osta ära

mingil hetkel avastasin, et olen täikade õnge läinud. et kasutatud hilpude turg (eriti tibude riiete osas) on nii köitev, et kaasa tuleb võtta vaid summa, mida kulutada raatsin. muidu on pärast paha tunne.- umbes nii nagu mõned räägivad kasiinode kohta.
kui täikad on kasiinod maa peal, IRL, siis osta.ee on netimängurite pesa - kasiino veebis. sealt võib leida ikka selliseid leide, et ohho-hoo. tunnistan ausalt - see oli Gea kes nakatas mind virtuaalse täika pisikuga.
võidetud on juba 150 eegu eest igasugu riideid, nii poisile kui plikale kokku miski 40 ühikut nii kodusemaid kui pidulikumaid riidehilpe, mõned kingad, üks chicco pudel, mis Liisule hästi peale läheb (poehind ca200). aeg-ajalt on hasart sees - mis kauneid asju võib soetada üle mõistuse odava hinna eest! praktiliselt tasuta! mida kõike ühe krooniga ära ei anta! ainus valupunkt on postikulu..
aga pealinnas saab ju ise järgi käia! ja kui müüja pealinnast pole, siis saab ju vaadata ka tema teisi pakkumisi ning nii saatekuludelt kokku hoida!
kallis minias vaatas mind täna haletsevalt-mõistvalt, kui ma nelja kleidikesega ta ette ilmusin - nojah, sa ju ei saanud ostmata jätta!
ega ei saanud jah;)

sõltuvusest

nih, minu bloog siis ka ajakirjanduses (kannika-)servapidi. neile, kes ekspressi viite peale siia satuvad paneks teemakohase lingi - sõltuvusest - ehk siis lugu kuidas ma maha jätsin. suitsetamise. ja teisi mõtteid samal teemal...

kuidas praegune seis on? ikka sama: suitsuisu käib aegajalt - nii korra-paar päevas - peal. suitsunälja, mis kribelema ajaks ei ole enam mõned head kuud tundnud. ja seda, kas ma nüüd "lõplikult" maha olen jätnud - st kuni elu lõpuni- ei julge küll lubada. eks näis. nagu sõltlastel ikka - elagem päev/nädal/kuu korraga.

suitsuisu ja suitsunälg

eile kaunil pealelõunal ühes toredas tallinna avalikus kohas koosolemist pidades lõikas mulle pähe - kuidas ma enne suitsetamisse suhtusin ja kuidas nüüd. kui K sigareti läitis võpatas mul sees midagi. alguses ma ei saanud aru mis tunne see on, aga kui seda verbaliseerima hakkasin, tundus, et solvasin K-d. seda ma ei tahtnud, ei siis ja ka mitte nüüd.
lihtsalt. varem ei olnud mul suitsetades mingeid süümekaid - laps oli kõrvaltoas, halvemal juhul põlve juures ronimas sel ajal kui ma konitasin. nüüd see nii lihtsalt ei läheks... või ehk siiski? kui ise taas suitsetama hakkaksin, küllap nihkuks siis piir jälle paika (või paigast ära, sõltub ju, mis nurga alt vaadata).
jutu sees (eile pealelõunal siis) mainisin K-le, et jah, suitsuisu on siiamaani. ikka korra paari päeva jooksul käib vähemalt. halvematel päevadel (ca pooltel neist) kaks-kolm korda päevas.

õhtul hiljem vahtisin TV-d ja sain reklaamspämmi osaliseks (sest erinevalt suitsetamise aegadest pole nüüd põhjust kööki pageda reklaamide ajal). ikka et "eile õhtul tegin oma viimase suitsu... ...täna panin oma esimese plaastri... ... juba nädal aega ilma ühegi sigaretita"

jaa, plaaster aitas mul saada üle suitsuNÄLJAST. pikameelne nagu ma olen tarbisin neid kindlalt rohkem ettenähtud ajast. aga näe - lahti sain. nikotiininäljast. märtsi algusest saati ei ühtegi sigaretti, ei ühtegi plaastrit - kolm kuud juba. aga siiamaani pole ma saanud üle suitsuISUST.

reklaam

ekoolist pärit link, päris asjalik veebikülg paistab olevat.

narko.ee nõrganärvilistel mitte kõikjale vahti...minu vanemaks olemise suurim hirm on narkosõltuvus.

hirm et kallis silmatera langeb miski sellise pahe küüsi, mida ise pole kogenud, millest ei tea kas välja suudab rabeleda. jaa, muidugi on olemas igasugu ravimid ja arstid ja psihhid ja abiorganisatsioonid. aga... seda ei taha oma lapsele, ei taha. ei kogemust ega midagi. sellised asjad võiks keegi hea inime maailmast minema pühkida. neid POLE VAJA.

veel ninaupitamist

ma pole juba üsna mitu päeva MITTE ÜHTEGI SIGARETTI teinud. oi-oi küll ma olen tubli. nimelt sai minu "mustatujupakike" otsa ja ma otsustasin - ei, aitab. ma olen nõrk, ei ole vaja koju enam mitte ühtegi sigaretti !!! et vaatan ja ootan, kunas suitsuisu nii siniseks läeb, et keset ööd putka poole torman...

noo, ok, neid, mis mu teismeline poja koju tassib ma ju 100% välistada ei saa...
ja nii oligi... neli päevakest tagasi leidsin kääre otsides lapse sahtlist sigareti. ja kohe... jee... tuli otsa ja kõhvima. ja see siiani mul viimane.
suurem osa minu suitsuisust (nicoret plaastrite abiga ikka) on nihkunud köögist marketisse. nii et ega ma palju kodus suitsule ei mõtlegi, aga toidupoes, kassa ees limpsan keelt ja mõtlen pinevalt - ostan, ei osta, ostan... ei osta!!!

see et kodus suitsule ei mõtle on ka paras enesesisendus. mõtlen. nii kusagil 10-15 korda päevas. teemal et ohh, kui nüüd oleks sigaret, siis tõmbaks. samal ajal kurgus pisut kraabib, nagu janutaks... aga pole hullu. siis võtan klaasi vett/mahla lonksan veidi ja elan edasi...

nii, kiitkemindnüüd:D

sigaret

et kuidas läeb?
ausalt tahate teada? nullipäevi on päris palju. enamus. täna õnnestus isegi ühest päris tõsisest tigedusehoost üle rabelda ilma suitsu ette panemata. loopisin telefoni selle asemel. huvitav, kas tuleb odavam kui igapäevane suitsetamine?
tundub, et otsin kramplikult mittesuitsetamise plusspooli. rõhutan neid tihti ja valjusti. kardetavasti teen selle rõhutamisega ka mõnele haiget. tahtmatult. vabandan nende ees selle pärast.
et mis siis on positiivne pool? üks on kindlasti see, et kohvikus saab mittesuitsetajate poolel istuda. ja see ka et ei pea kohvikut/sööklat valima selle järgi kas seal suitsetajatele mõeldakse. värskest õhust, teravamatest lõhnadest ja ergematest värvidest ma ei räägiks. pole nagu täheldanud. teine nüans pluss poolele on suitsetavate tuttavate õrritamine. ma ei usu tegelt et ma sellega eriti sõpru võidaks. ei, nii naiv ma ikka pole... köögi kardin on puhas... valge, juba teist nädalat... konihais tuleb koju vaid õuest või teismelise jopest...
no ja rohkem plusse hetkel ette ei löögi...
kõik ülejäänud on veel negatiivne. ootan pikisilmi mil ma endiseks - stoiliseks rahuks ja kaisukaruks, tugevaks kaljuks muutuks...

niquitin vs nicorette

et kumba siis eelistada? vat ei tea.
kogemused -
nicorette määrib. otseses mõttes. tal on liim miskine "naljakas" - jätab mustad liimijäljed plaastri ümber, kui see maha võtta. peale paariminutilist höörumist dušši all tuleb maha. plaaster on "nahavärvi", kirjakesega peal - et kõik ikka näeksid millega tegu:P
niquitin ei jäta jälgi. on läbipaistev, aga plastik millest ta tehtud on on kangem.
Plaastrid kleepuvad tavaliselt hästi enamike inimeste nahale. Kui juhuslikul (?) plaaster ära tuleb, siis paigaldage uus plaaster uude karvadeta naha piirkonda.
arvatavasti pole mina siis enamik inimesi...

toimeaine sisaldus:
nicorette -5,10 ja 15mg/ 16 tunniks sisaldavad vastavalt 8,3, 16,6 ja 24,9mg nikotiini.
niquitin - 7, 14 ja 21mg/ 24 tunniks nikotiinisisaldust pole märgitud. ja tegelikult ajab see segadusse. kas nicorett on kangem kui tema konkurent? või ikka pole. kui 21mg peag jaguma 24x tunniks, kas siis seda on rohkem või vähem kui 15mg-ses nicorette plaastris, millel on märgitud 24,9mg nikotiini??

mõlemad infolehed manitsevad suitsetamist täielikult lõpetama. mina seda ei suutnud. seni olen elus veel.
niquitini ravilehelt leidsin kummalise koha ... kui täiskasvanu võib valida vastavalt tarbitavale suitsukogusele kas 6+2+2 või 6+2 nädalane raviskeem, aga ravi ei tohiks kesta kauem kui 10 nädalat siis
Noorukitele vanuses 12-17, tuleb kasutada sama 3-astmelist raviskeemi, mis täiskasvanute puhul, kuid et andmeid on vähe, võib nikotiinasendusravi selles vanusegrupis kesta kuni 12 nädalat.
no mida...

üleannustamise korral lubavad mõlemad peavalu, uimasust, kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, suurenenud süljeeritust, higistamist, kulmishäireid ja nõrkustunnet...
lisaks loetletule lubab nicorette kõrvaltoimetena muidugi plaastrikoha paistetust ja punetust, aga ka südamepekslemist ja unetust.
Niquitin on kõrvaltoimete suhtes põhjalikum - terve tabel mis kui tihti juhtuda võib. nii saame teada et kuni 1 kümnest patsiendist võib kogeda ebanormaalseid unenägusid, unetust, peavalu, pearinglust, iiveldust...
1-100st kuni 1-10 patsiendist lubatakse närvilisust, värisemist, südamepekslemist, hingeldust, köha, seedehäireid, kõhukinnisust - lahtisust, suurenenud higistamist, valu ja väsimust...
väga harva lubatakse ülitundlikkust, halba enesetunnet (muhha, et muudel juhtudel on enesetunne hea, aga lihtsalt kõht lahti?), gripilaadseid sümptomeid ning dermatiiti (eesti keli põletik)

jeah, kuidas ma elus olen? kui isegi teaks. kõikide nende peavalude, gripilaadsete tunnete ja
halbade unenägudega? aga tähtsam on vist meeles pidada, et kogu see nikotiinihulk mis plaastri kaudu verre tuleb tuleks nii kui nii. läbi kopsude, sigarettidest.

ühelt infolehelt leidsin targad read mis hoiatavad sõltuvuse eest neistsamadest plaastritest. väidetavalt olla sellest sõltuvusest lihtsam vabaneda... eks paistab... sinnamaale jõuan ma kõige varem nelja nädala pärast (veebruari alul). seni on kuur läinud oma rada pidi - alguses 15mg-ne nicorette, nädalat 5, siis nädal 14mg-st niquitini, nüüd püüan 10mgse niccorette'ga läbi ajada. vb tahan endalt liiga palju?
kuidas enesetunne? pole hullu. ainult pooled mõtted käivad sigareti ümber - enam polegi kolmveerand, või nagu alguses - kõik mõtted suitsu/nikotiini ümber. peavalu pole eriti tihdam kui tavaliselt. esimesed kaks nädalat tahtis köha kopsud ära viia, iiveldust pole olnud. lähedased on kõik mitu korda heasse kohta saadetud. kui keegi mittesuitsetava minuga üldse elada või koos tööd teha tahab, peab neile au andma. huvitav, kui kaua nad vastu peavad?...

shokk

käisin apteekis. apteeker soovitas nicorette asemel niquitini.
küsisin - on's need siis tõhusamad ka?
vastus - jaa, ikka, vaadake, siin on 21mg nikotiini, sellel aga ainult 15!

üheksas päev

no ikka ei saa kahest suitsust päevas lahti!
vahepeal liigub mõtteid - et milleks?
milleks olla niiiii enesepiiraja? milleks saada ideaalseks? milleks loobuda inimlikust nõrkusest? vb see nõrkus just ongi minu inimlikkus? mis siis kui ma jäängi selliseks? selliseks vingujaks, nõudjaks, suitsunäljaseks? mis siis kui suus jääbki kibelema? pea jääbki valutama? milleks olla selline sarkast? kui suitsetamine jääbki sundmõtteks? vbolla mina olengi lihtsalt suitsetaja ja punkt. minu vanaema on, minu ema on, miks mina ei või olla? isa on ka, ja üks vanaisa oli kindlasti ka. teist ei mäleta. ei oska öelda.
öeldakse et alkohoolik jääb elu lõpuni alkohoolikuks. olen kuulnud et ka siis kui alkohoolik, või muu sõltlane, on olnud aastakest mõni kaine, ja saab ühe pitsi satub ta jälle ummikusse. mis siis, kui suitsetamisega on samamoodi? aga milleks siis üldse see peavalu? milleks sellised piinad, kui ma mõne aasta pärast täpselt samas seisus olen? jälle suitsetan ja jälle jätan maha? miks mitte olla suitsetaja ja punkt? mina rahulikum, usutavasti ka mind ümbritsevatel inimestel parem...

OK. proovime viimast võimalust. homme mitte üks suits. ei hommikul, ei lõuna ajal ei õhtul. kui vastu pean, siis ka ülehomme ja kui kolm päeva üle elan, siis enam ei suitseta. kui ei pea... siis annan alla. vbolla.

veel siltidest

epu blogi kommentaariruumis jäi silma paari kommenteerija kibestunud arvamus et 'targad' inimesed ei tohiks suitsetada.
ja jäin mõttesse.
mõtlesin pikalt (kuna hetkel polnud mahti spontaanselt kommijatele vastu kirjutada - tibu nõudis oma vanni-piima-tuttupanekut) siis panen kirja nüüd.
kõigepealt tarkusest ja lollusest. minu meelest pole olemas "tarkasid inimesi" ega "lolle inimesi". tark ja loll on omadussõnad, millega sildistaksin tegusid, mitte inimesi. inimene on intelligentsem või vähem intelligentsem (möödetakse IQ testiga). haritum või vähem haritum (vaadatakse pabereid, mille ta on koolidest saanud). inimene võib olla kogenum või vähem kogenum. inime võib olla ka ekspert. tavaliselt ühel, harva kahel- kolmel alal. (tema tuntusest, haridusest ja kogemustest tulenevalt)

kuid ikka ja alati jääb inimene inimeseks. see tähendab on lubatud eksida. on lubatud nõrkused.
mina ei saa küll ühelegi inimesele pahaks panna seda et ta on inimene - oma nõrkustega. mõni lihtsalt oskab neid paremini varjata, mõni aga eksponeerib neid avalikult.

suitsetamisest. esimest korda proovisin varateismelisena. sest popp oli. sugulastega koos. siis läksid mõned head aastad mööda ja võtanäpust - hakkasin suitsetama. miks? sest tahtsin.
nüüd, üle 15 aasta hiljem, püüan maha jätta. miks? sest enam ei maitse. ja punkt. muidugi, vahepeal oli ka sõltuvus, polnud motivatsiooni maha jätta jne. ega praegugi eriti ole. lihtsalt ei maitse ja punkt.
täna teinud kaks sigaretti - ühe hommikul, teise kolme paiku. vb rohkem ei tee, a vb teen. krt, kurgus ikka nii kibeleb - vöörutusnähud:S

viies päev

no ei saa! ikka 4-5 suitsu päevas. kas ma piinan end asjata? kurgus endiselt kibeleb, luuseri tunne veel takkapihta - no ei saa hakkama!
komistasin just delfi propaganda lehele ja lugesin sealseid blooge. on ikka tublid. päevapealt ja ei mingeid abivahendeid. no küllap ma siis olengi lihtsalt suitsetaja ja punkt.

ja need ettekäänded-
1. Ettekääne: suitsetan vaid ühe sigareti ja jätkan siis loobumist.
Vastus: selleks, et taas suitsetama hakata ongi vaja vaid ühte sigaretti!
2. Ettekääne: autasustan end vaid ühe sigaretiga.
Vastus: ühe sigaretiga kaotate kõik siiani saavutatu, leidke paremini sobiv autasu!
3. Ettekääne: praegu on lihtsalt vale aeg suitsetamisest loobumiseks.
Vastus: jäädes ootama parimat aega ei alusta te kunagi suitsetamisest loobumist — praegu ON just parim aeg!
4. Ettekääne: olen muutunud pahuraks ja ei ole enam seltskondlik.
Vastus: ärrituvus on ajutine, taas suitsetama hakkamine ei lahenda probleemi. Läbikukkumisel tekkiv enesehaletsus muudab veelgi pahuramaks.
5. Ettekääne: võtan kaalus liigselt juurde.
Vastus: paksust teeb söömine ja vähene liikumine, suitsetamine on vaid söömise asendustegevus ja vastupidi.
- on kõik nii ahvatlevad... shet!! shet!! shet!

lisaks veel ettekäändeid:
* elu on niigi s*tt miks siis mitte lubada endale ühte pisikest sigaretti olgu siis lohutuseks, õigustuseks, lepituseks või mingil muul ettekäändel!
* sigaretita elu on palju kehvem kui sigaretiga.
* ma ei ole mõelnud viimase 15 aasta jooksul nii palju suitsust kui nüüd, nendel viimasel viiel päeval!
jne jne

faktid:
neljandal päeval 4 suitsu; viiendal (siis täna) seni 2 hommikusigaretti ja üks lõunane. praegu hambad ristis, et mitte suitsetama minna.

eksperiment

ehk kuidas ma püüan;)

juba nädalake, pool teistki tundsin, et sigaret ei istu. no lihtsalt ei istu. tõmban pool suitsu ära ja siis jääb sinnapaika. mõtlesin - mida asja. sihuke raharaisk! jätaks siis parem hoopis maha. ilma nikotiinita muidugi päris ei julge kohe eladagi - usutavasti (ise usun, ei keski tark pole kinnitanud, võib-olla) teeb selle puudumine tugeva sõltlase tigedaks - vöörutusnähud. ikkagi 15 aastat paadund suitsetaja olnud -pakk päevas; mõnikord rohkemgi. teavitasin kallist kaasat ka. tema muidugi peaaegu lakke hüppas - mida sa sest prahist kimud jah. ja veel - nende aastate jooksul pole kordagi üritanud maha jätta. lihtsalt olen suitsetaja ja punkt.
ok, otsustet, seadsin sammud apteegi poole. tänapäevane, mürgitatud ja mugandatud maailm pakub ju igaks otstarbeks rohtu ja abi. astusin leti ette ja uurisin apteekri-preililt - mismoodi see suitsetamise maha jätmine käib.
nuu, kaua suitsetab - üle kümne aasta kindlalt.
palju? - pakk päevas vahel rohkemgi.
maha ikka tahab jätta - mõtlesin, et annaks võimaluse.
võite proovida närimiskummi (87.-) - ma pole närija tüüp... /ausõna igasugusest kummist hakkavad lõualuud valutama.../
nuu siis vaadake see pakk - (227.-), selles on seitse plaastrit - igaks päevaks üks - kaks kuud jutti, siis lähete leebema peale, seda kuu aega ja siis veel leebem, kuni enam ei tahagi...

burr--- kiire rehkendus - suitsetamise maha jätmine on 9 eeku päeva kohta kallim kui suitsetamine!
täna on siis kolmas päevake.
esimesel päeval läks hoolimata nicorette plaastrist viis suitsu. kaks neist hommikuse kohviga -enne plaastrit, hüvastijätuks või nii... päeval üks ja õhtul veel kaks. no ei saa - kurgus nii kibeleb:( ja isa sõnad on meeles - kui maha jätad, hoia pakk taskus - paanikahoog ei aita midagi, hiljem, kui sigaretipaki kätte saad on libastumine kergem tulema - teed mitu suitsu järjest ja nii see pakk läeb.
teisel päeval ka viis sigaretti (shit!) hommikul enneplaastrit kaks, pärast kolm. päeval vedasin oma tõbise kaasa välja - muidu hakkan suitsetama! (väljapressimisega hakkan teda järgmistel kuudel kindlasti vägagi häirima).
kohvikus tüüris ta suitsetajate poolele - vana harjumus vist temalgi:P mina jälle sikutasin teisele poole - et anna mulle võimalus:)

täna olen hakkama saanud kahega. (üks hommikukohvi kõrvale) istun aga päeva eest arvuti taga ja toksin megamõttetuid mänge mängida - ikka selleks et mõte mujal püsiks. keski kuskil ütles, et arvutimängud on kui hüpnoositehnika. eks tal oli omajagu õigus. maa ja ilm keerleb omasoodu, sina aga muudkui toksid. loodetavasti ei vaheta ma üht sõltuvust hullema vastu:S
eks paistab mis argipäeval saab, kui birgitta kogu aeg sabast sikutab...

nii et kullakesed, hoidke pöidlad pihus, et ma ikka hakkama saaks. ja kui ei saa, siis järelikult pole nii ette nähtud (ma ise küll endale erilist lootust ei anna... nii kaks kaheksa vastu võib isegi õnneks minna. aga sellekski on õnne ja vedamist vaja)
et mis tunne on? krt, kurk kuivab, pea pisut tuikab (see võib olla ka kuvari vahtimisest muidugi), suitsunälg on ka.. pisut... lihtsalt võtan ja lükkan suitsetamisele minekut edasi. ja siis pisut veel edasi...

Sõltuvus vs traditsioonid

nagu siin paar päeva tagasi sai kirjutet, on sõltuvus endiselt kuum teema. Kuid jäin mõtlema selle teema peal, et kas minu hommikune rituaal on ikka niiväga sõltuvus, ehk hoopis rituaal?

kui sõltuvuse all räägitakse ikka mingi aine kütkeis olemisest, või siis muudest pahedest kaasa arvat' sõltuvus inimesest.

kaalukaussi sõltuvuse poole peale kipub kallutama igapäevane praktika - seni kuni rituaal täidet' pole peavalust ega muudestki suurtest vaevustest eriti kuulda/tunda, kuid nii kui ma eile kohviannust vähendasin koos kiirustamisega tööle sai kärbitud suuresti ka ülejäänud rituaali nauditavust, siis oli kohe megapeavalu platsis... nii et ikkagi sõltun...

sõltun hommikusest rituaalist
sõltun tuule tugevusest
päiksepaistelisest ilmast
töö mahust ja meeldivusest, mis 24h jooksul tuleb ära teha...

eks vast kõik inimesed sõltuvad ümbritsevast - inimestest, kes neile hommikul vastu jooksevad, kellega ehk tihedamini tuleb suhelda, ilmast ja elu-olust, mis meisse puutub.

sõltuvus inimesest on teine teema, millest võiks pikemalt pajatada. Kui paljud meist on kaassõltlased? sõltudes armastatud inimese pahest? käies nööripidi üksnes selleks, et mitte ärritada ja mitte talle joomiseks/mängimiseks vmt põhjust anda, selleks et säiluks kodurahu enda hobide, sõprade, soovide jne ohverdamine...

mis on abiks?
lahkuminek?
kalli inimese soovide vastuvaidlemata täitmine?
kas kindla joone tõmbamine enda ja partneri vahel?
või ehk polegi ühest, kõigile sobivat varianti?
äkki on kaassõltuvus samamoodi sõltuvus? sõltuvus probleemide olemasolust.
sõltuvus mõttest, et ai minuga juhtub alati kõige halvem ja mõttest et ma polegi paremat väärt? või lootusest, et ehk ta muutub või lausa - ehk MINA suudan teda muuta?
ja siis olen MINA kangelane..?

vaat, tegelikult ma ei tea. tegelikult olen ma ise nii põhjatult isekas, et ega ma ei eriti ei sõltu oma lapsestki... aga.. võimalik, et ma sõltun teiste probleemidest, otsin inimesi, kes vajavad lohutust, selleks et peita enda eest oma probleemid teiste (palju suuremate)probleemide varju
või siis selleks, et mitte tekitada endale probleeme (pole mahti)

sõltuvus

sõltuvused, harjumused ja nende muutmise vajadus - see oli tänas päeva mõttelõng.

selleks, et "sõltuvusest vabaneda", olen kuulnud, on vaja kõigepealt oma sõltuvus kui pahe defineerida; kuuldavaks teha; välja öelda ja endale teadvustada. Et sellega siis "võitlema hakata"...

vedur.ee:
Psüühiline sõltuvus - kontrollimatu, paaniline soov järgida mingit käitumismalli. Psüühilisse sõltuvusse võib jääda ka näiteks telekavaatamisest, töötamisest, mängimisest, jooksmisest, söömisest.
Füüsiline sõltuvus - kehaline vajadus saada sõltuvusainet üha jälle ja jälle. Sõltuvus oleneb palju ka isikust ja kasutatavast ainest.
Sotsiaalne sõltuvus - sõltuvus dikteerib kogu su elu ja käitumist, põhimure on kätte saada vajalik annus. Sõltlase ümbert kaovad ta sõbrad ja tuttavad. Uutest joomakaaslastest või narkomaanide ringist on raske välja murda, eriti kui oled kaotanud kõik vanad sõbrad.

-

muidugi kirjeldatakse kõikides tarkades sõnastikes ja teatmeteostes sõltuvust kui pahet - sõltuvust mingist ainest (narkomaania, alkoholism, sõltuvus tubakast), mingist tegevusest (töönarkomaania, mängurlus). reeglina mõeldakse sõltuvuse all midagi, mis hävitab sõltuja tervist ja suhteid.
aga
kui vaadata asja (nimelt "asja", mitte probleemi, pigem "teemat") laiemalt, siis on ju palju sõltuvusi, mis on lubatud. näiteks kohvist, mõnest ohutust rituaalist jne.


millest kõigest me sõltume - alates puhtast veest, mis jookseb kraanist (ja oh häda, kui seda peab lähimast kaevust tooma), elementaarsetest mugavustest - keskküte, katus pea kohal, lõpetades sigari, veinilonksu ja kalli elukaaslase tujudega.
kui loetleda kõik enda sõltuvused siinkohal üles, siis "läheks jumala päike enne looja"...

Päeva eduliseks kordaminekuks on minul isiklikult hommikune rituaal:

kõigepealt sõltub minu heaolu ja -tuju öisest unest, selle kogusest ja kvaliteedist; (ehk on see füsioloogiline vajadus?)

seejärel - kas kohvi voodisse ja pannkoogilõhnad ukse vahelt teki alla piilumas; või jõhker äratuskell plärisemas ja meeldetuletamas argipäevaseid kohustusi;

olenemata äratamise meetodist on esimene samm vannitoa külma kraani juurde - silmi lihtsalt pole võimalik enne avada kui pisike kogus külma vett neid turgutamas pole käinud;

edasi sõltub palju valguse kogusest, õigemini selle vähesusest. ideaalis tahaks ärgata koos päikesega - talveajal ja vaiksel ennelõunal -suveajal. ööloomana tahakasin elada oma tundlike silmade kaitseks pigem hämaras kui prožektori all;

järgmiseks hommikuse kohvi kogusest, kangusest, tulisusest ja muidugi ajast, mille jooksul seda nautida saan või selle alla kulistama pean;

vahepeale võileib või paar; (ehk saab vist ka selle punkti nimetada füsioloogiliseks vajaduseks);

kohvi juurde kuulub muidugi paar-kolm hommikust sigaretti - need kõige maitsvamad;

järgmiseks tuleb kindlasti ette võtta vähempidulik käik sinna kuhu kuningadki jala käivad; oluline on siinjuures see, et see toimuks oma koduses käimlas, mitte kuskil võõras pelleris, ükskõik kui luksuslik seal ka poleks, vajaduse saab rahuldada vaid kodus... (teine pool sellest punktist on vist sõltuvus, samas kui esimene pool jällegi elementaarne vajadus)

vahepeale ja üle kõige on olulised ka kallid kaaselajad - mehe tusatuju või poja hilisöine pahandus võib päevaks või lausa paariks igasuguse tuju nullida.
ning kui kõik eelnev rituaal on ideaalne võib päeva alustatuks lugeda. aga kui ei ole... siis närib mingi pisike saatan terve päev minu kukalt.. või silmi.. või keerab kõhus soolikate vahel.

kui selleks et üks päev hästi läheks on vaja täita üheksa tingimust, mida läheb siis vaja nädala, kuu või isegi aasta kordaminekuks?

millisest kohast läheb läbi see õbluke piir, kus tuleks abi otsima hakata?
kas piisab sellest teadmisest/arvamisest/kogemusest et ma saan hakkama mõnel päeval ka lühema rituaaliga? või ilma kohvita? või ilma suitsuta?
samas olen ju küll näinud inimesi, kes kaaskondlaste arvates on selle piiri juba ammu ületanud, kuid kes ise ei raatsi endale seda tunnistada... kas mina olen üks neist?

võimalik, et mul tuleb leppida teadmisega, et need on need sõltuvused, mis mul on (olgu aususe märgiks ära toodud, et need üheksa ei ole minu ainsad pahed) on minuga igal minu päeval nüüd ja edaspidi kuni ma oma harjumusi ei muuda?

aga
kui ma oma hommikuse rituaaliga ise peris rahul olen, siis milleks mulle oma sõltuvusest loobuda?
nii nagu Pipi oli rahul oma tedretähnidega, nii võib ehk ka inimene olla õnnelik oma sõltuvuste üle..?


sõbrants ameerikast tuletas mulle täna meelde, et tema elu ja õnn sõltub olmemurede puudumisest. ta kardab tulla tagasi Eestisse, sest ei taha jälle elada "peost-suhu"; argiste olmemurede kütkes... et nii võivat "kinni kiiluda". võimalik. samas pole kuulsaimad kunstnikud/kirjanikud loonud oma surematuid teoseid just väga külluses kümmeldes...
Kas selleks et olla õnnelik on vaja argimurede kadumist?
võimalik et tema jaoks on.. mõnele teisele aga mitte. see vist teebki meid erinevaks - meie erinevad sõltuvused, harjumused ja kõigest eelnevast tulenevad mõtted, teod ja elu. õigemini, selle elamise viis.



lõpetuseks veel paar linki:
Elagem tubakata - sõnastik:
Sõltuvus/ on seisund, milles tuntakse toksilise aine korduva imendumise tagajärjel selle järele tungivat vajadust.

-

kliinik.ee:
Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab haige käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega.
Tugev tung (iha) või vastupandamatu soov tarvitada ainet on sõltuvuse olulisim tunnus.

-