otsin tööd. aktiivselt

on passiivne tööotsing ja on aktiivne. (valgustas mind psühholoog Prt, kelle najal ma töötuna riigi kulul õlga nutmas käin)
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale  käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE  cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).

ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):

/.../

meie küljendaja töö on väga rutiinnse tegevus. Teie CV-st on võimalik välja lugeda, et Teil on sootuks suuremad kogemused inimestega töötamisel, projektide juhtimisel jne, siis igapäevane rutiin arvuti taga, praktiliselt ilma suhtlemisvõimaluseta, ei saa olla Teile rahuldustpakkuv. Edu edaspidiseks!
/.../

eksole - küll on hea kuulda, et oled liiga hea. paraku töökohta see ei too...
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.

Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.

ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.

saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!

Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)

Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja

jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...

töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.

nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...