pöidlahoidmisaeg ja kõik see muu

*
juba pea kaks nädalat tagasi oli Eve-Ly ristimispäev. nüüd on ta nimi muude hulgas ka Eva. mingist ennemuistsest ajast ja/või seebiseriaalidest on mulle jäänud mulje, et ristimine on pühalik ja vää-äga pidulik toiming. meie seltskond (mu kaks poega ja kallis kaasa koos minuga) olime aga ilmselgelt overdressed.. enne kirkusse laskmist kamandati mulle sall pähe - katmata peadega naised ei astu üle läve... võeh.. ristimine ise tundus minu kui paadund uskmatu jaoks paras palagan - papp tuli rahva ette, laulis/luges raamatust, katsus ristitavate emasid, katsus ristivanemaid, katsus ristitavaid (kokku inimest viis). laulis edasi. pikalt nii. vahepeal näppis vaeseid ristitavaid miski valge esemega, vahepeal mingi pliiatsilaadse esemega. kõige väiksem vaeseke kasteti ühes teistega vahepeal ka märjaks ja anti talle piimapudel kätte. siis õpetas kuidas kolmest näpust saab kolmainus - isa, poeg ja püha vaim ja kuidas sellega tuleb endale risti lüüa. mingil hetkel pöördusid nad üheskoos kirku ukse poole ja sel ajal kui kallis kaasa nende eest läbi jalutas, ja püha isa teatas, et nüüd tuleb jätta hüvasti vanakurja endaga.. mingil hetkel jagati ristid kätte, lõiguti juuksetutte ja kõige lõpus käidi puuslikke suudlemas.. seejärel tuli pisikesel Eval sügav uni kõigevägevama kaitse all.. veel pilte tähtsast päevast->
*
peaaegu et märkamatult on jõudnud kätte see nädalake, kus saan paluda teie kõigi kalleid pöidlaid - seekordne katse TÜ kliinikumis kulmineerus täna kell 15.30 20minutilise jalad taeva poole lesimisega.
siirdati kaks kaheksarakulist, kes oleks eilse seisuga olnud väga tublid, tänase seisuga aga pisut arengust maha jäämas.. see teadmine, et tegelikult ei olegi kõik nii ilus, lõi koos minu hormoonide tasakaalutusega ja kogu maailma hetkeseisuga minu ümber ikka sellise laine üle pea, et pisarakanalid ujusid üle. siinkohal kiidaks labori-õde, kes mind armsasti lohutas jutuga, et ka 9ndal katsel on õnnistanud kaksikutega. noh, ega mul sinnani rohkem polegi kui vaid neli ivfi - samapalju ku iselja taga. ja praeguse tempoga ka neli järgmist aastat..
*
täna sain kätte kirja kus teatati, et uurimist kurjakaela vastu ei algatata. kui õel peab maailm olema, et temas lõplikult pettuda? et see uuriminr rikkuvat kahtlusaluse inimõigusi. aga kannatanu (inim)õigused? ka siis kui ta ei saa ütlusi anda? ka siis kui pole tunnistajaid ja turvalintidel paistab kõik OK?

ühel päeval, sel nädalal

see oli neljapäeva õhtul, kui sammusin peale järjekordset toiduostlemist kindlameelselt lilleleti juurde ja nõutasin endale selle kauni kollase gladiooli. ta näis müüa käes nii üksildane ja kaardus. tundus, nagu tahaks kohe õie maha panna,- toetada pea esimesele ettejuhtuvale horisontaalpinnale ja jättagi nii. niisiis nõudsin õie juurde veel pulgakese teisest vaasist. müüjatar vaatas mind ja sidus varre toe najale kinni.
nii. mõtlesin mina. täpselt nii tunnen mina end praegu. toe najal.
kallis, ütlesin kõrval seisvale kaasale, sina oled minu tugipost.
ja nii ta ongi. elus on vaja tuge, et käia läbi paksu ja vedela. hää, kui on palju tugesid ja tugipunkte, kurb kui vähe, aga peamine, et neid ikka leidub.

samal päeval olin teada saanud, et minu unistus on ka seekord-> vett vedama läinud. eks paistab, mis edasi saab. praeguseks on mul juba järgmine arstiaeg kirjas (keskendumine järgmisele üritusele viib ebaõnnestumise tahaplaanile). teises linnas, uuelt lehelt... tean, mõned peavad seda hasardiks (sest järgmine kord, peab ju õnnestuma), mõned jonniks. las pidagu, mina usun et see on oma unistuste allaandmatu täitmistahe.

Kolm õde

tänasest võin siis taaskord paluda kõigi lahkete kaasaelajate pöidlaid. kolm ponksi embrüot läksit vaatama, kas saab sellest korrast asja või mis. ma tean, mitmikud on riskantne. kuid arvestades eelmiseid kogemusi - tulemus võib ikka samahästi null olla. kohtupäev on kahe nädala pärast - 23 aprill.
õnneks tõotab järgmine nädal tulla töine. ja soe. st kui töö "ära peaks kukkuma" siis on põhjust kevadet avastama minna. ülalolevad lilled kasvavad Stromka kivisemas otsas. seal sadama pool. kunagi saab tolle päeva pildialbumi ka üles. ehk siia...

kahtlused

selline film jookseb- Kahtlus - seal oli algusepoole stseen, kus ühes jutluses Isa Flynn manitseb rahvast enesekindlusele. kahtlused - nagu kõik tunded, mis valdavad paljusid inimesi korraga, liidavad inimesi. niisama nagu tol ajal presidendi surm; mõne aasta tagune 911; terrorihirm; Eesti mastaabis öölaulupidu; Estonia hukk; kui ka praegusest majanduskriisist tulenevad hirmud. kahtlused. kas me saame hakkama?...

vabas tõlgenduses mälestuspilt filmist:
Isa Flynn manas kantslist kogukonnale pildi silme ette - kui eelmisel aastal, peale JFK surma, olime kõhkluste küüsis kõik koos - me koos ei osanud arvata, mis järgmine päev meile tuua võiks. me kõik olime selle ebakindluse sees koos ja see liitis meid. siis mõtelge - mida võiks tunda üksik inimene, kelle hinge on närimas kahtlus. hirm homse ees - kas ma saan hakkama, kas ma olen piisavalt hea, mis juhtub homme? mis siis, kui üksildane on kaotanud usu? lootuse? lähedase? tervise? elu tugipunkti? siis on nii, et mina, oma murega, olen ühel pool akent ja teisel pool on teised inimesed oma röömsas elus. inimene jääb üksi oma kahtluste ja kõhlkustega. ilma usu ja lootuseta.
see kõne ei ole siinkohal kindlasti mitte sõna-sõnalt edasi antud. alles peale paaripäevast settimisaega ja iseendasse süvenemist. sest nii nagu hea jutlus kunagi, läks see hinge. jäi settima. puudutas kuulajat. ja teeb maailma mõistetavamaks. lihtsamaks.
sest nagu õde Beauvier ühte probleemi lahendades nipsas: ja teie saate tagasi oma lihtsuse (simplicity).
sest keerukas maailmas on raske elada. inimesed ei tea, keda usaldada, keda mitte. inimesed ei tea, kas nad iseennastki suudavad usaldada. inimesed on segaduses, katki. lihtsas maailmas on lihtne olla - on olemas nn maailma keskpunkt. midagi /kedagi, kes on alati olemas, alati toeks. aga elus (nagu selles filmiski) on inimeste ees väljakutsed - keda usaldada, kui tõde paistab väänduvat.

täna käisin ühe hää inimese juures. taastamas oma hingekindlust. vähemalt praegu tundub, et see on korda läinud. ma olen täna jälle julenud loota. uskuda, et see mida ma teen oma eesmärkide saavutamiseks ei olegi muud kui ainuvõimalik. ma tundsin taas, et olen osa suuremast organismist. suuremast mõtte-massiivist. et see pole mitte ainult käega-katsutav, mis meid seob. see pole mitte ainult ümmargune kera, mida Maailmaks nimetame. siin on midagi veel. usun, et varsti kirjutan taas. lastest, keda südames kannan. ja lastele, kellega loodan kohtuda.

isiklikust biokeemiast - Marvelon on jälle minu igapäevamenüüs. eelmisel nädalal oli tervelt üks peavaluvaba päev. see nädal on alanud paremini:) paika on pandud protseduurinädal - selle aasta 14. ma astun eelmise aastaga samas graafikus. loodetavasti edukamalt. usutavasti õnnelikumalt.
mind on viimasel ajal kummitanud üks paralleel. me oleme justkui teel. teekond õnne juurde võib olla sama rõõmustav kui õnn ise. kujutlen kui oleks teekond metsarada ja eesmärk ootamas õiterikkal aasal. teekond on huvitav, mets mitmekesine, mõni jänes piilumas, mõni seen, järveke, lill tee ääres... kuid kui jaks lõppemas, muutub mets süngeks, jaks lõpeb ja hirm on. hirm, et aasani ei jõuagi. siis pole mets enam kütkestav. vaid tüütu ja hirmutav. ja selleks, et mets meeldivaks muuta ei pea muutma metsa. vaid iseennast. oma suhtumist. sest sellest, kas mets meeldib või mitte ei sõltu aasa olemus. või äkki sõltub?

miksideta

kuid siiski teadmata KÕIKI maailmaasju, võin öelda, et tänan kaasa elamast. enesetunnet ma ei kirjelda, sest kirjeldades peab ikka ja jälle kõik läbi elama ja kui küsid - kuidas end tunned - on mul veel valusam. sest ma tunnen et ma ei vääri.
a juudap ma siis ei vääri. mitte kedagi ega mitte midagi. ja nii ma siis läen nüüd ja upun. enesehaletsusse. mõneks ajaks.

sügis

sügis on käes. katse on ka ca poole peal. enesesüstimine täies hoos. novembri keskpaigas võite tulemusi pärida.
täna oli erakordselt hea olemine. hakka või muretsema - ei valuta ei pea, jäsemed ega kõhtki mitte. täiesti kummaline tunne on olla terve ja vaba keha vaevadest. loodan, et see jääb pikemaks...
pilt on eilsest Nõmmel-käigust. pisut tuunitud:D

elu pisiasjad

---
ma muutsin mingi hetk kujundust. nagu näha. siis leidsin ka pisikese koha, väikese vidina, mille abil saaksin soovijatele uued postitused otse postikasti saata. nii et kes veel soovivad - andke märku ;)
---
eile oli peavalu päev. hommikul ärkasin. peavalu. kohviga koos neelasin valuvaigisti. mõned tunnid hiljem, enne uksest väljumist teise. ei aidanud. silmade tagant läheb valu juuksejuurteni. mõned tunnid mööda eestimaad sõidetud, peavalu aina võimeneb. lõunaks tundus, et peanahk põleb. (ei olnud pohmelli, ei kandnud varastatud mütsi)
veidi aja pärast ühes pealinna ostukeskuses läheb natukeseks leebemaks. ei, see polnud kohvi, mis puudu oli, ka mitte konjak... piisas Linna-Ivo nägemisest. ma ei tea miks, aga alati, kui ta kuskil esineb või muul põhjusel silma alla jääb, meenuvad mulle esinemised eestimaa väikelinna mitte eriti depressiivsel kodutrepil. "karaoke"saatjateks naabrilapsed ja lauluks "Kikilips"... ja maailm läheb helgemaks. mõneks ajaks.
----
Taarka sai nähtud. eksprompt-kinoskäigul veendusime, et ega cc-plazas muud erilist vaadata ei olegi... esmamulje - polnud kõige hullem. pisut hiljem - päris mõnus oli. õhtul, kui netist olin lisaks otsinud Hilana Taarka kohta, leidsin, et film andis pisut kiivas ettekujutuse lauluemast. ja moonutas fakte... kurb, kuigi mõistetav - ei saa ju tunni-pooleteise sisse pakkida kogu inimsaatust...
ma tundsin ohtlikku samastumistunnet Taarka lapse Tat'o-ga. kes peale lapse surma puunotti endaga kaasas kandis... peab minevikuvaimudel minna laskma. et tervet mõistust säilitada.
---
täna istusin sõpruse kõrval kohvikus ja ootasin kallist E-d, üritades lugeda (palju blogipuu-külalisi kutsunud ja mind terveks päevaks blogtree tippu riputanud) Tiibet,Tiibet'it... on küll hää raamat. oleks mahti lugeda ka, oleks veel parem. (krt, ma ootan pensipõlve, et lugemiseks aega jääks...). aga ootasin, mis ma ootasin (E-d ikka, mitte vanadust), kui nägin mööda vantsivat Baskinit. seda nooremat... veidi hiljem vantsis tagasi ka. ja mulle meenus sõbrants P, kellel oli tavaks iga kuulsa inimese silmapiiril viibides kihistama hakata... ning ma mõtlesin. küll on hää, et ma Kroonikat ei loe. muidu ei saaks vist talnas eladagi - tunneks nägupidi kõiki "kuulsusi".
---
marveloni söömisest saab juba nädala jagu täis. metall on suus ja ega need klähvimisedki kaugel ole - nii et hoidke alt, kes ette jääb. järgmisel nädalal kuuleb mis edasi saab ja millal täpselt kogu protsess (ivf) seekord kulmineerub...
---
tegelikult jäi E-ga kohvitades üks mõttetera kahe kõrva vahele kumisema. midagi sellist et - elu tuleb kergeks naerda.
armas mõte selline.

katseklaasiviljastamine - In Vitro Fertilization

ma lugesin kõigepealt postimeest-> ja siis vaatasin intervjuud ansipiga ja eilset reporterit-> ja siis sattusin lugema nipitirit. kõigepealt üritasin meelde tuletada - kunas valimised hakkavad? vist mitte niipea... siis vahutasin siin-seal veidike. ja nüüd arvan, et peaks siingi veel vahutama - saab südamelt ära.

jah, mina olen see inimene, kelle järgmine bioloogiline laps tuleb kas katseklaasiviljastamisel (võeh kui kole sõna) või ei tule üldse. ehk ütlete - mine parem kohe lastekottu järjekorda - teate, esteks ma tahaks oma mehele kinkida bioloogiliseks isaks olemise rööme. alates koos rasedaks olemisest kuni läbi sünnitusvalude ja kasvatusteaduste ülikoolini välja. ja muidugi, tahaks ise ka veelkorra, teadlikumalt planeerinuna, seda imelist teekonda läbida. ja teiseks - ega sealt lastekodustki niisama lihtsalt neid lapsi ei anta. paberimajanduse elaks ehk üle, aga lihtsalt pole nn vabasid lapsi- EV eelistab potensiaalsetele lapsendajatele bioloogilisi vanemaid. ükskõik siis kui hoolimatud. alles see oli, kui imiku ilma hooleks jätnud naine ta lihtsalt tagasi võttis... ja anti ka, sest pole ju alust, et mitte anda.

veel viidatakse, nagu oleks vigased ise süüdi oma vigades. võimalik, et on kunagi valesid otsuseid tehtud. täiesti võimalik. aga siinkohal - visaku esimesena kiviga see, kes on ise ilma süüta. kas tõesti on kusagil olemas inime, kes pole teinud elus ühtki viga??
ja kui ka on, siis neid on hirmselges vähemuses. et siis nendele peaksime edaspidi andma kogu oma rahanatukese, et nad saaksid end tervena tunda.

IVF on ravi haigusele. olgu see haigus siis naisel või mehel. olgu see haigus siis kaasasündinud või eluviisidest põhjustatud, või hoopis ebaselgetel põhjustel tekkinud - niisamati nagu enamus meie haigustest. ei ole ju nii, et saad kõha siis ja ainult siis kui käid -15 kraadise külma ja tuulise ilmaga ilma sallita ringi. samamoodi ei ole selged ja üheselt määratletavad viljatuse põhjused. ja jutt nagu oleks viljatus kaasaja haigus on ju hoopis jabur. kas polnud see mitte Tammsaare, kes Kõrboja perenaist vaagides sel teemal arutles? kas polnud mitte piibli vanas testamendis Lea ja Raahel, kes samade probleemide ees seisid???

siis veel oli see jutt, et miks saab Elite kliinik kümneid miljoneid. et miks nuumata miljonäri kaugast. IVF-iga tegeleb eestis neli kliinikut. kaks neist on nö riiklikud - Tartus naistekliinik ja Tallinnas ida-tallinna keskhaigla. neljas on Nova Vita. jah, elite on kõige kallim neist. ka patsiendile. või siis... eelkõige patsiendile! kuid riigi käest (usun) saavad nad ühe protseduuri kohta samapalju raha kui teised kliinikud. sest see raha on kindlaks määratud.
ja võtkem siis pragmaatilisemalt seisukohalt - raha. Ansip eile reporteris ütles - riigieelarves on ette nähtud 50milj IVF heaks. (sry pole kontrollinud kas IVF v viljatusravi) ja võttes statistika - aastas sünnib eestisse 300 kehaväliselt viljastatud last. lihtne matemaatika teeb sündinudlapse "hinnaks" 166tuhat. kas te tõesti arvate, et laps ei too seda raha tulevikus riigikassasse tagasi!??!. kas tõesti usute, et oleks odavam aastaid ülal pidada neid pensionäre kel pole lapsi ega lapselapsi, kes neid rasketel aegadel aitaksid?

mulle üha enam ja enam tundub, et selleteemaline teavitustöö on poolik. seepärast, kallid sõbrad - küsige. küsige ükskõik kui jaburaid küsimusi tahate. püüan vastata. püüan vastata sellest vaatenurgast lähtudes, mis siit - seestpoolt paistab. sest meeldetuletuseks isiklikust rajast - olen teinud kaks nö täisringi protseduuri (siis alates rakkude kasvatamisest kuni siirdamiseni). mõlemad ebaõnnestunud katsed. oma viljatuse algpõhjuse arvan olevat kunagise spiraali kasutuse - sealt mu kolgata tee algas - läbi tsüstide, juhaliidete, IVFi ja emakavälise raseduseni. arstid on küll kinnitanud, et spiraal ei põhjusta tsüste, kuid arvatavasti ei oleks toona opereerida vaja olnud, kui poleks seda rasedusvastast vahendit kasutanud. lahtisest operatsioonist tekkisid liited ja liited ummistasid ainsa allesjäänud "jumala poolt loodud loodusliku tee" rasedaks jääda. kas ma tõepoolest seepärast ei väärigi teist ja enamat last, et ma julgesin tahta paremat elu? et ma julgesin planeerida oma saatust ja perekonda??

ja lõpetuseks - lõpetage palun see lahmimine ja alusetu süüdistamine a'la "ise oled süüdi", kui te asjadega kursis ei ole. käin suht tihedalt läbi inimestega, kes on sarnased kui mina - viljakusprobleemidega. ja enamus, ütleks julgelt 90protsenti neist ei ole julenud seda oma lähedastelegi kurta. sest nad kardavad hukkamõistu. kardavad, et neid süüdistatakse milleski, mida nad teinud ei ole. kardavad, et nende probleem võib astuda nende sõpruse ja heade läbisaamiste vahele. kardavad, et teevad oma avameelsusega oma veel eostamatagi lapsele liiga. nad kardavad kivinenud arusaamisega inimesi. samasuguseid kui on Ellamaa ja nipitiri.

väikesed asjad

vahepeal sain valulikult teadlikuks elu pisiasjadest. sündmused haiglas ja nende tagajärjed naelutasid mind 24tunniks peaaegu halvatult voodi külge. sain tundma milliseid ja kui mitmeid pisilihaseid kõiki enese käte-jalgade liigutamiseks tegelikult vaja läheb. te ei tea? ärge tahtkegi teada. sest nagu ikka - asjade olulisus tuleb eriti välja nendest ilmajäämisel.

anatoomiliste detailideni laskumata olen nüüdseks juba palju tervem kui eile. ja homme arvatavasti saan pikemagi matka ette võtta, kui täna. jne. mõnus on tunda, kuidas elu taas voogab kehasse - iga päev, lausa iga tund edasi tunnen end füüsiliselt paremini. ja see on see, mis annab innustust edasi elada. päike muidugi ka. kuigi kuuldavasti pidada varsti jälle külmaks minema.

sünnipäeva jätame sel aastal ära. eksole. seda pole olnud, seda ei saa olema.

sünkmust, taaskord

seekord reede.
kukkumine oli kõrge. kaunis kõrgetelt numbritelt kaks nädalat tagasi tuli täna täiesti tühja ultrahelipildi saatel selline kukkumine, millist ma enne pole tundnud. peale unistustes veedetud kahte nädalat oli see vähim, mida oskasin oodata.
halvim mida mõelda võin, on siis, et ju me siis ei olnudki seda väärt. kas mul on mingi karmavõlg, mida ma pole suutnud oma senise elu heategevuse ja head tegemisega veel tasa teha? kas ma olen ülbe ja ennasttäis, seepärast ei saa ma last, keda siia ilma väga oodatakse? kas ma pole veel valmis? kas ma mõtlen valesti? tõesti? sel juhul ei tea ma, mismoodi mõtelda. ei oska, ei tahagi teada. ei tahagi mõtelda.
olen tige, olen solvunud, olen segasuses ja haiget saanud. ja mitte vähe.
ei, te ei taha teada, mida ma tundsin, ja võimalik, et tunnen veel lähipäevilgi, kui näen kõhukesega rasedat tänaval kõndimas. see on kirjeldamiseks liiga valus. ja palun. kui te peate reageerima siis ma ei taha kuulda kuidas keegi sai sipsti tite nii kui paar korda arstil käis, või kuidas kellelgi on veel hullem., või kuidas järgmine kord läheb kõik hästi, või et äkki arst ei märganud 2cm-st lootekest, või äkki oli UH aparaat katki. ma võtan labida selle peale. või kirve. ja virutan. serviti. tegelikult ka.

numbrid

Möödunud nädal oli kui meerika mäed. ikka üles ja siis alla. ja lõpuks jälle üles!
ma ei tea, kas ma iial jõuan ära tänada kinnise foorumi liikmeid, kes sellel konarlikul teel ei kaotanud lootust, uskusid minu eest ja peaaegu vedasid mind edasi. ja muidugi ka kõik minu kallid lähedased - tänud olemas olemast, lootmast koos minuga ja uskumast imedesse!

sellest pole veel nädalatki möödas, kui tundsin end ebakindlana, ega uskunud esimesi triibulisi apteegiteste. kuigi. mingit enesekindluse laadset asja nad minusse sisendasid. toona ütlesin - nad andsid mulle lootuse, et ma VÕIN OLLA rase. need kriipsud sellel pulgakesel lugesid ikka palju. sain hingerahu tagasi. kuigi veel ei uskunud.

14. päev - 183
nagu möödundkolmapäevases postituses kirjas - see number tegi mu õnnelikuks. arsti sõnade järgi "adekvaatne" number ei andnud mulle veel täit kindlust - jäi kripeldama minu keha reaktsioon. mõtlesin, et kontrolliks (võeh, milline kontrollifriik) veelkord. tehtud-mõeldud. loetud HCG tõusu kohta nii siit-> kui siit-> kui ka siit->, läksin paar päeva hiljem testima. tulemus ei olnud kiita.

16.päev - 252
jah, tõus on märgatav, kuid mitte piisav. eestikeelsete materjalide järgi viitab lausa emakavälisele... mina olen segaduses, kuigi paljud mu ümber kinnitavad - naise keha ei ole masin! ta ei pea numbritest eriti, peale selle, ta ei peagi pidama! ta ei tea neid tarku valemeid, mille järgi norme paika pannakse. pealegi, pole normid isegi ju päris kindlad, mida nad tahavad. ühe teksti järgi peaks number 1,5 kuni kahekordistuma 48h jooksul. teiste andmete kohaselt võiks selleks aega kuluda 72 tundi.

19.päev -1094
1094 oli siis see number 19ndal päeval peale rakukeste siirdamist, mis kinnitas mulle lõplikult, et kõik on korras. enesetunne - rase. vats vaevab, muliseb ja mugiseb. kallis kolleeg eile nentis - jah, su kõht on kuidagi.... eenduv. issand, möödas on vaevalt esimene raseduskuu, mul on ees kõht, mis viitab vähemalt neljandale, kui mitte viiendale kuule ja mu enesetunne ja väsimustase on vähemalt kaheksanda kuu tasemel. minu suurimaks lohutuseks ja edasiviivaks jõuks on see, et saavutasin, mida tahtsin ja saan kallile kaasale teha parima sünnipäevakingi, mis iial võimalik.
järgmine tärmin on 2.mai siis on esimene ultraheli aeg :) :)

183

selline nummer tegi täna mu meele röömsaks.
nagu vahepeal mokaotsast mainitud, on käsil olnud protseduur lõpuveerel. mõned pisiprobleemid on veel üleval, kuid hetkel julgen juba suud paotada ja kiita, et ma olen "natuke rase" ikka otseses mõttes. täiesti kindel ei julge veel olla. kuidagi nii õrn näib see õnnetunne.
protseduurist pikemalt sai kirjutatud esimese katse korral see mis erines totaalselt esimesest katsest oli ootusaeg - need viimased kaks nädalat. jätsin tibud (või vähemalt enamus neist) kus seda ja teist ja kütsin ära maale. sealt ka enamus viimase aja pilte. ja tõesõna, loodan et mul jääb üsna pea aega kammida läbi kogu nädala aja pildipank ning paremad palad vaatamiseks riputada. võtsin ja pidasin end raseks - jalutasin igal võimalikul juhul kaameraga ringi, ei koormanud end miskisuguste ülesannetega. lasin end kodustel hellitada... pühapäeval kui ärasõit oli, oli peaaegu et kahju... need päevad, mis linnas olen olnud, on olnud kui sütel.
ei tea mida arvata, väsinud organism annab vastakaid signaale. kas iiveldus on tarbitud progesteroni kõrvalmõju või on tegu ajuhallolluse vallatustega? või olen ma siiski.... kas kõhuvalu on õnnetu lõpu eelmäng, või ehk ei oska mu organism veel uudses olukorras käituda? või on see hoopis mõistuse kummaline vimka? ja nii edas...

183
see oli tänahommikune HCG näit. raseduse alguses selle näidu liikumisest saab täpsemalt lugeda nt siit-> arst arvas sellise numbri peale "adekvaatne". see oli ehk positiivne. igal juhul soovis ta õnne ja määras järgmise kohtumisaja - 2 mai. enne seda ei julge ma röömust veel kilgata, pärast seda saan loodetavasti rohkem rase olla ja oma õndsat seisu nautida... veelkord - tuhat tänu kõigile, kes minuga koos lootsid ja ootasid. olen kõigi risitis sõrmede ja pihus pöialde eest jätkuvalt tänulik:)
eks näis, mis eluke toob, hetkel olen ma õnnelik:)

Can on

canoniga tuli selline pilt, enne kui aparaadil patarei tühjaks sai.

mõned hetked on sellised, et ma tean - ma saan kahe lapsega hakkama. ka siis kui üks neist ründab sopalompi suure kepiga, teine neist piidleb järgmist majanurka, et kiirelt ja vaikselt ära kaduda.
teised hetked ei ole nii helged. see juhtub tavaliselt siis, kui meie huvid põrkuvad. nt sellistel momentidel, kui üks neiu otsustab supikausi tagurpidi põrandale valada. sest ei saa ju midagi kellegagi jagada...

aga muidu. täiesti isiklikul pinnal - rauamaitse on suus, tujukus kogub tuure ja parema labajalg kisub krampi - ei midagi hullu, vaid marveloni kõrvalmõjud... kõik on "kahtlaselt kodune, kõik on kohtlaselt tuttav...", veidike dejavu'lik samas põnevust üles küttev - tean, mis toimuma hakkab, kuid EHK SEEKORD... tähtsad toimingud ise peaksid leidma aset aprilli esimeses pooles, tulemused peaks teada olema enne maikuud... seniks palun kõigilt tuttavailt kannatust.
pöidlahoidjad teretulnud, tühja kaastunnet ei vaja:)

tühjad pihud

ehk segipaisatud päevaplaan.
nuvot. tähtsa päeva hommik oli täna siis ilus ja peaaegu pilvitu. algas see muidugi pisikese B kaissu pugemisega, mida saatis igahommikune teatamine/teadasaamine. "taimo tööl" ja "ott tudub". vahepeal käib laps, kakerdab kõik toad läbi, ja saab kindla veendumuse, et nii ongi - taimo tööl, ott tudub ja "'õnu 'oolis". maailm on paigas. tundub, et tibil on hullem kontrollivajadus kui minul ;)
kõik on ilus ja tore kuni ühe telefonihelinani. kell näitas 10-15... kella poole kaheteistkümneks oli kokku lepitud B üleandmine tema issikesele, et sealt minna otse viimsisse siirdamisele. ja siis hambaarstile ja siis B jälle oma tiiva alla võtta ja siis kojutulek. aga võta näpust. plaaniks see ainult jäigi. nii et kell 10-15 helistas tohtrihärra ja andis peaaegu kaastundliku häälega teada, et võite täna tulemata jätta. kolmest embrüost, kes külma said ärkas üks üles päris ilusti. seetõttu siis eilne otsus, et siirdamine toimub. täna hommikuks ei olnud see üks, kes kena välja nägi, aga piisavalt arenenud... jälle üks lootus kadunud... killuke purustatud. hea et kahenädalast tühjalt praadimist ei tulnud taluda.
siis helistas vahepeal L, kes käis oma südant puistamas viimati siis, kui mina sarnastel põhjustel kui tänagi väääga autis olin. ta on nagu kuri vaim - alati kui välja ilmub läheb midagi nihu. kui ma pisut ebausklikum oleks, keelaks tal endaga suhtlemise hoopis. ulatasin talle siis abistava sõbrakäe (õgemini küll neli ratast ja sohvrioskused) ja kellaaeg tiksus halastamatult.
kui esimene ring ümber linna tehtud (trajektoor kopli-hallivanamehe-ristiku-hallivanamehe) oli kell juba 11.45. ma tean, et pooletunnine hilinemine on naistele lubatud. ja eks seda ma siis kasutasingi ;)
julgesin veel arvata, et juudap' ma 2-3 paiku tibule järgigi jõuan. B isa aga arvas, et ta parem homme ise lapse meile tooks... nojah. isaõigused...
otsustasime kalli kaasaga lohutuslõunale minna. ei, ei midagi eriti bravuurset, aga kõhutäidet vajaval kellaajal igatahes tark otsus. eksole. ja siis helises telefon. helistajaks hambaarst - et mis oleks, kui me täna ei kohtuks.? nojah, mul ka iga teine päev samahea kui täna.
nii siis oligi korraga saanud tähtsast päevast täiesti tühi päev. isegi hambaarst ei tahtnud mind!

mida päeva!

kell 10 hommikul vaja viimsis olla... see on minu jaoks liiga varajane kellaaeg. termoskruusiga kohvi autosse ja kallis kaasa rooli - et oleks turvaline ja piisavalt aega ärkamiseks...
mõnedsajad meetrid koduuksest eemal, läbi ühe tuhandetest tallinna tänavate teeaukudest põrudes, kallasin pool kruusitäit kohvi endale rinnale... vaikselt vannun... enam pole aega ka ümber pööramiseks...
tohtri ukse taga tualeti järel sukki sikutades (ikkagi harukordne juhus - minul ja seelik! ja eelmisel päeval koidula eest soetet' sukad jalas) läheb näpp millestki pehmest läbi... "raisk" libiseb huultelt. ja silmad libisesid sukist. allapoole...
kõik see tundub olevat tõenäolise ebaõnnestumise ettekuulutus.

tohtri juures saime teada paar kuupäeva:
24 september. meie kolme eskimotibu (ehk med keeles külmutatud embrüote) sulatamine.
25 september - sõltuvalt eelmise päeva tulemustest siirdamine. või mitte.
nii et kõik kaasaelajad, võite teha panuseid kihlveokontorisse - kas kolmest eskimolapsest jääb mõni siirdamiseks ja kui siis kui mõni. õiged vastused kaheksa päeva pärast ;)

foto: http://www.embryology.ch

tabu teema ja liiga palju pisaraid

Ehk sünkmust esmaspäev.
kõigile kes teavad, ja kes veel ei teadnud, siis siit saavad teada - täna on see päev mil ma nutsin. nutsin tundide kaupa krokodillipisaraid. nad lihtsalt tulid ja voolasid. õigemini voolavad siiamaani.
aga kõigest järjekorras.
kuna ma nii-kui-nii olen olnud suhteliselt avatud -enamus lähedasi ja osati ka suurem ring teavad, millest ma siin kirjutan, siis miks mitte kirjutada KÕIK hingelt. sest nii on kergem ja lõppeks - ehk ka pisike teraapianoot sees...

IVF - miks ja milleks.
kui paarike on koos elanud piisaval palju aastaid ja pole ära hoidnud laste saamist siis peetakse loomulikuks, et miskil hetkel sünnib uus ilmakodanik - kahe armastava inimese ihuvili. ja kui ei ole sündinud, siis imestavad kõik sugukondsed et miks - te ju ometi ei kavatse lahutada - miks teil VEEL lapsi pole? KAS JUBA kohevarsti saab? siis paarike naeratab ja kobiseb midagi vastu. reeglina midagi ebamäärast poliitilisest olukorrast või majanduslikust seisust.
aga tegelikult? Aga tegelikult võib paarikesel käsil olla juba kolmas katseklaasi-katse. nad neelavad alati pisaraid kui keski nii taktitu neilt "nii süütu" küsimuse küsib. vai hullu kui keegi julgeb päris lähedalt uurida ja ettegi heita - kas teist polegi asja??!!

sünkmust...

kuidas see käib? kogu protsess on suht aeganõudev - ei ole nii, et täna lähen arstile ja homme hakkan beebit ootama. ei ole. esimese visiidi tegime arstide manu enne jõule. sealt saime hunniku pabereid igasugusteks proovideks. ja kui proovid olid näiliselt korras saadeti laparoskoopilistele uuringutele. mis see on, saab lähemalt uurida siit-> või siit->
paaril opijärgselt päeval ei ole patsient tema ise. ta käib ringi ja ohib. sest valus on. siit, sealt ja kolmandastki kohast. siis lajatab tohter peaaegu tuimalt faktiga - ilma katseklaasi abita ei ole teil võimalik rasestuda. füüsilised vaevused üle elatud võib järgmiste sammude peale mõelda. ja mõtelda tuleb. otsustada, kas minna edasi või lüüa käega. minna edasi tähendab ka enda lootuste järjekordset üles utsitamist. sest kõik ei ole veel kadunud meditsiin on tänapäeval nii võimas, et umbsetest juhadest mööda hiilimine on kökimöki. ja nii sa lähed. edasi. ja loodad. ja kütad üles ka lähikondsete -kallite inimeste- lootused.

IVF - In vitro fertilisation
esimesel visiidil seletatakse millega tegu on. paarike saab kaasa hunniku pabereid - osa, mida tuleb täita, osa, mis tuleb allkirjastada, osa, mis on infoks. kuna on pisut ka maad uuritud, siis taob peas küsimus - milline on meie isiklik õnnestumis%. teada, et keskmine selline on 25-30%. meile lubati 40-50. tore. mõtlen mina. tass on pooleldi täis:)!
katseklaasi viljastamise katse algab reeglina hormoonide maha surumisega - selleks, et miskit kasvatada tekitatakse soodus pinnas. ja seda tehakse antibeebi pillidega - jah just, need, mida naised selleks tarbivad, et lapsi mitte saada. ma olen kuulnud ka miskit ninna lastavast spreyst ja miskit ühest süstist... aga mina tarbisin marveloni. esimesed paar nädalat olid okidok, aga siis hakkasin "ära keerama". ma võisin end iga tühise asja peale nii üles keerata, et endal oli imelik olla. lihtsalt käisin ja kräunusin kõigi ja kõige kallal.
teine etapp on folliikulite kasvatamine. vahepeal võtab tohter nimekirja ette ja vaatab, kunas tal mahti on protseduure teha. st kunas peaks olema see õnnelik päev, et miskid elualged sinusse istutatakse. sellest sõltub palju marveloni peab manustama ja millal saab järgmiste ravimitega alustada. vahepeale jääb paar-kolm-neli päeva, kunas võiks aset leida "teatud periood kuust". reeglina jääbki. kuigi üsna õrnalt. sest tegelikku munaraku valmimist ei toimu (meenutagem anatoomiatunde interneti vahenudsel näiteks siit-> või siit->). follikulite kasvatamiseks on abivahendiks reeglina kas Puregoni või Gonali süstid. jah. süstid. ja süstib kas patsient ise või tema abikaasa. muide see ei olegi nii võimatu, kui alguses tundub - süstlad on peenikese nõelaga ja kergelt käsitletavad, tuleb vaid teatud barjäär endas ületada...
siis mõne ajapärast lisandub ravum nimega Orgalutran. mille ülesandeks on muidugi tähtsaid rakukesi kasvatada. ja viimane suts tuleb teha Ovitrelle. see peaks olema ravum, mis küpsetab munarakud folliikulites parajaks.
muidugi loeb kohusetundlik patsient KÕIK juhendid läbi ja uurib ka kõrvalmõjusid. enda vaimse tervise huvides jätsin selle peale esimest ravimit tegemata. deklareerides, et ravimifirmad panevad ju KÕIK vähegi esinenud kõrvalmõjud kirja enda kindlustamiseks. tõenäosus, et miski minule halvasti mõjub, on imepisike.

edasi

edasi tulevad protseduurid. kui enda süstimisega oled hakkama saanud, ja arsti täiega usaldad, siis pole protseduurides iseenesest midagi hullu. peale selle et tulemuseks võib olla ikka üks suur ja ümmargune null. laparoskoopia üle elatud? või ehk mõni mandliop? punktsioon (lähem inf näiteks siit-> või siit->), mis tehakse samuti reeglina narkoosi all, on selle kõrval kukimuki. pool tunnikest und, siis silmad lahti ja maailm on endisel kohal. reeglina. peale punktsiooni saab arstilt ka selle teada mitu mis suuruses rakukest saadi. ja siis on paar päeva puhkust. ravimitest. tulvil ootust, lootust ja pöidlahoidmist. jaa. on küll kummastav mõelda, et meie, siin rannaveerel, peame piknikku. aga meie tuLevase lapsukese rakukesed elavad oma kummastavat elu kilomeetreid kaugemal. siis järgneb siirdamine - pool tunnikest ebamugavat asendit. tohtrite asjalikud käed asjatamas. oo.. jahhaa... ärge unustage täis põit... lootused, ootused jällegi küpsemas...
ja nüüd tuleb raskeim osa.

esmaspäev

Sa arvad, et oled elus paljutki näinud. et ei nuta löristades ja ulgudes enam mitte kunagi. et ei käi vesiste silmadega tänaval ringi. et ei sõida kunagi uduse pilguga. et ei varja nutetud silmi suurte mustade prillide taha. et ei joo end kurvastusest oimetuks. sa eksid.

tühi tass

kaks nädalat ootamist. igaõhtust progesteroni manustamist süsti või kuulikeste või siis geeli näol. lootmist. pöidlahoidmist. palvetamist. uskumist. ja veelkord lootmist.
see kõik sai täna hommikul otsa. lihtsalt hakkas "teatud periood kuust" - nii nagu naistel ikka. enne esimese õlle kulistamist tõttasin läbi laboratooriumist. ja vaid mõned tunnid hiljem sain teada tõe - minu sees ei kasva uut elu.

sünkmust esmaspäev

ja ülepea tundub täna et elul polegi midagi muud pakkuda peale õnnetuste (üks sell sõitis meile sirgel sõle striidil tagant sisse. hommikul, kui mu pilk veel selge oli), kehvapoolsete uudiste ja tabude teemade. neid teisi tabusid teemasid ja kehvi uudiseid ma ei räägi - need pole minu rääkida. aga neid oli. rohkem kui tavaliselt poole aastaga. aa... miisul oli opp. temast sai nüüd lõplikult ano. ja muidugi. kuidas ma unustasin??!! mul on PALJU VÄGA HÄID SÕPRU. kes aitavad õlut larpida end bolševikeks juua ja pöidlaid hoida. tänud teile selle eest et olemas olete ja vabandused kõigi ees, kellele tundub et lootusi on liialt petetud.