ehk kuidas ma ööbimisega matkal feilisin.
ma olin juba mitu-mitu aega iseendale ja kõigile kes ette suvatsesid jääda, kuulutanud, et nii kui ma kalli kaasa sõtta saadan, võtan pojaga ette ekstreemürituse, mis sisaldab ööbimist mittetubases õhkkonnas (valikus - telk, metsaonn, auto)
mõeldud-mõeldud - et Tapast edasi on loogiline valik Virumaa rabad. nende hulgas on Tudu soo ja metsaonn mind ammu imponeerinud..
tänane tõusmine oli hirmvarane - 7st üles, 8st autosse. vahepeale kiired ampsud, samakiired pakkimised ja veel kiiremad riietumised.
Harald leidis, et õige on poolelijäänud uni autos tasa tukkuda. eks ta iga päevaselt ka ärkab küll vara - teinekord kl 6 esimene äratus, kuid tukub vahelduva eduga ca kella üheksani. Tapa sõjaväeosa juures hakkas silma, et enamus kutsealuseid oli ikka nooremat sorti. ja et lisaks kutsealustele hängis värava taga ka seltskond tibisid - hiljem selgus, et need ei olegi minu arvamist mööda kodutütred või ehk nais-militaari(kandidaadi)d vaid hoopis külalised.. Haraldile sõjavägi meeldib. juba eile sebis ta endale hulka sõjaväeriideid, eriti vöösid ja rihmasid ning uhke kiivri. täna hommikul oli tal võimalus militaar-onudega ringi tsillida. loomulikult igatses ta teisele poole aeda, kuhu täiesti ülekohtuselt kõik huvipakkuvad bussid vurasid. vahepeal näitas ta suurele onule oma hüppamisvõimet, mispeale onu ei ajanud vastu - näitas enda oma ka ning lubas lapsele õmmelda vormi oma püksisäärest. hüvastijätt issiga jäi lüheldaseks, kuid ega poja vist kahe nädala pikkusest aru saagi - igal tööpäevahommikul läheb issi ju tööle ja õhtuti tuleb tagasi, asi see sõjavägi hullem peaks olema. eks paistab, täna õhkas Harald kolm-neli korda issi järele (paar korda autos, kord kui koduuksest sisse astusime ja enne und).
edasi nägi masterplan ette visiiti piirkonna suuremasse keskusesse - Rakverre - et seal puuduolev toidukraam varuda ja ehk lõunatki manustada. teel sinna leidis väikemees taas paslik olevat magada.
Harald on arvamusel, et tähed on numbrid. nii kui autost välja saime kilkas ta - number! number! ning silkas linna kujunduselemendile turnima.
Rakvere turg oli pühapäevaselt tühi - kuid erinevalt InnostIrjast, kes juba kaks aastat tagasi virisesid, et keegi peale nende ei käigi turul, leidis Harald eest seltsimehed rattasõbrad. poisse oli kokku viis, istusid teised nigu lillepotid lillemüüjate leti taga. Harald pani end siis nende kõrvale. ikka kohe noorimale poisile päris lähedale. poisi arvates sai liiga lähedale ja too nihkus edasi. Harald ikka järele - no kuidas sa poistega ikka sõprust teed, kui külg-külje tunnet ei ole. muhe vanamees, kes ühe piiga tõukeratast putitas näi mind eemalt piidlevat ja kutsus ligi ostma - mida teile? -viitas ta lilledele. mina siis vastu, et peale oma poja ei taha ma sellest letist midagi. vanamees muheles, et talle väikesed lapsed meeldivad, eriti poisslapsed... mina, foobikuna, püüdsin siis kiirelt oma põngerja kinni ja silkasin edasi tomateid ja valget klaari ostlema. mõnusalt madalad hinnad on sealkandis - tomat 1EUR ja klaar 0,80
Linnast välja orienteerumine läks koba peale isegi õigesti. paljude puuduolevate lehtedega igivana regio atlas muidugi oli abiks. eriti väikese kaardilugeja käes.
teekond Piisonifarmi (mille olin tuvastanud ühelt allesjäänud lehelt, mida meie marsruut läbis) oli küll kiire, kuid Harald leidis ikka mahti enne kohalejõudmist viieks minutiks uinuda.
kui juba farmi minek, siis tuleb loomulikult KÕIK kätteandvad loomad läbi patsutada - küll ema hiljem ravib ja tohterdab. mul ei olnud ka südant lahtiselt ringipatseerivale, kõikide laste patsutusi taluvale, bernhardiinile FU-käratada, eks paistab, mis nahk homme teeb.. kuna Rakveres oli ta piisonite seljas ratsutanud, siis nõudis ta nüüdki, olles kuulnud et suur karvane elukas kes talitajalt oma pika keelega õuna limpsab, on piison, valjuhäälselt "istu selga".
piisonisaloonist üle tee on "eedeni aed" kus kanad, jänesed, haned-pardid ja sead-kitsed patseerivad. 1,50 eest saime korraliku ekskursiooni ja nimelise muna, millest lubaduse kohaselt kolme nädala pärast tibu pidada kooruma ja sellele tibule Haraldi järgi nimi pandama. nagu fotolt näha - nimelisi tibusid on viimase kolme nädala jooksul sooja pandud hea mitu restitäit... nimelisest tibust tehakse foto koos nimega ja pannakse tibustendile, samuti võib isikliku tibu koju kasvama viia.
meie lõppsihtkohta jõudes oli poja just uinunud. seetõttu julgesin minna metsaonni otsima üksinda - Harald nohises väga rahulikult ja mis see 700 m laudteed siis ikka ära ei ole. eksole, tuli välja, et ikka on - sinna ja tagasi matk kestis kiirel-kiirel sammul 15 minutit. kusjuures viimased sajad meetrid ma jooksin - mulle tundus, et kuulsin lapse nuttu. metsast väljudes leidsin eest järjekordsed matkasellid (ühed olid meie tulles just lahkunud) kaarti uurimas ja Haraldi esiistmel õndsat und nautimas.
kui ma oma rongaema tunde olin piisavalt maha suruda suutnud ja hingamise taastanud, istusin rooli taha, imetlesin oma magavat inglit ning lasin fantaasial voolata - kuidas me ülejäänud aja õhtuse uneni matkame edasi-tagasi mööda laudteed, vahepeal marju korjates ja kuidas me homme hommikupoolse aja samamoodi auto ja onni vahel 3-4 korda käime vahepalaks seeni noppides (riisikaid ja kukeseeni paistis seal olevat).
onn ise oli võrratu asupaiaga - otse järve ääres. RMK on lubanud ujumissilla remontida 25 juuliks, aga pole targalt aastat juurde pannud - 2011 see igatahes ei ole. täna oli tuul nii suur, et laineid loopis suisa üle piirde - nagu mere ääres - tekkis kodune seos. onnis sees loomulikult elektrit ei ole - märkus järmiseks korraks - küünlaid kaasa!
Harald ärkas - heas tujus, nagu seiklusele kohane. Tõstsin ta autost välja ja lasin olukorraga kohaneda. siis juhtisin laudtee servale ja jäin ootama reaktsiooni - see tuli positiivne - kilgates pani poiss järgmise kurvi poole jooksu. nu, mõtlesin ja ütlesin - lähme vaatame siis kus marjad on! poja astus veel mõned sammud, kuni jõudis kurvini ja nägi, et ees polegi muud kui vaid laudtee. ta jäi nõutult seisma ja
hüüdis - sinna! ja näitas tuldud tee poole - aga marjad?!
sinna - ikka auto poole... vahepeal mõtlesin, et ehk kammitseb ja hirmutab teda laudtee, juhatasin siis metsa poole - ai, kudi!! - metsaalune taimestik käis vastu sääri ja kohati ka poja nägu. Vaata! tegin veel viimase katse - seened!!
sinna! sinna-a!! võttis poja mu käsivarrel rippuvast nahavoldikesest tugevasti-tugevasti kinni ning tiris auto poole endal nutuvõru suu ümber... ja mulle kangastus, kuidas ma 3-4 korda mööda laudteed marsin - süles nuttev laps ja seljas varustus..
nutva kaheaastasega metsas ööbimine ei ole just mu lemmik-ajaveetmisviise, nii siis kogusin enda ja tralliva lapse autosse, kuulutasin ürituse mõttes läbikukkunuks ning keerasime nina kodupoole. edaspidi tuleb pojaga lihtsalt rohkem metsas luusida - et ta teaks, et puudele meeldib väga kui nendega suhelda ja kasvõi samamoodi oksast-tüvest kinni võtta kui ta inimestel armastab haarata. (täna piisonifarmis ärastas ühe võhivõõra tüdruku -et lähme-lähme...)
veel pilte fotkis->
paar õppetundi:
* teinekord tuleb võtta kaasa küünlaid, tikke. veel parem taskulamp või paar;
* ei tohi unusta walky-talky-t, selleta seon end lapsest vaid nabanööri kaugusele;
* lapsega loodusesse - lisaks sotsialiseerumisele ja potindamisele järgmise aasta tegevuskavas üks prioriteete ;)
