pidzaamapidu

elu nagu segasumma-suvilas:)
Eve-Ly käib meil harva külas. aga seda väärtuslikumad ja hinnatumad on need kohtumised laste poolt. kallistusi, musitusi ja jutuvada jagub kauaks-kauaks.
pildile püüdsin lapsed möödunud reedel, ulakate tegude pealt. tean, paljud konservatiivsed lapsevanemad vangutavad pead, aga mina olen lihtsalt liiga laisk, et lapsi keelata end arendamast. olgu arengu hinnaks siis mõned plekid diivanil või mõni muhk otsa ees.

750 km

Septembri alguses sai viimaste soojade ilmade saatel käidud lõuna-eestis.
Harald sai näppida kitarri..

vaadata vikerkaart läbi paduvihma..

kiskuda kasse nii palju kui jaksas (emme luuserdas ja lootis õhtusele duššile koos kreemikihiga)


istuda motika seljas ja teha "põrra-põrra" seni kuni tüdimus peale tuli..

kohtuda uute sõpradega ja magada võõras kohas. käia laudteel läbi kõrge kasemetsa.

vahtida pokudega tõtt..

leida metsast seeni.. ja seeni... ja seeni..

ja teeveerelt lehmakesi ning nendega tõtt vahtida...

kohtuda Eesti jämedaima tammega..

vahtida öösel emme sülest tähti ja magada telgis!

ja järgmisel päeval veel mitte koju nõuda vaid olla meeldiv seltsiline suhteliselt pikal automatkal - uinus ikka siis kui autol hääled sisse pandi ja alati kui jalutamise aeg oli ergas ja röömus - võrratu!
veel pilte siin->
ja siin->

isad ja lapsed

minu lemmikud:)
kallis teismeline seadis meid fakti ette, et tema kolib välja - kael kannab ja tuba jäi tühjaks.
pilt tehtud sünnipäevapidul - tänud kõigile, kes kohale tulid. laste lõbu saab näha albumist->

kaks aastat

Õnne:)

täna oli ka esimene täispikk lasteaiapäev. läksime enne hommikusöögiaega - pisut enne üheksat, ja olime esimesed. Söögitädi nägi meid esimest korda - proovipäeva ajal oli tema puhkusel. Harald sättis end garderoobi istuma ja temale omase peaaegu lakkamatu lobisemise saatel püüdis oma jalanõudest vabaneda sel ajal kui mina üritasin tädia asjalikku jutuajamist pidada teemal mis kotis ja mis veel peaks olema, kuidas Harald tavaliselt magab jne..
kui hommikul saime kiita sõnavara eest - vaid kaheaastane ja nii soravalt räägib, siis peale nelja järele minnes kuulsin, et ta ka kenasti magas ning teiste lastega hästi läbi sai - iseend seejuures kehtestades.. - kas teil on vanemaid õdesid-vendi? - oli esimene küsimus...

väike indigo

või on nad praegu juba kõik kristalli-lapsed?
täpselt kuu aja pärast saab poja kahe aastaseks :)
meie väikesel indigol tundub olevat kaks pööraselt lahedat ja kasulikku omadust - esimene on akrobaatiline osavus. nu, natuke võib emme ka selja sirgu lüüa ja öelda, et beebieas sai võimelmas ja ujumas käidud lapsega ja palju pole keelatut ka mänuväljakutel, aga selleks kõigeks peab ju eeldusi olema.
teine võrratu suund on inimestega suhtlemine. see kuidas ta otsib ja leiab kontakti nii omade kui võõrastega, ennekõike lastega, aga ka täiskasvanutega, on lihtsalt võrratu.
pilt tehtud täpselt aasta tagasi ühel toredal kogunemisel.

Tädu ja Angerja

tehtud-nähtud:)
tänaseid pilte-> ära viska homse varna->
Tädu loodusõpperajalt ja Angerja mänguplatsilt:)

kolmekesi rannas

Päeval, mis osutus põhjamaadele katastroofipäevaks käisime meie rahuliku Läänemere rannikul oma kodulahe sopis kolmekesi sulberdamas - mina ja kaks kaheaastast.
Õnneks mahuvad lapsed kahekesi ilusti kauateeninud Delti kärusse - sikutasin tagumise katte üles ja Haraldil oli kohe lust pugedes ronida Eve-Ly selja taha.
Terve poolekilomeetrise tee vältel lobisesid lapsed omakeskis ja näitasid üksteise võidu autosid ja merd - et näe see auto ja vaata, seal on meri. sinna!! sinna jah!
Stroomi promenaadi läbisid kaks rüblikut kuld-käitudes käest kinni. tädid pinkidel ahhetasid. kuid seda üksmeelt jagus vaid liivarannani siis pani poiss padinal vette, Liisu jäi tagasihoidlikult minu ligi ootama, mis edasi saab.
kokkuvõtvalt - sain hakkama küll ja polnudki kõige hullem. kuid kauem kui 1,5 tundi avatud ruumis nendega üksi hakkama saada on küsitav. kui üht last keerutada on OK ja võimalik peaaegu hetkeni mil laps ära tüdib, siis kaks korda nii palju end keerutada, tänan, ei, mitte enam minu vanuses..
pahkluuni vees oli ka teisi lapsi. Harald lähenes ühele silma vaadates ja tüdrukut tasa ning kelmikalt vett pritsides mängima kutsus. Eve-Ly vaatas tagasihoidlikult pealt kuni poja tedagi kelmikalt veega kastma hakkas. julgustasin siis tüdrukuid, et pritsige ka, kuni võõras laps korra isegi käega veest läbi vibutas. mispeale kostus kahe meetri kauguselt tema ema hoiatav hääl - ei tohi! ei tohi teisi veega pritsida!!! hetke pärast olid meie omad mõne meetri kaugusel kõhuli merevett nautimas..
mingil hetke,l ca pool tundi hiljem, leidsin, et rüblikum- Harald oli end pisut üles keeranud ja näitas kuidas riietuskabiini ära kaduda saab. õnneks oli alalhoidlikum Eve-Ly juba asju kokku korjama asunud, nii et laste kokku korjamine võis alata. õnneks oli kallil kaasal ka tööpäev lõppenud ja ta oli juba mulle appi ruttamas.

Loovustuba

esimene loovustoa tund. esimene maal. hiljemalt poole sajandi pärast on teos oksjonil, raske raha eest müügis:D pealkirjaga "liblikad suvisel aasal". 2011 suvi

H naudib lastega koos olemist. kahjuks ei jõudnud me esimesse tundi õigeks ajaks (viisil kui "Arno isaga koolimajja jõudis..."). küll aga seekord. Pilt on esimsest korrast, kus poja võttis tervelt korraks pintsli kätte. seekord läks paremini. Harald suutis oma pool tundi teisi jälgida, kaasa laulda ja - maalida. siis trügis ta aknale, kus teiselpool paistsid röömsad lapsed liugu laskvat ja kiikuvat ja keerutavat ja liivakastis mängivat. ja seletas seal nii röömsasti, et teisedki lapsed kordamööda ja korraga aknale putkasid. tunni lõppedes hüüdis aga õpetaja - kes väsinud on, tõstavad käed püsti, kõrgele-kõrgele! ja muidugi oli Harald tantsuks platsis:)


PS Hr Montignac töötab! vähem kui kuuga on lihvunud kaks kilokest. mõtlesin, et lihvin viieka ja luban siis endale ühe suure-suure portsu jäätist!

piknik ja Hr Montignac

enne jaani sai endale lubatud, et pärast suurt söömat tuleb hakata korralikuks ja pööstevöö enda ümbert selle aasta numbri sees maha lihvida!
mõeldud-mõeldud. leidsin netiavarustest hr Montignaci meetodi. tema kodukas ja kogu tarkus on siin->
lühidalt väljendades jälgib see toiduainete glükeemilist indeksit - seotud glükoosi taseme tõusuga veres. et mida suurem GI, seda halvem toiduaine. kõik toiduained on pandud kolme tabelisse - väga head (roheline), söö, kuid ilma rasvaineteta samas toidukorras (oranz) ja ära puutu! (punane).
lisaks on veel ilma indeksita toiduained, nt piimatooted (mis on küll suure glükeemilise koormusega - pole veel aru saanud nende kahe vahest ja sellestki kui palju neid piimatooteid siis süüa tohib), kalad ja lihad- viimaseid tuleb süüa iga päev, kala vähemalt kolm korda nädalas ja hommikuti pool tundi enne kohvi/hommikusööki võiks manustada klaasi toasooja vett (sidruniviiluga).
kõik tabelid on ka eesti keeles veebis saadaval - kes otsib see leiab.

suurim kunst tundub mulle hetkel olevat hoopis pere kõrvalt seda pidada. eilne piknik oli ehe näide - hommikupooliku vaaritasin lastele pannkooke teha, et oleks mida loomaaia-külastusel põske pista. siis tulin ise endale meelde ja praadisin ruttu natu kanafileed ning keetsin sügavkülmast rohelisi köögivilju - et mitte nälgind näoga pannkoogisööjaid vaadata. või hullem veel järele anda.
tänaseks lõunaks olid keedetud makaronid (need täistera-omad on lubatud). endale võtsin poole keetmise pealt portsjoni ära, lisaks loomalihaviilud ja tomatikaste - samamoodi, poole tegemise pealt (kui loomaliha ja köögiviljad ühtlaseks pudruks olid saanud), enda ports kõrvale ja siis ketsup ja jahukaste selga, et pisikesed pirtsud ikka sööksid;) eks näis, kas annab tulemust (siis lisandub optimismus) või löön varsti käega...

pilte tegi J eile hoolega, album on siin-> parooli küsida minult:)

argikrigin

*
eila öösi olla kuuvarjutus olnud. räägitakse. käisin kuud otsimas. ülalolev pilt tuldloopivast poisist oli parim, mille kätte sain :S

*
korraldatud prügiveost -
eesti riigis on kombeks, et ühes omavalitsusüksuses korraldab jäätmevedu üks firma. et olevat kindlam, et kõrvalehoidjad ikka prügiveolepingu sõlmiksid jne. tean peret, kes oli kuid ilma prügiveolepinguta, ja pidi ikkainimene otsima üles firma ja tahtma lepingut sõlmida jne jne.
aga. elab tegutseb üks ühistu, tahab paigutada esteetilisemaid konteinereid. aga vat ei saa, sest määratud prügifirma N ei paku sellist teenust. firma Y pakub, aga kuna firma N, kes on määratud meile teenust osutama, ei saa neid tühjendada, siis tuleb ühistul ajada meeletuid pabereid ja vb loobuda esteetiliselt ilusast plaanist vähemalt senikaua kuni ei toimu järgmist konkurssi ja kuni ei valita omavalitsuse poolt sellist firmat, kes neid tünne ka tühjendada suudab.
aga siis tuleb teha uus projekt, tuleb kaevata üles asfalt, mis praegu veel panemata jne.


*
täna astusime koduuksest välja ja Harald, olles võlutud töömeeste askeldustest, võttis oma pisikese kopa ja hakkas urgitsema mullas. ikka kopaga mulda ja kopaga mulda. mängis minutit mõni, kuni ligi astus töödejuhataja. edasine vestlus toimus venekeeli -
- lastel on parem siin mitte mängida!
mina ikka uudishimulik - miks?, sest ma ei suutnud uskuda, et sentimeetrise kopakühvliga võiks üks allakahene noormees hullu kahju teha juba tehtud tööle - ei püherdanud ta mullahunnikus vaid naksas tagasihoidlikult üle äärekivi.
- see muld on mürgine - täis turvast ja väetist! - seda ei soovitata koduaedadesse, sellega ei tohi töötada paljakäsi!
aga... uurisin edasi - mida see siis siin teeb!?
- et linnaruumis olla see lubatud...
prrr...
ja peale kõike - malts-põõsas on tagasi... wäkkk!

ükspäev Miia-Milla-Mandas

pilt kalli kaasa föönist

sportlik vana-vana-vanaema

ebaõnnestunud kadreering - või ehk siiski mitte?
memm käis kõndimiskeppide najal suhteliselt kiiresti. päikest võttev daam jäi väga väga kogemata kaadrisse ;)
teine shoot tuli vb natu parem;)

neli last

nelja toa peale. ja kitsas ei olnudki. tüdrukud ajasid üksteist taga ja kilkasid täiega. poisid on rahumeelsemad, otsisid varju kalli kaasa sülest. vahepeal sai kõik lapsed hetkeks ühe kaamerasilma ette. aga see oli väga põgus viiv.

"ei kalju"

teatab pisike Harald kõvahäälsete piigade kilgete vahele omi käsi kõrvule tõstes. vali hääl häirib teda. kardetavasti seda rohkem, et ta haige on.
Harald on teist nädalat kõrvapõletikus. eelmisel reedel arstil käies ta ei piuksatanudki enam. eks ta vist harjutamise asi ole. tädi hakkab tuttavaks saama, mõmmipildid on ka seintel täpselt samal kohal...

"ei taha" ja "ise" on juba kohale hiilimas. poja teab täpselt et ei emme ega issi tohi end arvuti taha peita. siis tuleb lapsevanemal käest kinni võtta ja keset tuba tarida - tegele minuga! võta multikat, mängime autoga, püüa palli jne jne. filmide plaadid paneb ta ISE dvd-mängijasse, soovitavalt võiksid dvd-d eelnevalt puhastatud olla (talle ropult meeldib prillidele mõeldud vuss, mida olen kasutanud dvd-delt näpujälgede puhastamiseks).
viimaste pävade lemmiklelu on imepisike kopa. sellega käiakse söömas, sellega tehakse emmele pai. ja kui siis kopa tuli masina küljest lahti oli seletamist palju. õnneks tuli õhtul koju issi, kes on meister parandamise peale:) ja oi seda uudishimu ja poiste omaette tööriistadega nosimist!
allolevad pildid on tehtud pediküürihetkel, jäädvustamaks minu jaoks üle mõistuse leplikku hetke - "ei taha" oli kuhugi peitu läinud ja põnevus pilgus reedab huvitavat tegevust aknalaual.

Harald 1,5

iseteadvus on temas pead tõstmas. detailidest alates. sest tema TEAB millised riided tuleb selga panna (soovitavalt palli, või mõmmi või lamba või kutsu pildiga). tema TEAB mis on valesti, isegi siis kui ta ei suuda seda meile seletada - mittemõistmine on meie viga, aga tema kannatab selle all. valjusti.
samuti TEAB ta täpselt, et arsti juures käimine võiks piirduda ooteruumis mängimisega, nii kui arstikabinetti viiakse tuleb seatapukisa valla lasta. seda kiiremini sellest piinaruumist pääseb. ka fotograafiga tuleb samamoodi käituda. üldse tundub, et viga on võõrastes tädides, kes oma võõras keskkonnas lapsi ahistavad. arstide puhul töötas sama skeem nii asendusarsti kabinetis kui isikliku perearsti kabinetis, kuhu poole aasta jooksul sattunud ei olnud; fotograafidest proovisime paari erinevat kristiine keskuse fotopoodi. passifoto saime suure pusserdamise peale tehtud KMA fotoputkas.

muidu ikka püüame harjutada spordiklubi lastenurgas. seni edutult. ca kümnest käidud korrast ühel korral sain tubli veerand tundi saalis rassida enne hoiutädi abikõnet. iga kord peale paarikordset käimist on poja aga suutnud haigeks jääda:( ikka kuni 39 palavik, kõha-nohu - täislaks nädalaajase tubase tegevusega.

koopa jaoks vara

minu mannetu katse lastele diivanilauast koobast teha lõppes nii:

kestis kõik vaid pool minutit ja laudlina sai tüliallikaks - H arvates oleks see pidanud laual olema, sest sellel turnides libisesid jalad nii lahedalt, E arvates segas see aga laualeronimist ja tuli kiirelt eemaldada.
seekord olin Eve-Ly poolt ja pistsin lina kiiresti kappi tagasi;)
veebruaris tehtud pilte veel->

jõul

eelmise aasta lõpp oli traditsiooniline - jõuluks lastega saaremaale, kuusk peale jõulu tuppa, aastavahe vaikne ja kodune. laste seltsis.
pilte sai tehtud jõulude ajal
muude hulgas sellestki, kuidas väike H oma tädi tantsule paludes ühe oma paljudest kinkidest lunastas. Üldiselt on H täielik seltskonnalõvi ja naerupall-tantsuloom:) külalised on vaja kõik läbinaerutada, lapsematega kõik toad elamises taga ajades läbi jooksutada.

jõulupildid siin->

isadepäev

Päris kentsakas on aidata teha isadepäeva kaarti... oma pojale! lapsed lustisid sajaga kaarditegu. tundub, et näpuvärvid on meie järgmiste päevade hitt:)
kuigi, pisike H on päev läbi palavikus maadelnud olid värvipurgid talle nii klotside eest, kui sügavuti sukeldumiseks mõnusad kannid.

mis punast!, mis rohelist!, andke mulle musta!!

veel pilta->

esimene lumi!

mulle tundub, et kallis geenius-poja teeb esimesi kiireid samme sõnade maastikul. täna tulid sellised sõnad nagu 'lumi' ja 'auto'. õhtul tulime koju ja aknal ootas meid Eve-Ly, Harald vaatas pika-pika pilguga, tõstis käe ja lehvitas kilgates.
pilte->

kaherattaline

Rööm siiras, rööm vahetu.
Pisike H on juba pikka-pikka aega uudistanud kõiki-kõiki rattaid ja rattalaadseid esemeid mis jalutuskäikudel ette on jäänud. Tema esimeseks isiklikuks uurimisobjektiks sai O vana kaherattaline, mis juba kuu jagu aega sussid taeva poole lesinud ja igale poole kuhu võimalik langevaid lehti hoiule pannud. See aga ei kahanda tema väärtust poja silmis mitte raasugi, vast pigem vastupidigi. Esimesel õhtul ei lahkutud ratta juurest muidu kui magamiseks (hää seegi), teisel päeval sai selgeks, et sadulas on mugav istuda (lapsevanemate hirmukoht), et ratast on võimalik vedida ühest toast teise, et pedaalid käivad iseseisvalt ja rohkemgi..
veel pilte->