minu töötukarjääri kiire ja kuulsusetu lõpp

või siis peatumine. eks aeg näitab.
poja on lasteaia vähemalt pealiskaudselt vaadeldes omaks võtnud (kuigi, eks tihedad köha-nohuhaiguse hood ole märgid vastupidisest - nädal aias kaks kodus takt on meil omaks võetud :S), aeg oleks üks "korralik" töökoht otsida, eksole - kus ikka tööl käia saab ja kus käimise eest heal juhul rahagi antaks.
CV-saatmistega igasugu portaalide kaudu on juba mõnda aega tegeldud, järgmine loogiline käik oleks töötukassa. minu arust loogiline eksole.
tädi, kelle juurde mind esmakordsel külastusel saadeti vaatas mind peale mu enesetutvustust pealaest jalatallani ja küsis - mis te siit tahate, töötuks registreerida?
- ee.. jah..?
selge.. küsis isikut tõendava dokumendi (näppu jäid juhiload) asjatas paberites ja arvutis veidike ja pani minu ette siis avalduse - näete, töötuks saamise avaldus - esmalt peatub pilk mul perekonnanimel, mis vale, põtkin sellega pisut, tädi seletab, et need andmed rahvastikuregistrist... (ma küll ei usu, pigem ikka nende oma andmebaasist, sest viimati töötu olles 2002 aastal, kandsin ma viimaseid kuid vana nime...)
pisiasi korda aetud osutab ta ekraanile ja seletab, et minu nime võib kohata ühes mittetulundusühingu juhtorganis ja ühes osaühingus. et nende firmade poolt tuleb teha tõend selle kohta et ma sealt palka ei saa. puuduste likvideerimiseks anti mulle aega tubli kolm tööpäeva.

olin tubli, sain kahega hakkama.
naastes oli minuga tegelenud daam juhtunud haigeks jääma. suunati järgmise juurde. sel korral olin tulnud koos pisikese H-ga. tädi vaatas mu pabereid, siis vaatas mulle otsa ja Haraldile ning ütles - teil on õigus töötutoetusele, kas teate - mina ajasin silmad suureks - ah soo?
jah, kui te toote meile sünnitunnistuse ja tagasi selle - leidis ta mõneminutilise riiulite vahel tuulamise järel paberi mis tõendab, et ema ja isa on omavahel kokku leppinud kummal neist on lapse kasvatamise järel õigus saada töötutoetust.
siis tuulab daam number kaks veel veidi arvutis ja küsib - kas teie viimane töökoht oli aastal 2002? ää.. ei - 2009 jäin lapsega koju, enne seda olin oma firmas tööl, selle kohta tõin ju paberi ka, et näete - alates 2009 pole saanud töötasu ega midagi. tädi vangutas pead, ütles, et järgmiseks korraks võiks toonase töölepingu ka kaasa võtta. kratsis veel kukalt ja ulatas mulle viiendast (või kuuendast) hunnikust paberi.. pealkirjaga "selgitus", millest võib välja lugeda, et meie taskukirjastus võib rahulikult edasi tegutseda, kuid mina ei või seal muud teha kui juhtida ja juhendada ja sedagi vaid juhul kui ma pennigi ei saa. tegutseda ilma penni saamata, vabatahtlikult, oma pisikese firma heaks - ei ole lubatud.

kolmandal korral olin varustatud sünnitunnistuse ja vanematevahelise kokkuleppega. meie kolmes kontoris laiali olevate dokumentide seast ei suutnud paari päeva jooksul tuvastada aastatetagust lepingut iseenda ja firma vahel - eks see näitab meie asjaajamise taset, kuid lõppeks, ega paber pole see, mis inimesi kinni peab ja ühendab, ikka ühised tahtmised.
läksin laua juurde, kus mind esmakordselt teenindati ja kohtusin kolmanda daamiga, kelle rinnal ilutses silt "õpilane". andsin omad dokumendid, tädi möllis mind ilusasti arvutisse, andis ette ka töötutoetuse avalduse, millele ilusti alla kirjutasin. askeldas veel veidi arvutis (Harald suutis vahepeal pisut pöördesse minna numbritest, mis seintel ilutsesid - iga putka juures erinevad, muudkui käis, näppis neid ja kiitis - "numbel"!). siis askeldas tädi veel veidi arvutis. ja siis veel. poja püüdis vahepeal kuvaritaguseid juhtmeid näppida, siis käis ronis saabastega ootediivanil ja leidis ühe lapse, kellega suhelda kui võrdne võrdsega...
vahepeal oli saabunud tädi järgmisest letist õpilase juurde mõtteid vahetama - et kuidas ikkagi nii - miskit oli nagu valesti ja midagi nagu oli puudu, kusagile tuli sisestada sünnitunnistuse andmed, kusagile veel mingid andmed. teise-laua-tädi küsis minult et kas tõendid on toodud, ma siis seletasin, et eelmisel korral sai number üks lauda toodud kaks tõendit.
Harald leidis vahepeal, et on aeg jooksumaratoniks ümber kontori - ikka emme kaasa ja tagaajamispositsioonidele. tegime paar tiiru ümber oote-diivanite, kui laua äärde oli kogunenud kolmepealine seltskond - daam esimesest lauast, kellele olin viinud eelmised tõendid, tuli minu paberitega. teise-laua-tädi hakkas seletama, et näete, minge lugege meie kodulehelt, milliseid pabereid on vaja. sain häguselt aru, et lihtsad tõendid selle kohta, et rahasid pole välja makstud ei vasta vist standarditele, või on veel midagi puudu. lisaks ei osanud tädid infoga, "kui vaja võin igasugused lepingud iseendaga ära lõpetada - öeldagu ainult mida vaja on" midagi tarka peale hakata - öeldi vaid, et situatsioon on keeruline, küsiti, et kas telefoninumber on õige, mis andmebaasis ning lubati päeva-paari jooksul ühendust võtta.
lisaks täpsustati veel (umbes viiendat korda kolme visiidi ajal) et mida ma ikka sealt otsin - kas ma tõesti tahan tööd leida? minu kinnitava jaa peale ei pakutud mulle küll ühtki tööd vaid lükati meid viisakalt uksest välja - praegustel tingimustel me teid töötuks registreerida ei saa.