Sam ja Esther

ehk kodukana ilmavalu
kunagi olin ma pisike. selline, kes käis laua alt läbi. kuulasin ragisevaid raadiokanaleid läbi kuidas Linna kikilipsust laulis, ikka sealtsamast kust vanaisa veel suurema ragina saatel äm'eerika häält kuulata püüdis. sellest ajast on mul meeles, et sööki tuleb austada. kui me putru lõpuni ei söönud, siis saime emalt noomida, et aafrikas lapsed nälgivad!
jah, eks elu jooksul ikka on kuuldud ja nähtud et mõnel maal läheb elu ilusamalt kui teisel maal. nu võtke kasvõi USSR tema kollapsipäevil. kes siis juba elasid, need ehk veel mäletavad - leivasabad, tühjad letid jne. jne. väga hull asi ei olnud, sest maad austava rahvana olid meil kõigil sugulased-tuttavad maaharijad - kui mujalt kartulit ei saanud, siis nende käest ikka.
praegu on meie pisikesel eestimaal kõik enamvähem hästi - kaup on poodides, euro on inimestel pihus. paljud meist on jõudmas uue rahaga harjudagi. loodetavasti ei laena meie ega me valitsus end ribadeks. nii nagu on teinud seda portugal. ja kreeka. ja iirimaa. ja usa.

viimase paari kuu jooksul on mind vaevanud küsimus- mille arvelt?! maailm peab ju ometi tasakaalus olema. ei saa olla nii, et kreeka ja portugal ja usa muudkui laenab ja laenab et "reisisaatjatele" tööd ja pensioni kindlustada, et oma laenatud laene uuesti ja uuesti refinantseerida. mille arvelt? kelle arvelt?
Tänagi oli etv-s ameerikat puudutav saade - ikka sellest kuidas hiigelriik välisvõlgades sipleb. ja et kuidas usa näeb vaeva ja teeb tööd selle nimel, et nende reiting ikka ei langeks ja et dollar ikka oleks kõva raha.

ja jälle, nagu tegelikult viimasel ajal igal päeval vähemalt korral-paaril, tulid mulle meelde Sam ja Esther. Jah, nende lastega on nüüdseks kõik korras. aga kõik teised nendetaolised? inimesed, kes on neis riikides (uganda, zimbabwe jt aafrika kõrbealade riigid) iga päev nälga surevad. nemad on need, kellede arvelt heaoluühiskond prassib. kui allolevatest videotest ei piisa, vaadake teisi videosid The San Damiano Foundation -lt