kui oma ilusas roosas mullis elada, tundub elu võrratu - igapäevased toimetused - sõbrad, lapsed, tööke, kaasa kallike. aga kui mingil hetkel astuda omast mullist välja ja lasta kogu maailma pasal (vabandust väljenduse eest, ja see on veel leebe) enda eest ja kohati ka seest läbi käia, siis on hale tunne küll. hale neist kõigist armsatest inimestest, kes selles karmis maailmas hakkama peavad saama.
tahaks oma roosasse mulli tagasi. aga ei saa, sest see on, nagu Matrixist nähtu - päris elu, millest enam välja ei saa. noh, või kui, siis kunagi hiljem. võib-olla. ja ka siis jääb see pask mälestustesse ja südamesoppidesse ulpima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar