lapse kaitsmisest

möödunud nädal on pannud mind sügavalt juurdlema lapse kaitsmise teemal. ja lastekaitse teemal üldisemalt.

Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti  rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis  sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.

Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.

kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!

neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?


***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle.  Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.

ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie.  paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et,  teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.

otsin tööd. aktiivselt

on passiivne tööotsing ja on aktiivne. (valgustas mind psühholoog Prt, kelle najal ma töötuna riigi kulul õlga nutmas käin)
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale  käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE  cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).

ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):

/.../

meie küljendaja töö on väga rutiinnse tegevus. Teie CV-st on võimalik välja lugeda, et Teil on sootuks suuremad kogemused inimestega töötamisel, projektide juhtimisel jne, siis igapäevane rutiin arvuti taga, praktiliselt ilma suhtlemisvõimaluseta, ei saa olla Teile rahuldustpakkuv. Edu edaspidiseks!
/.../

eksole - küll on hea kuulda, et oled liiga hea. paraku töökohta see ei too...
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.

Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.

ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.

saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!

Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)

Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja

jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...

töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.

nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...

Pepeljajevi Põhjakonn

ja metsatöll ja kari lendlevaid kuradikesi ja õhuakrobaadid ja hunnik turiste  Raekoja platsis peale kõige:)
pärast seda veel üks jalasirutus Texases. muide, lapsed alla 6 eluaastat söövad seal tasuta ja erinevalt hella hundi terassist oli texase rõdupealne suisa hingaisväärselt hõre. ja sealsed diivanid... mõnus.
veel pean kiitma seal kõrval pesitsevat Bonaparte Deli't võrratud isetehtud jäätised ja sorbeed!
veel pilte fotkis->

nullpäe'

eile sain sõimata. konkreetselt ja räigelt.
et mis prokljaatii riik meil siin on, kuidas me muudkui maksame politseile ja too tegeleb päevast päeva ainult magamise ja munade sügamisega!
nu mis kord see on! kas see on siis kellegi armas koduma!! kus lapsed päise päeva ajal kaovad. kus päise päeva ajal selliseid tegusid juhtub kui Varvaraga. mis riik??!! kas mina julgen oma lapsed üksi tänavale lasta?! kas mul üleüldse on lapsi!
püüdsin olla tasakaalukas ja mängida napile naeratusele ja pobisesin midagi vabanduseks. ning tüürisin õnneks lõppenud intervjuult ukse poole.
no kas teile siis ÜLDSE korda ei lähe?! mis Varvaraga juhtus... vaadates mind sellise pilguga nagu raiskaks ma tema kui maksumaksja väärtuslikke vahendeid mingi nõmedusega tegelemiseks, selle asemel, et Narvas juhtunu üksikasju selgitada. mis kuradi riik! mis kuradi rahvas!
olin oma (praeguseks õnneks lõppeval) igapäevasel tööpostil, kui üks venekeelne meesolend mind sedasi pikalt ja mahlakalt kostitas. õnneks oli suurte lahkete silmade ja tundus, et ka suure lahke hingega peremees (pühapäevapäevasel olengul) pi-i-sut kainem ja sai aru, et sõber oli liiale läinud. ning üksiti hoidis ära ka otsese vägivalla astudes minu ja rusikaid loopiva seltsimehe vahele.
ametniku elu selline.

aga täna sain teada, et minusugused hajameelsed memmed ongi tipptundidel kõikide liiklusummikute põhjustajad. sõitsin kaarli polikliiniku eest rahvusraamatukogu poole ja nähes selget rohelist fooris ei mõelnudki ma, et tagumise otsaga pooles ristmikus seisev volksvaagen kuidagi mulle ette peaks jääma - liiklus tundus kella-kuueselt rahulik ja üldse mitte enam tipptunniline. aga võta näpust. usutavasti oli mõni troll kasutanud oma eesõigst rahvusraamatukogust möödasõitmisel, nii et pärnu maanteele suunduv rada jäi ootele. nii ka mina. keset ristmikku. ja loomulikult sain kuulda suurt signaalide voogu. ja loomulikult kargas kusagilt välja punaste vilkuritega politseiauto. nu, vähemalt lubati mul korrektselt rahvusraamatukogu ette õnneks vabale parkimiskohale keerata. et mida ma endast mõtlen - panen aga terve tallinna linna liikluse kinni. et kas ma siis ei mäleta seda paragraffi, mis sätestas,e t juhul kui ristmikult ärasõit on võimatu ei tohi ristmikule trügida ka rohelise lubava tule ajal...

ah, kuidas oleks tahtnud toda mahlakat kodanikku eilsest päevast enda kõrvale. oleks need kaks omvahel kokku lasknud ja kolla(et mitte öelda tatt-)nokast mundrikandja oleks vähemalt kuulnud mida tast arvatakse. tõesõna - ma liiklen linnas suht tihti ja reeglina pole politseid kunagi sel hetkel kohal (või vaadatakse mööda või on tähtsamaid asjatoimetuis) kui mõni sell sirge punasega ristmikule rändab. või mõni sirgematsorti sõle striidil 70+km/h kimab. või mõni paldiski maanteel suisa eluohtlikult nõelub...
aga no, memmele meeldetuletus vähemalt...

veel üks põhjus miks lund armastada

Eile läksin trenni. õhtuselt, kiirelt ja sahmides - miski kiri tuvi-postkasti vaja viia, miski prügi välja jne jne. telefon on, vee surun veel viimasel hetkel kotiluku vahelt sisse. trepikojas kukkus veepudel kotist. sahmisin sellega ega tulnud mõttessegi väga häiritud olla. 85 minutit enne vesiaeroobika tundi käivitan auto, mida seekord polegi vaja lumest puhastada - jõuan ilusasti jõusaalis end soojaks kütta:)
nii oligi - mõnulesin jõusaalis, teise tunnikese lemmiktreeneri juhendamisel bassus ja veel üks pooltund kulus saunalaval venitades, leili visates - ideaalselt veedetud õhtupoolik. kuni jõudsin autosse. kraamisin autos kõik kohad tagurpidi - sest toidupoodi ilma rahakotita juba ei lähe. kurat - vannun endamisi ja helistan kaasale - ka kodus ei paista. kuradi kurat! ja mõtlesin end rahustada püüdes oma viimase päeva läbi - kus nähtud, kus kasutatud. ainsamad võimalused on kodus, teel trenni ja trennis. trennikapi tühjust kontrollin alati. nii olin ka seekord pilgu peale visanud. trennikotis polnud... meenub, et jätsin koti hooletult omapäi kui veetsin pikki minuteid föönitades... ohh.. ehk jäi siiski koju, lihtsalt kaasa ei leidnud...
koju jõudes tuulan läbi kõik tavalised (riiulid, lauapealsed) ja ebatavalised (wc, külmkapp, aknalauad...) kust varasemalt olen ta leidnud. aga mida ei ole, see on mu plondi tibi pildiga tekstiilist rahakott...
võtan aja maha ja loodan, et hommik on õhtust targem - nagu ta mõnikord ikka on. hommikul ärkan unenäo peale, kus näen, et Harald tuleb tuppa, ühes käes hunnik riideid ja teises minu rahakott. tegelikkuses tuleb poja ja nõuab - tee silmad lahti! krapsan püsti ja otsin läbi kõik majas olevad riidehunnikud... ja mustapesukastid.. ja riideriiulid.. aga ei ühtigi... kui ma ka lõunauinaku ajal viimaste meeleheitlike sahtlituustimiste käigus ei leia oma kullakest, siis kuulutan ta kadunuks ja helistan panka, et tellida uued kaardid..
mõtlen, et juhilubadega peaks veidi venitama - need maksavad rohkem ja vahepeal saab isikut tõendada ID-kaardiga. õnneks oli see jätkuvalt id-kaardi hoidlas.
täna õhtul läksin trenni. taaskord. seekord oli kella peale minek - toitumisspetsialisti loeng, mis valmistas pisut pettumust, sest 5 euroopa raha eest sain vaid killukese uut infot, peamiselt (kriitiline olles) oli tegu siiski raamatuesitluse ja enesekiitmisega.
aga.. kodust väljudes vaatasin veelkord kõik trepikoja nurgad üle - et äkki siiski... ja siis vaatasin kohta, kust eile õhtul autoga startisin.. aktiivselt kasutatava üle-lume-jalgraja lähedal oli lumehunnik millesse mäletasin eelmisel õhtul vaikselt kirudes astuvat, et kotti tahaistmele visata. ja mida näha - õhtuhämarusest hoolimata paistis hangest mu armas plondiin :)

mured ja rõõmud

võtsin H lastehoiust ära. ülepea. enam ei lähe. aitab! tsükkel üks nädal aias ja kaks-kolm köha-nohusena kodus on kurnav nii lapsele kui meile - vanematele. kokku käisime kohal ca 20 korral, septembrist saati haige olnud ligi kümme nädalat... kurb on, sest Haraldile meeldis hoius.
peale hoiu meeldib pojale unistada ujumisest ja trennis-käigust (st Arcticu lastenurgast). kõik sinupreti tilgad oleme saanud kurgust alla lubadusega, et kui laps terveks saab, siis saab ujuma. loomulikult H ei adu veel ajamõiste "kui terveks saad" tähendust ja võtab seda kui lubadust - kui selle röveduse sisse ajad siis saad trenni/ujuma. ja minu pikaajalise seletuse peale vaatab siiralt süütute silmadega otsa ning ütleb oma arusaamatuses vaid "ahah".

***
toidumänge meie laste moodi -
ükspäev tulen köögist tuppa ja leian Haraldi väikese mahlapaki ning mängutrompetiga diivani kohal askeldamas - ikka nii et mahl kitsamast otsast sisse ja suuremast välja valgub. diivanile loomulikult. ise oli tal selline võiduröömus nägu ees, nagu oleks maailma alustalasid avastamas.

täna oli vanem poja oma perega meil külas. Liisu leidis viilutatud vorsti ja nõudis lisa. kaasa siis tõi kapist terve karbikese ja meie, täiskasvanud jätkasime omi "tähtsaid toiminguid" (Agricola oli pooleli), süvenemata lapse tegevusse. paari minuti pärast hüüdis Eve-Ly siiralt ja röömsalt "näee" ja viitas vorstiviiludele sektsioonkapi klaasustel - hääl ja ilme rääkisid selgelt keelt, sest laps enda arvates oli hakkama saanud vähemalt kui mitte järgmise maailmaimega, siis mõne olemasoleva kordamisega vähemalt.

erinevad vaated õnnele

uut ja vana...

Vanaaasta viimasel nädalal käisin suisa paaniliselt trennis - jõulukilod (kaks tk) ajasid hirmu naha vahele - ligi kahe kuu töö tulemus nädalaga maha lustida - kohutav! lausa nii meeleheites, et ühel hommikul suisa kell 7.10 klubiuksest sisse astusin. ja teate - jõusaal oli pea sama täis kui tööpäevaõhtuti - tea, kas teistel samasugune meeleheide kui minul, või oli see tavaline.

Jõulud möödusid muidugi traditsiooniliselt Saaremaal. trotsisime kõhugripipaanikat ja kuna sinnajõudes jäi üks kälimeestest ööpäevaks suisa pikali, siis sulgusime terveks nädalaks perekeski koju ega pistnud nina kellelegi külla. kõhjugripist pääsesime vaid meie Haraldiga. kuna olin olnud kindlas veendumuses, et saan olla päevakese nii et kõik välja tuleb ning paar päevakest takkajärgi nii, et midagi sisse ei lähe, siis esimestel päevadel sai tarbitud toitu valimatult. ja nii need kilod kaela kolisesidki.

enne ära tulemist käisin isaga veel kuusejahil. läbi sooja rahesaju tegime peatuse esimese kuuse juures, mis elektriliinide alt autosse paistis. võtsime teise, teiseltpoolt kraavi. kuuseke sai pisike, aga ilusalt kohev . siinkohal suured tänud vanaema-H-le, kes RMK ürituselt meilegi kuuseloa võttis.

koju jõudes ootas meid eest üllatus - toad olid ilusti puhtaks klanitud ja elutoas, teleka ees ilutses pisike jõulukuusk koos suurte kingipakkidega.
minu vanem poja on nii vanaks saanud, et peab jõule isekeskis, aastavahetusest rääkimata. emme aga ostab päkamängimisega ära :P

peale koju jõudmist ja kuuse püstiseadmist oli pisikesel pojal aega pikalt seda ehtida... imetles iga inglikest ja tähekest, kelle koos issiga kuusele riputas:)


jõuluaegne pildivihk on siin->

aasta vahetus meeleolukalt - tänud kõigile-kõigile, kes külla vaevusid tulla! grupipilt sai selline -
(täsikasvanud mõnulesid TV, lapsed arvuti ees). sai joodud mitme aasta normis shampust ja söödud jälle kilo jagu juurde - urr :S peaks võtma endale normiks kaaluda nt kord kuus... mitte tihedamini. muidu depreresseerib niisama...


juba kolmandat aastat järjepanu olime lastega aastavahetuse hetkel kodus. pisemad sai küll enne keskööd magama pandud - üleväsimuse pärast, kuid peale keskööd tõusid nad aknataguste paugutuste peale üles ja nii me siis vaatasime kolmekesi magamistoa aknalt värvide ja paukude pillerkaari. Eve-Ly plaksutas iga kord kui suurem kaskaad õhus oli, Harald aga nentis iga natukese aja pärast, et Eve-Lyle meeldib!
esimese jaanuari keskpäeval saabus lõpuks hetk aega mil sai kõik kohalviibivad täiskasvanud õnnevalamisele kupatatud. minu selleaastane õnn nägi esmapilgul välja kui rüütli ülemine ots. huvitav, kuidas seda targad tõlgendavad - et tuleb õnnelik aasta,s est turvaline rüütel valvab kõrval? et ma hakkan ise kellelgi rüütliks? või hoopis, et tuleb keskenduda ülemisele otsale (nt trennisaalis) ja koivad unustada? teistest vaadetest samale tinaplönnile võib muude hulgas leida draakoneid, lohesid, kotkaid ja muid tiivulisi... hea fantaasia korral muidugi:P

jõuluaeg on käes

jõuluootus on täies hoos. päkapikud on meie igahommikused külalised; nädalake tagasi käisime päris jõuluvanal külas. Harald oli pisut pelglik ja tõmbas kulmu kipra kui jõuluvana teda patsu lööma kutsus. Eve-Ly on aga julge. kohati on ta liigagi usaldav - tagasiteel tekkis hetk, kui ma käru kokku pakkisin ja kaasa Haraldiga sehkendas ja vaja oli oodata (mind), et koos trepist alla minna. siis astus liisu juurde maa-aluse parkla valvur ja pakkus oma kätt. enne kui ma suure emalõvi kisaga järele jõudsin olid nad juba poole trepini jõudnud. onu veel kiitis, et küll on tubli laps...

nädala keskel ühelt ürituselt teise tormates jooksin samuti raekoja platsilt läbi. ja kuigi lund ei ole ja vihma sajab, puges jõulutunne südamesse kui nägin jõuluvana aknasse kiigates ca 6aastast noormeest püüdlikult midagi seletamas... ja inimestel, kes vastu tulid tundus aega olevat. ka naeratamiseks.

see aasta on esimene, kui tellisime enamus oma kingikotist internetist. õnneks jõudsid pakid õigel ajal kohale. täna-homme peaks pakkimiseks aega leidma...


kena jätkuvat jõuluootust kõigile!

aplausi paluks

ehk potiteema vol viimane. vähemalt selle lapsega :)
kui pisie E on juba ammu potilaps, siis H-l läks veidi aega. aga praeguseks - kaks aastat ja kolm kuud vanalt on ta juba mõned kuud ilma mähkmeta, vähemalt kuu aega pole ka peenemat kraami püksi tulnud ja viimane nädal on kogu väljutussüsteem ilusti kontrolli all. tahtmine on suur ka ise potile ronida (väike pott tuleb vist järgmist last ootama saata), kuid ulatumisega on veel probleeme.
ülepea on käes aeg, mil H tahab tohutult abiks olla ja kõike ise teha. kartulikoorimine ilma tema abita ei tule kõne alla. - anna siia, aala koolib ise! hommikuse omleti munad peab tema lahti lööma ja mis tähendab, et emme pühib põrandat! ei!!, ise tahan!!
elu on lill:)

jõuluturul

pistsime täna nina jõuluturule.
tänavu tundus olevat tihedam putkamajandus kui eelmistel aastatel. aga samamoodi kui kolm aastat tagasi - ka seekord oli jõuluvana uks lukus. õnneks on nad õppinud ja jõuluvana lahtioleku aeg oli ilusasti uksel kirjas - kl 13-19. siis teab teinekord sättida...

küll oli pojal palju-palju uudistamist - kõik need putkad! kõik see nänn!! - võttis silme eest kirjuks! iga putka ees seisatas noormees korraks ja vaatas üle. ja seletas - näe - üks-kaks kala; laev!, näe - hobune!, näe üks-kaks (loe - "palju") lambad! kuni jõuluvana putka juures küllastus - imetles kuusekest verandal ja kahte (poliitiliselt korrektselt mõlema soo esindajast) päkapikku, kes aknalt piilusid, koputas uksele paar korda ja pani siis padavai minema - vaatasin, et järele jõudsin.
poja seletas, et vanajoul on tööl, vanajõulu pole todus...

muidugi veel tõstuk ja jõulukuusk ja jõulutuled ja põhjapõdrad ja kõik-kõik need inimesed kes lahkelt naeratasid ja mõnedki lehvitasid kui kaks kelmi suurt-suurt silma neil uudishimulikult otsa vaatasid.

kolme aasta tagune õnnetus lapse ja vedelikuga oli veel meeles ja seepärast tüürisin ma piparkoogileti ette ning lasin pojal valida pipaarkooki - et milline sulle, kullapai. H osutab kõrgele ja seletab - seda-seda! maksin piparkoogimehikese eest kaks eurot ja pakkusin lapsele mehikese, millele ta minu arvamist järgi oli osutanud. poja ei võtnud vastu, raputas pead ja osutas edasi - seda-seda!
mul läks ikka hea mõni minut, et aru saada - laps tahtis "seda süda!" ja mitte igasugust - letipealne ei sobinud, just ee, mis oli kõrgemal ja klaasi taga. müüja oli õnneks mõistev ja armastusväärne - tagastas meie 50senti (süda odavam kui terve mehike) ja andis lapsele täpselt selle südame, mille järele Haraldil isutas...


ja kuusk seisis ka peale meid püsti.

minu töötukarjääri kiire ja kuulsusetu lõpp

või siis peatumine. eks aeg näitab.
poja on lasteaia vähemalt pealiskaudselt vaadeldes omaks võtnud (kuigi, eks tihedad köha-nohuhaiguse hood ole märgid vastupidisest - nädal aias kaks kodus takt on meil omaks võetud :S), aeg oleks üks "korralik" töökoht otsida, eksole - kus ikka tööl käia saab ja kus käimise eest heal juhul rahagi antaks.
CV-saatmistega igasugu portaalide kaudu on juba mõnda aega tegeldud, järgmine loogiline käik oleks töötukassa. minu arust loogiline eksole.
tädi, kelle juurde mind esmakordsel külastusel saadeti vaatas mind peale mu enesetutvustust pealaest jalatallani ja küsis - mis te siit tahate, töötuks registreerida?
- ee.. jah..?
selge.. küsis isikut tõendava dokumendi (näppu jäid juhiload) asjatas paberites ja arvutis veidike ja pani minu ette siis avalduse - näete, töötuks saamise avaldus - esmalt peatub pilk mul perekonnanimel, mis vale, põtkin sellega pisut, tädi seletab, et need andmed rahvastikuregistrist... (ma küll ei usu, pigem ikka nende oma andmebaasist, sest viimati töötu olles 2002 aastal, kandsin ma viimaseid kuid vana nime...)
pisiasi korda aetud osutab ta ekraanile ja seletab, et minu nime võib kohata ühes mittetulundusühingu juhtorganis ja ühes osaühingus. et nende firmade poolt tuleb teha tõend selle kohta et ma sealt palka ei saa. puuduste likvideerimiseks anti mulle aega tubli kolm tööpäeva.

olin tubli, sain kahega hakkama.
naastes oli minuga tegelenud daam juhtunud haigeks jääma. suunati järgmise juurde. sel korral olin tulnud koos pisikese H-ga. tädi vaatas mu pabereid, siis vaatas mulle otsa ja Haraldile ning ütles - teil on õigus töötutoetusele, kas teate - mina ajasin silmad suureks - ah soo?
jah, kui te toote meile sünnitunnistuse ja tagasi selle - leidis ta mõneminutilise riiulite vahel tuulamise järel paberi mis tõendab, et ema ja isa on omavahel kokku leppinud kummal neist on lapse kasvatamise järel õigus saada töötutoetust.
siis tuulab daam number kaks veel veidi arvutis ja küsib - kas teie viimane töökoht oli aastal 2002? ää.. ei - 2009 jäin lapsega koju, enne seda olin oma firmas tööl, selle kohta tõin ju paberi ka, et näete - alates 2009 pole saanud töötasu ega midagi. tädi vangutas pead, ütles, et järgmiseks korraks võiks toonase töölepingu ka kaasa võtta. kratsis veel kukalt ja ulatas mulle viiendast (või kuuendast) hunnikust paberi.. pealkirjaga "selgitus", millest võib välja lugeda, et meie taskukirjastus võib rahulikult edasi tegutseda, kuid mina ei või seal muud teha kui juhtida ja juhendada ja sedagi vaid juhul kui ma pennigi ei saa. tegutseda ilma penni saamata, vabatahtlikult, oma pisikese firma heaks - ei ole lubatud.

kolmandal korral olin varustatud sünnitunnistuse ja vanematevahelise kokkuleppega. meie kolmes kontoris laiali olevate dokumentide seast ei suutnud paari päeva jooksul tuvastada aastatetagust lepingut iseenda ja firma vahel - eks see näitab meie asjaajamise taset, kuid lõppeks, ega paber pole see, mis inimesi kinni peab ja ühendab, ikka ühised tahtmised.
läksin laua juurde, kus mind esmakordselt teenindati ja kohtusin kolmanda daamiga, kelle rinnal ilutses silt "õpilane". andsin omad dokumendid, tädi möllis mind ilusasti arvutisse, andis ette ka töötutoetuse avalduse, millele ilusti alla kirjutasin. askeldas veel veidi arvutis (Harald suutis vahepeal pisut pöördesse minna numbritest, mis seintel ilutsesid - iga putka juures erinevad, muudkui käis, näppis neid ja kiitis - "numbel"!). siis askeldas tädi veel veidi arvutis. ja siis veel. poja püüdis vahepeal kuvaritaguseid juhtmeid näppida, siis käis ronis saabastega ootediivanil ja leidis ühe lapse, kellega suhelda kui võrdne võrdsega...
vahepeal oli saabunud tädi järgmisest letist õpilase juurde mõtteid vahetama - et kuidas ikkagi nii - miskit oli nagu valesti ja midagi nagu oli puudu, kusagile tuli sisestada sünnitunnistuse andmed, kusagile veel mingid andmed. teise-laua-tädi küsis minult et kas tõendid on toodud, ma siis seletasin, et eelmisel korral sai number üks lauda toodud kaks tõendit.
Harald leidis vahepeal, et on aeg jooksumaratoniks ümber kontori - ikka emme kaasa ja tagaajamispositsioonidele. tegime paar tiiru ümber oote-diivanite, kui laua äärde oli kogunenud kolmepealine seltskond - daam esimesest lauast, kellele olin viinud eelmised tõendid, tuli minu paberitega. teise-laua-tädi hakkas seletama, et näete, minge lugege meie kodulehelt, milliseid pabereid on vaja. sain häguselt aru, et lihtsad tõendid selle kohta, et rahasid pole välja makstud ei vasta vist standarditele, või on veel midagi puudu. lisaks ei osanud tädid infoga, "kui vaja võin igasugused lepingud iseendaga ära lõpetada - öeldagu ainult mida vaja on" midagi tarka peale hakata - öeldi vaid, et situatsioon on keeruline, küsiti, et kas telefoninumber on õige, mis andmebaasis ning lubati päeva-paari jooksul ühendust võtta.
lisaks täpsustati veel (umbes viiendat korda kolme visiidi ajal) et mida ma ikka sealt otsin - kas ma tõesti tahan tööd leida? minu kinnitava jaa peale ei pakutud mulle küll ühtki tööd vaid lükati meid viisakalt uksest välja - praegustel tingimustel me teid töötuks registreerida ei saa.

750 km

Septembri alguses sai viimaste soojade ilmade saatel käidud lõuna-eestis.
Harald sai näppida kitarri..

vaadata vikerkaart läbi paduvihma..

kiskuda kasse nii palju kui jaksas (emme luuserdas ja lootis õhtusele duššile koos kreemikihiga)


istuda motika seljas ja teha "põrra-põrra" seni kuni tüdimus peale tuli..

kohtuda uute sõpradega ja magada võõras kohas. käia laudteel läbi kõrge kasemetsa.

vahtida pokudega tõtt..

leida metsast seeni.. ja seeni... ja seeni..

ja teeveerelt lehmakesi ning nendega tõtt vahtida...

kohtuda Eesti jämedaima tammega..

vahtida öösel emme sülest tähti ja magada telgis!

ja järgmisel päeval veel mitte koju nõuda vaid olla meeldiv seltsiline suhteliselt pikal automatkal - uinus ikka siis kui autol hääled sisse pandi ja alati kui jalutamise aeg oli ergas ja röömus - võrratu!
veel pilte siin->
ja siin->

isad ja lapsed

minu lemmikud:)
kallis teismeline seadis meid fakti ette, et tema kolib välja - kael kannab ja tuba jäi tühjaks.
pilt tehtud sünnipäevapidul - tänud kõigile, kes kohale tulid. laste lõbu saab näha albumist->

345km

ehk kuidas ma ööbimisega matkal feilisin.
ma olin juba mitu-mitu aega iseendale ja kõigile kes ette suvatsesid jääda, kuulutanud, et nii kui ma kalli kaasa sõtta saadan, võtan pojaga ette ekstreemürituse, mis sisaldab ööbimist mittetubases õhkkonnas (valikus - telk, metsaonn, auto)
mõeldud-mõeldud - et Tapast edasi on loogiline valik Virumaa rabad. nende hulgas on Tudu soo ja metsaonn mind ammu imponeerinud..

tänane tõusmine oli hirmvarane - 7st üles, 8st autosse. vahepeale kiired ampsud, samakiired pakkimised ja veel kiiremad riietumised.
Harald leidis, et õige on poolelijäänud uni autos tasa tukkuda. eks ta iga päevaselt ka ärkab küll vara - teinekord kl 6 esimene äratus, kuid tukub vahelduva eduga ca kella üheksani. Tapa sõjaväeosa juures hakkas silma, et enamus kutsealuseid oli ikka nooremat sorti. ja et lisaks kutsealustele hängis värava taga ka seltskond tibisid - hiljem selgus, et need ei olegi minu arvamist mööda kodutütred või ehk nais-militaari(kandidaadi)d vaid hoopis külalised.. Haraldile sõjavägi meeldib. juba eile sebis ta endale hulka sõjaväeriideid, eriti vöösid ja rihmasid ning uhke kiivri. täna hommikul oli tal võimalus militaar-onudega ringi tsillida. loomulikult igatses ta teisele poole aeda, kuhu täiesti ülekohtuselt kõik huvipakkuvad bussid vurasid. vahepeal näitas ta suurele onule oma hüppamisvõimet, mispeale onu ei ajanud vastu - näitas enda oma ka ning lubas lapsele õmmelda vormi oma püksisäärest. hüvastijätt issiga jäi lüheldaseks, kuid ega poja vist kahe nädala pikkusest aru saagi - igal tööpäevahommikul läheb issi ju tööle ja õhtuti tuleb tagasi, asi see sõjavägi hullem peaks olema. eks paistab, täna õhkas Harald kolm-neli korda issi järele (paar korda autos, kord kui koduuksest sisse astusime ja enne und).
edasi nägi masterplan ette visiiti piirkonna suuremasse keskusesse - Rakverre - et seal puuduolev toidukraam varuda ja ehk lõunatki manustada. teel sinna leidis väikemees taas paslik olevat magada.

Harald on arvamusel, et tähed on numbrid. nii kui autost välja saime kilkas ta - number! number! ning silkas linna kujunduselemendile turnima.
Rakvere turg oli pühapäevaselt tühi - kuid erinevalt InnostIrjast, kes juba kaks aastat tagasi virisesid, et keegi peale nende ei käigi turul, leidis Harald eest seltsimehed rattasõbrad. poisse oli kokku viis, istusid teised nigu lillepotid lillemüüjate leti taga. Harald pani end siis nende kõrvale. ikka kohe noorimale poisile päris lähedale. poisi arvates sai liiga lähedale ja too nihkus edasi. Harald ikka järele - no kuidas sa poistega ikka sõprust teed, kui külg-külje tunnet ei ole. muhe vanamees, kes ühe piiga tõukeratast putitas näi mind eemalt piidlevat ja kutsus ligi ostma - mida teile? -viitas ta lilledele. mina siis vastu, et peale oma poja ei taha ma sellest letist midagi. vanamees muheles, et talle väikesed lapsed meeldivad, eriti poisslapsed... mina, foobikuna, püüdsin siis kiirelt oma põngerja kinni ja silkasin edasi tomateid ja valget klaari ostlema. mõnusalt madalad hinnad on sealkandis - tomat 1EUR ja klaar 0,80

Linnast välja orienteerumine läks koba peale isegi õigesti. paljude puuduolevate lehtedega igivana regio atlas muidugi oli abiks. eriti väikese kaardilugeja käes.
teekond Piisonifarmi (mille olin tuvastanud ühelt allesjäänud lehelt, mida meie marsruut läbis) oli küll kiire, kuid Harald leidis ikka mahti enne kohalejõudmist viieks minutiks uinuda.
kui juba farmi minek, siis tuleb loomulikult KÕIK kätteandvad loomad läbi patsutada - küll ema hiljem ravib ja tohterdab. mul ei olnud ka südant lahtiselt ringipatseerivale, kõikide laste patsutusi taluvale, bernhardiinile FU-käratada, eks paistab, mis nahk homme teeb.. kuna Rakveres oli ta piisonite seljas ratsutanud, siis nõudis ta nüüdki, olles kuulnud et suur karvane elukas kes talitajalt oma pika keelega õuna limpsab, on piison, valjuhäälselt "istu selga".
piisonisaloonist üle tee on "eedeni aed" kus kanad, jänesed, haned-pardid ja sead-kitsed patseerivad. 1,50 eest saime korraliku ekskursiooni ja nimelise muna, millest lubaduse kohaselt kolme nädala pärast tibu pidada kooruma ja sellele tibule Haraldi järgi nimi pandama. nagu fotolt näha - nimelisi tibusid on viimase kolme nädala jooksul sooja pandud hea mitu restitäit... nimelisest tibust tehakse foto koos nimega ja pannakse tibustendile, samuti võib isikliku tibu koju kasvama viia.

meie lõppsihtkohta jõudes oli poja just uinunud. seetõttu julgesin minna metsaonni otsima üksinda - Harald nohises väga rahulikult ja mis see 700 m laudteed siis ikka ära ei ole. eksole, tuli välja, et ikka on - sinna ja tagasi matk kestis kiirel-kiirel sammul 15 minutit. kusjuures viimased sajad meetrid ma jooksin - mulle tundus, et kuulsin lapse nuttu. metsast väljudes leidsin eest järjekordsed matkasellid (ühed olid meie tulles just lahkunud) kaarti uurimas ja Haraldi esiistmel õndsat und nautimas.
kui ma oma rongaema tunde olin piisavalt maha suruda suutnud ja hingamise taastanud, istusin rooli taha, imetlesin oma magavat inglit ning lasin fantaasial voolata - kuidas me ülejäänud aja õhtuse uneni matkame edasi-tagasi mööda laudteed, vahepeal marju korjates ja kuidas me homme hommikupoolse aja samamoodi auto ja onni vahel 3-4 korda käime vahepalaks seeni noppides (riisikaid ja kukeseeni paistis seal olevat).
onn ise oli võrratu asupaiaga - otse järve ääres. RMK on lubanud ujumissilla remontida 25 juuliks, aga pole targalt aastat juurde pannud - 2011 see igatahes ei ole. täna oli tuul nii suur, et laineid loopis suisa üle piirde - nagu mere ääres - tekkis kodune seos. onnis sees loomulikult elektrit ei ole - märkus järmiseks korraks - küünlaid kaasa!
Harald ärkas - heas tujus, nagu seiklusele kohane. Tõstsin ta autost välja ja lasin olukorraga kohaneda. siis juhtisin laudtee servale ja jäin ootama reaktsiooni - see tuli positiivne - kilgates pani poiss järgmise kurvi poole jooksu. nu, mõtlesin ja ütlesin - lähme vaatame siis kus marjad on! poja astus veel mõned sammud, kuni jõudis kurvini ja nägi, et ees polegi muud kui vaid laudtee. ta jäi nõutult seisma ja hüüdis - sinna! ja näitas tuldud tee poole - aga marjad?!
sinna - ikka auto poole... vahepeal mõtlesin, et ehk kammitseb ja hirmutab teda laudtee, juhatasin siis metsa poole - ai, kudi!! - metsaalune taimestik käis vastu sääri ja kohati ka poja nägu. Vaata! tegin veel viimase katse - seened!!
sinna! sinna-a!! võttis poja mu käsivarrel rippuvast nahavoldikesest tugevasti-tugevasti kinni ning tiris auto poole endal nutuvõru suu ümber... ja mulle kangastus, kuidas ma 3-4 korda mööda laudteed marsin - süles nuttev laps ja seljas varustus..

nutva kaheaastasega metsas ööbimine ei ole just mu lemmik-ajaveetmisviise, nii siis kogusin enda ja tralliva lapse autosse, kuulutasin ürituse mõttes läbikukkunuks ning keerasime nina kodupoole. edaspidi tuleb pojaga lihtsalt rohkem metsas luusida - et ta teaks, et puudele meeldib väga kui nendega suhelda ja kasvõi samamoodi oksast-tüvest kinni võtta kui ta inimestel armastab haarata. (täna piisonifarmis ärastas ühe võhivõõra tüdruku -et lähme-lähme...)
veel pilte fotkis->

paar õppetundi:
* teinekord tuleb võtta kaasa küünlaid, tikke. veel parem taskulamp või paar;
* ei tohi unusta walky-talky-t, selleta seon end lapsest vaid nabanööri kaugusele;
* lapsega loodusesse - lisaks sotsialiseerumisele ja potindamisele järgmise aasta tegevuskavas üks prioriteete ;)

Tädu ja Angerja

tehtud-nähtud:)
tänaseid pilte-> ära viska homse varna->
Tädu loodusõpperajalt ja Angerja mänguplatsilt:)

paar teemat

esteks, loodetud lasteahoidu-> me kahjuks ei saanud. täna anti teada, et kohad ikka täis ja hirmus kahju, aga augustist ei vabane mitteüks koht.. sinnapaika jäävad maha unistused korralikust kodukorrastusest, abistavast käest potitreeningul ja muudeski tõsisematest plaanides paaril vabal päeval nädalas. niisiis otsime endiselt turvalist ja mõnusat lastehoidu kopli-kesklinn-kristiine piirkonnas. ehk keegi teab?

*

teiseks Montignac koos nelikorda-nädalas trenniga töötab tasa kuid järjekindlalt:) kaalu nüüdseks vähenenud üle kolme kilo, number läheneb röömsalt 80-le, jalga lähevad optimismihetkel soetatud nr 44 püksid ja olemine on õite hea.
et keegi ei arvaks, et ma end nälgas hoian, olgu siinkohal toodud nädalamenüü - tegu suvalise nädalaga jaanipäeva ja tänase päeva vahelt. kogu aeg ei viitsind ka toidupäevikut pidada, aga kuna esmaspäeval targa inimesega konsulteerima minek, siis on vaja ettevalmistatud olla.

Esmaspäev -
08:30 sidrunivesi 1kl
09:00 praetud 5 shampinjoni, 2vees keedet muna, lusik kappareid, peot idusid, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
12:30 apelsin
13:00 2virsikut ja apms värsket kapsast
15:00 kapsas hakklihaga + jogurt (2portsu)
19:30 virsik
20:30 kodujuust + värske salat – kurk, tomat, hapukurk, idud, hiina kapsas
22:30 nektariin+virsik

Teisipäev
07:45 sidrunivesi 1kl
08:15 praemuna, poolpraetud porgand ja pool punast sibulat, 3 õhikest viilu kalkunisinki, lisaks pool avokaadot ja tomatit, peotäis idusid, maitseroheline
10:30 hilinenud kohv + shokolaad
12:15 apelsin
14:00 Hakkliha-kapsas + jogurt + 2 tükki loomaliha fileed
20:15 2 praetud fileetükki, üks tomat, pool avokaadot, pisut varssellerit, kollased türgi oad, maitserohelist
23:00 apelsin
22:30 nektariin+greip

Kolmapäev
08:15 sidrunivesi 1kl
08:30 keedetud türgi oad, 2tk suitsukala kõhuääri, 1tomat, pool avokaadot, idud
09:00 kohvi ja tükike shokolaadi
10:00 2 nektariini
13:00 kolm viilu fileeliha, ahju-varsseller, kodujuust, idud
20:30 kahest munast ja seentest-sibulast omlett, natu soolalõhet (isetehtud-sidrunimarinaad), idud, pool tomatit, wasa
23:00 kaks kiivit

Neljapäev
07:45 sidrunivesi 1kl
08:15 2 munaga praetud shampinjonid pool punast sibulat ja tomatit natu soola-lõhet, kodujuust, maitseroheline, jupike jogurtit, kohv shokolaadiga
12:00 3 aprikoosi
14:00 praetud, hautatud kanaliha, tomati-hiinakapsa-sibula hautises; värske salat redis-kurk-tomat-paprika; keedetud köögiviljamiks
17:00 3 aprikoosi
21:00 sama miis lõunal, väiksem kogus, vähem kanaliha
23:00 0,5 avokaado toorjuustuga

Reede
08:15 sidrunivesi 1kl
08:35 Praetud 2 shampinjoni, 3 viilu kalkunisinki+ kodujuust, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
13:30 kana+türgi oad+hapendatud kurgid+pool tomatit + wasa toorjuustuga
20:00 tuunikala vees, kodujuust, ürgi oad (peotäis), punane sibul, maitsetaimed
öösel mõned puuviljad

Laupäev
08:45 sidrunivesi 1kl
09:15 praetud 2 shampinjoni, 3 viilu kalkunisinki+ muna, pool tomatit, wasa, kohvi shokolaadiga
12:30 Tükike shokolaadi ja peotäis pähkleid
16:00 täisteramakaronid (6min), pisut juustu, praetud tomat küüslaugu ja sibulaga, salatiks v. tomat, rohelist (sibul, till petersell), pool avokaadot ja sl maitsestamata jogurtit
20:00 valge reip ja 2 virsikut
22:00 õun

Pühapäev
09:10 sidrunivesi 1kl
09:40 omlett shampinjonide ja sibulaga, tera kodujuustu, pool avokaadot, idud, lusikatäis jogurtit
09:50 kohv shokolaaditükikesga
14:30 sealihahautis köögiviljadega (kollane türgi uba, paprika, tomat jne), värske salat – redis, tomat, paprika, hiina kapsas, salatikaste äädikas-õli-supimaitseaine
22:30 värske salat lõunast ja wasa toorjuustuga
00:00 õun

selgituseks -
klaasitäis (sidruni)vett paneb hommikul sisikonna tööle, et suur maotäis kohtaks aktiivset seedekulglat, mitte ei jääks kuskile mao ette toppama. shokolaad on alati vähemalt 70%, Monti soovitab küll vaid üle 80st, aga eestis selles osas hea valik puudub. jogurt on maitsestamata, kodujuust 0%ne. soola toitudele panen väga harva ja võimalikult vähe, suhkrust käin kaarega ringi. üks reedene veinijoomine oli harukordne. kaks korda pole ma suutnud jäätisele "ei" öelda ja ka juustust üritan ma mööda käia, aga nii kord nädalas tuleb ikka ette. alguses sai ikka megaportsud endale ette tõstetud. hirmust, et äkki jään nälga. nüüdseks on portsud normaliseerunud, kuid vahepalasid on rohkemaks läinud..

ja trenn - nädalaplaan on olnud:
E vesiaeroobika või bodybalans,
K jõusaaliatribuutika ja/või vesiaeroobika,
N pilates,
P bodybalans
sügisepoole peaks klubi taas suveunest ärkama, siis saab end ka laupäeval piitustamas käia, nii et graafik asendub ehk normaalsemaga.. tähelepanek on huvitav,et kaal kipub langema korra nädalas. kuskil nädala keskpaigas. siis loksub pisut tagasi, et siis järmise nädala keskel jälle rekordnumberid näidata.

vot nii tubli olen olnud. lootma peab, et jaksu jagub kauemaks:)

Täna käisime Haraldiga seiklemas. See tähendab, et pistame nina toast välja, vanker väiksema istumise all ja vaatame kuhu poole jalad viivad.
kõigepealt viisid jalad Angerjasse. väisasime sealset kaltsukat - üks porgandpaljas barbi jäi pojale silmi ja näppu, selle aja sees, mil emme hilpe sortis jõudis Harald omad mängud palja barbiga ära mängida ja nukust tüdida ja selle nurka visata ja vankrist välja lunida ja putku pista. poekesest lahkumisega läks kiireks. pojal ikka, mitte minul.
siis tuli avastada kõrvaloleva kooli jalgväravat. ja nuputada, kas sellega ka muud annab teha, peale otstarbekohase kinni- lahtipanemise. seegi tuvastatud köitis tähelepanu üks mootorratas, edasi sai konnatud mingi lapse järgi kringlipoodi. sealt lunis poja endale teemoonaks singipiruka.
selle pirukaga sain ta vankrisse, nii et võisime jälle minna sinna kuhu minu jalad viivad:) need viisid kultuurikilomeetrile. kus poja jälle sai näidata kuhu tema jalad viivad - eks ikka mänguväljakule.
ja siis sai mängitud. ühe poisiga ja siis teisega. ühe autoga ja siis teisega. kusjuures, Haraldil on ühest küljest meeldiv komme vahetada mänuasju - nii et kui tema tahab mingit lelu, mis teisel on (või teise oma) siis tema võtab enda lelu ja läheb vahetama. see kui teine ei taha vahetada ei ole aktsepteeritav. sel juhul läheb ta kolmanda poisi/lapse juurde, vahetab sellega oma lelu ja läheb tagasi teise juurde, kes tema ihaldusobjetiga mängib. sihikindel:) omandust, minu arvates, poja veel ei taipa, oluline on, et mängida saaks. teisest küljest - kui ta vahetuskauba kätte saab, siis enam nii lihtsalt tagasi ei anna - on vaja mängida, mis siis et poisi oma või et keegi teine tahab ka.
täna oli kaks püha solvumishetke. üks oli sealsamas mänguväljakul, kui poja ronis teise poisi ratta selga ja leidis, et ta on omale kena turnimispuu saanud. omanik aga tuli ka ratta juurde ja nõudis seda endale. enne kui poisid käsipidi kähmlusse oleks kadunud, haarasin poja sadulast ja eemaldusin mõned sammud seletades, et poiss ei luba, ratas tema oma jne. Harald oli tükk-tükk aega väga õnnetu. käis ja jauras, kuni olime sunnitud edasi liikuma - liikumine, jook, läheduses toimuv majaehitus koos suurte ja kõrgete kraanadea ning tükike saia lohutasid teda.
teine kohutavalt ülekohtune hetk tuli Salme keskuse taga. kus poja leidis kiire pääsemistee lapsevanemast parajate vahedega varbaia vahelt läbi (poja mahtus, emme mitte). ja kui siis lapsevanem otsustas meelitada lapse enda ligi paludes - ole kallis, anna palun see toigas, ma ise ei ulata. jah, seesama pulk jah, palun anna... ja kui siis enam ei saanud minna sinna, kuhu pisikesed jalad viisid - oi seda solvumisnuttu!

hiljuti sai postimehest lugeda, et tallinna parkides ei saa kohe üldse istuda ega astuda, vähemalt mitte inimene kes hügieeni eest hoolt peab. eriti jõleda kohana oli välja toodud üks mu lemmikpurskkaevudest (pildil). seda käisime siis tsekkamas. meie sealoleku ajal istus üks suhtheledas ülikonnas korrektne daam täiesti vabalt pingil. tõsi, kõrvaloleval pingil käis sulni sumina saatel odeka-pudeli kummutamine.
seikluse lõpetasime tundi neli peale algust tornide väljaku mänguplatsil. nüüd vaatasin guugelmapist üle - distants vaid tühised 5,4km, jalgsi läbimise aeg pelk tunnike!!

kolmekesi rannas

Päeval, mis osutus põhjamaadele katastroofipäevaks käisime meie rahuliku Läänemere rannikul oma kodulahe sopis kolmekesi sulberdamas - mina ja kaks kaheaastast.
Õnneks mahuvad lapsed kahekesi ilusti kauateeninud Delti kärusse - sikutasin tagumise katte üles ja Haraldil oli kohe lust pugedes ronida Eve-Ly selja taha.
Terve poolekilomeetrise tee vältel lobisesid lapsed omakeskis ja näitasid üksteise võidu autosid ja merd - et näe see auto ja vaata, seal on meri. sinna!! sinna jah!
Stroomi promenaadi läbisid kaks rüblikut kuld-käitudes käest kinni. tädid pinkidel ahhetasid. kuid seda üksmeelt jagus vaid liivarannani siis pani poiss padinal vette, Liisu jäi tagasihoidlikult minu ligi ootama, mis edasi saab.
kokkuvõtvalt - sain hakkama küll ja polnudki kõige hullem. kuid kauem kui 1,5 tundi avatud ruumis nendega üksi hakkama saada on küsitav. kui üht last keerutada on OK ja võimalik peaaegu hetkeni mil laps ära tüdib, siis kaks korda nii palju end keerutada, tänan, ei, mitte enam minu vanuses..
pahkluuni vees oli ka teisi lapsi. Harald lähenes ühele silma vaadates ja tüdrukut tasa ning kelmikalt vett pritsides mängima kutsus. Eve-Ly vaatas tagasihoidlikult pealt kuni poja tedagi kelmikalt veega kastma hakkas. julgustasin siis tüdrukuid, et pritsige ka, kuni võõras laps korra isegi käega veest läbi vibutas. mispeale kostus kahe meetri kauguselt tema ema hoiatav hääl - ei tohi! ei tohi teisi veega pritsida!!! hetke pärast olid meie omad mõne meetri kaugusel kõhuli merevett nautimas..
mingil hetke,l ca pool tundi hiljem, leidsin, et rüblikum- Harald oli end pisut üles keeranud ja näitas kuidas riietuskabiini ära kaduda saab. õnneks oli alalhoidlikum Eve-Ly juba asju kokku korjama asunud, nii et laste kokku korjamine võis alata. õnneks oli kallil kaasal ka tööpäev lõppenud ja ta oli juba mulle appi ruttamas.

hiir pesa, juustu ja päikesega

ehk kunstiteos number kaks. kahjuks tuleb see isend vist ära visata - hallituse pärast mis tangudest levib:S
tänane päev oli segi paisatud väikese kunstniku jaoks. lõunaune ajale oli sattunud defitsiitne allergoloogi aeg. sealt saime uue retseptikreemi ja teadmise, et lisaks (toorele) õunale tuleb meil hoiduda olmetist ja munaputrudest - võidest ning toorest porgandist. pirni, nisu ja muude toiduainete suhtes allergiat ei ole; hobuste, lammaste, jäneste suhtes ka mitte. hea on, et piimaallergia on taandunud, mis on heaendeline märk lootuseks et ka teised allergiad taanduvad.
Kadriorgu jõudsime tervelt kaks tundi enne õiget aega - Haraldil jäi piisavalt aega et tšillida pargis, nügida teisi lapsi, saada nügitud teiste poolt, mängida purskkaevus, tormata muuseumi, mängida suurte tüdrukutega MMM köögis kelnerit ja kliente, hüpata suurde kaussi, muuseumis ringi trallida jne jne.
Loovtunnis olime juba nö vanad tegijad. poja tegi suuresti ise oma pildi (meri ja kala), pritsis pooli osalejaid vallatult seebivahuga ja võttis usinalt osa kõigist juhendaja läbiviidud mängudest :)

Loovustuba

esimene loovustoa tund. esimene maal. hiljemalt poole sajandi pärast on teos oksjonil, raske raha eest müügis:D pealkirjaga "liblikad suvisel aasal". 2011 suvi

H naudib lastega koos olemist. kahjuks ei jõudnud me esimesse tundi õigeks ajaks (viisil kui "Arno isaga koolimajja jõudis..."). küll aga seekord. Pilt on esimsest korrast, kus poja võttis tervelt korraks pintsli kätte. seekord läks paremini. Harald suutis oma pool tundi teisi jälgida, kaasa laulda ja - maalida. siis trügis ta aknale, kus teiselpool paistsid röömsad lapsed liugu laskvat ja kiikuvat ja keerutavat ja liivakastis mängivat. ja seletas seal nii röömsasti, et teisedki lapsed kordamööda ja korraga aknale putkasid. tunni lõppedes hüüdis aga õpetaja - kes väsinud on, tõstavad käed püsti, kõrgele-kõrgele! ja muidugi oli Harald tantsuks platsis:)


PS Hr Montignac töötab! vähem kui kuuga on lihvunud kaks kilokest. mõtlesin, et lihvin viieka ja luban siis endale ühe suure-suure portsu jäätist!