutse. jah, ma olen seda mõelnud oma viimased 15 aastat, et võiks õppima minna. või midagi õppida.. või midagigi.. nu eks ühtteist kursustel ole käidud ka. nii laste kõrvalt kui tööajast. aga vaat ülikool on minu jaoks miskit nii suurt ja koledat, et sinna oma näppu ei julge anda.äkki peab mõtlema hakkama :P kahjuks või õnneks sattus karjäärinõustamine augusti lõppu nii et sellekski aastaks jäi suurte koolide uksed minu näppudest puutumata - sisseastumise aeg sai ümber.
veel vaatas karjäärinõustaja mu elulookirjelduse üle, mühises ja ütles, et täiesti OK...
ja lisaks kõigele soovitas, et te ju teate, et võite ka psühholoogi juurde pöörduda töötukassa toel. midagi ma ei teadnud ja minusugune, kes kõik pakutava tahab kangesti vastu võtta ei pea seda ometi kaks korda ütlema, et miskit kuskil ilmarahata saab..

nii et psühholoogi olen ma väisanud juba kolmel korral.. viimane kord oli eriti lahe - käskis kirja panna kõik need asjad, mida mulle teha meeldib nimekiri tuli umbes selline -

• fotografeerimine
• lastega mängimine
• lugemine (muuhulgas  raamatute trükilõhn)
• kontserdid, teater, kino 
• ilu loomine
• projektide läbiviimine (ideede elluviimine)
• kirjastamine, kujundamine
• inimeste jälgimine
• looduses kondamine

kui esimesed 3-4 tulid ludinal, siis viimane lõpp oli nagu punnitades - kümmet on vaja, kümmet on vaja. mis aga ei tähenda et inimeste jälgimine mulle vähem meeldiks, kui raamatulugemine. teinekord on elu huvitavamgi. ja kindlasti on mul veel lemmiktegevusi. näiteks värskete aiamaasikate või koduse kuldrineti söömine. või siis moosikeetmine, mis on praegugi aktuaalne. või lapsele sünnipäeva korraldamine..

nojah, meeldivate tegevuste nimekirja vaadates vaadates on selge, miks meie kirjastusekene mind niii kaua (kevadel saab 10 aastat!) köitnud on - projektipõhine töö pole lasknud rutiinil tappa, ilu saab teha ja uusi raamatuid saab nuusutada ;)
siia kõrvale tuleks vist teha list asjadest, mida ma teen vastumeelselt, millised võiks maailmas olematagi olla.

veel rääkis viimati aktiivsest ja passiivsest tööotsimisest, mis vääriks suisa omaette teemat ja sellest kui kerge on lihtsalt käega lüüa ja "laua alla peitu pugeda" - ütleks mina. ehk iseendale suur ja tugev mull ümber punuda teemadest : mis nüüd mina ja mina ei kõlba kuhugile.
nu vaatab, mis saama hakkab. kui väga ära tüütab see töötuks olemine ja kui kõik riigi poolt pakutavad teenused ilusasti ära on kasutatud, eks siis tuleb vahepeal jälle tööle minna...