verd pritsiv ajakirjandus

ma tean, et ma ei muuda siin midagi, aga lihtsalt pean välja kirjutama, et kole on vaadata tänapäeva uudistesaateid. eriti seda krimi-osa. oki, tõttöelda, ega varem ei häirinudki eriti - kusagil eemal midagi juhtus, keegi tegi pätti.nu las ta siis tegi...
aga kui ma tänu oma hilisteismelise poja sõbra hukule, ühes reporterisse jõudnud õnnetuses, olen ma vist tundlikuks tehtud.
nii ei suutnud ma eilegi tülgastuseta uudiseid kuulata, kui reporter ekstra tähelepanu juhtis, et kuulake nüüd - päästjate saagimise kõrvalt on kuulda ohvri oigeid! kas ollakse kained või purjus või narkojoobes, pole teada. miks majja sisse sõideti, ei tea. miks politseil eest ära sõideti - ei tea. uurimine algatati, aga seniks kuulake oigamist!
ühes teises sarnases nupukeses, paar nädalat tagasi nägin ma surnud noormehe jalgu. ma teadsin, et see klipp saab jube olema ja ma vältisin tol ajal paaril päeval üldse uudiseid. päevi hiljem, FB lehe kaudu sattusin ikka sellele krimi-nupule. ma ei teadnud, et see on nii kole. ka mulle, kes ma vaid põgusalt, harvadel kordadel olin saanud teda võõrustada. ja juttu puhuda. tundus tore, hakkaja sell olema. heatahtlik ja seltskondlik. sõbralik ja mõnusa huumorisoonega.
miks, kurat küll, on vaja ronida purjuspäi rooli??! ma ei hakka ajama juttu mis meie ajal kõik oli ja polnud. eks lollusi on ikka tehtud. aga ajakirjandus võiks ju pisutki delikaatsem olla. vähemalt nii palju, et viimane mälestuspilt toredast poisist ei oleks musta kile alt välja paistvad jalad. või appihüüdvad oiged sündmuspaigalt - sest olgem ausad - filmimise hetkel ei tea keegi kas on surmasaanuid või pääsevad kõik vaid vigastustega.
oki, saan aru, et reitingut on vaja. ja populaarsust. aga kas see liiga kallis ei ole? mõelgu filmimees ja reporter hetkekski end kannatanute omaste sekka! milleks parseldada lähedaste mälestused maha paaria heakskiidu heaks? ja kui keegi hakkab õiendama, et ju nad ise olid lollid, et selliselt sõitsid, siis - visaku esimene kivi see, kel ühtki pattu hingel pole!