otsin tööd. aktiivselt

on passiivne tööotsing ja on aktiivne. (valgustas mind psühholoog Prt, kelle najal ma töötuna riigi kulul õlga nutmas käin)
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale  käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE  cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).

ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):

/.../

meie küljendaja töö on väga rutiinnse tegevus. Teie CV-st on võimalik välja lugeda, et Teil on sootuks suuremad kogemused inimestega töötamisel, projektide juhtimisel jne, siis igapäevane rutiin arvuti taga, praktiliselt ilma suhtlemisvõimaluseta, ei saa olla Teile rahuldustpakkuv. Edu edaspidiseks!
/.../

eksole - küll on hea kuulda, et oled liiga hea. paraku töökohta see ei too...
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.

Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.

ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.

saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!

Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)

Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja

jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...

töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.

nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...

laisk ja loll

mõtlesin, et tahaks koolituda. pidasin silma peal  Tallinna Rahvaülikooli  (ei ole koolituskaardi nimekirjas) mõnusalt kompaktsel ja soodsal koolitusel. leidsin, et aega on. töötukassale peab teada antama 7 päeva enne ja piisava õnne korral makstakse kõik ilusti kinni.

peale eelmise postituse kirjutamist (ühel kaunil öötunnil) avastasin, et EKA (on koolituskaardi nimekirjas) korraldab terve õppeaasta kestvaid fotokursusi ka minusugustele jopskitele, kes ei ole erilise ettevalmistusega, vaid keskkoolitunnistuse ja piisava motivatsiooni olemasolu on soovitav. nu ja patakas raha muidugi ka.

järgmiseks päevaks oli mu toredal konsultandil kirjake postkastis - tahan koolitust ja valikus on see või teine. mina ootasin julgelt poole päevani, tammudes jalalt jalale - et põhimõtteliselt asjaga sigakiire - lemmikkoolitus algas juba ülejärgmisel päeval.
niisiis ootasin kannatamatult kliendihalduri kõnet või kirja nigu petetut pruut... EKA infotädi teatas, et ohho-üllatust üks koht on vaba.. tundus, nagu ehk-ehk mul siiski veab!

keskpäeval mu kannatus Töötukassa suunal katkes. helistasin kell 12.30. ja loomulikult oli tibil lõuna...
kui ma peale lõunat oma halduri kätte sain, siis teatas ta mulle pea ükskõikse häälega - jah, ma nägin, et te olite mulle kirjutanud, aga ma mõtlesin, et tegelen sellega siis kui klientidest aega üle jääb.. (kes kurat mina siis olen?) järgnes vabandus, et tööd on palju, aga suuremeelselt kirja lahti võtnuna sain vastuse, mida kartsin -
ei, kahjuks ei saa ma seda isegi kaalumisele võtta, sest a) esimene koolitus algab juba ülehomme, b) teise koolituse pakkujaga ei ole meil koolituskaardi lepingut ja c) ning kõige olulisem - ei ole meil selge, kas ja kuidas see teie karjäärile töölesaamisele just abiks on.
vestluse lõppedes jäi mulle mulje, et misiganes ma välja pakun, tuleb KÕIGEPEALT selgitada kursuse kasumlikkust minu tööle saamisele. mina, totu olin arvanud, et minu karjäärile, soovidele või vähemalt eeldustele.

peale kõnet pisut kogununa saatsin töötukassale kirja, milles palusin täpsemalt kirjeldada mida tegema ja kuidas käituma peaks, et soovitud koolitust saada.
seepeale tuli lüheldane vastus, et arutame kohtumisel....

nuvotsiis - ärgu minusugune  mitte liiga optimistlikult ennast hinnaku  - soovid ja eeldused ei ole üldse mitte peamine põhjus koolituse saamiseks. vaid ikka teise inimese hinnang igasugustele asjaoludele....

**
lisatud 24 septembril (peale visiiti töötukassasse):
eelmisel nädalal suutsin kogu olukorra ja eelkõige iseenda peale nii tugevasti solvuda, et jäin haigeks - köha, loidus, tugev kurguvalu. -  lõpuks ometi olen leidnud iseenda kutsumuse ning kujuta ülbeid bürokraate - nemad leiavad, et see on mu hobi, millega võiksin ka edaspidi tegeleda tööst ja tööotsimisest vabal ajal!

nii jäi mulje ka tänaselt kohtumisel kus lisaks chearleaderlikule kihutuskõnele, milles vaagiti minu senise (töö)elu suuremaid saavutusi ja plusse ning nende võimalikku positiivset mõjule minu tulevikus, tõi konsultant näite ka enda varal - talle hirmsasti meeldivat kokkamine, kuid on selge, et kokaamet talle ei sobi. töötuna ei saaks ta võtta  kokandusalaseid kursuseid, sest ta ei hakkaks elades kokana töötama. või siis näiteks ei saa töötud võtta iluaianduslikke koolitusi või kodudisaini või feng shui'd, sest vaadake - miks tööle minna, kui saab ennast arendada ja näpud oma koduses mullas on ju palju parem hoida kui mingit igapäevatööd teha...
kõigele sellele oleks tahtnud suure suu ja häälega vastu vaielda - et miks ei võiks see, mida südames usud ja soovid teha ka sulle sisse tuua - olgu siis ettevõtlus või teiste koolitamine läbi enese kogemuste.
mis mind paika pani, oli fakt, et tal on klientuuri hulgas mitmeid fotograafe, kelledest osadel on ka isiklik fotostuudio olemas - no mis sa spetsialistile ikka ütled või arvad - tema haldab ju töötute turgu, ju ta siis teab.

töötustaaž

sellest on nüüd 4 kuud ja mõned päevad, kui ma ametlikult töötu olen.  ja mis ma sellelt kõvasti pungestatud staatusest saanud olen? lisaks 2,11 päevarahale, mis minusugusele, kelle eest eelnevatel kuudel pole töötuskindlustusmakseid tasutud, ette nähtud.
eriti nagu midagi.

mingi hetk (enne jaani) vaatasin, et lahe - võiks minna kuulama targaks saama oma viimaste aastate püsiteemal - kujundamise alal. nu, leidsin koolituse, Adobe programmidest, kirjutasin oma toredale spetsialistile, et tahaks koolituda, tema aga nõutama - vaja kirjutada motivatsioonikiri. eks siis kirjutasin silm punnis, ise mõtlesin, et kes küll nt traktoristide või keevitajate eest motiveerivaid kirju kirjutab.
spetsialisti vastuvõtul tuli aga välja, et võta näpust - ma ei saagi veel ei töötutoetust ega koolituste toetusi taodelda, kuna maikuus on lugupeetavad statistikaametist mulle suvatsenud preemiat maksta.

toetavatest teenustest pakuti suve lõpus näiteks  karjäärinõustamist.
käisin. lühidalt kokku võttes - tark tädi üle laua kinnitas, et õppida pole kunagi hilja! ja et kui te nüüd tööle lähete, siis pojake, kes praegu lasteaeda läheb saab sellise stressi osaliseks, et kardetavasti esimese poolaasta jällegi rohkem haiguslehel olete kui tööl..
niie t õppima - oli tema üleskutse. jah, ma olen seda mõelnud oma viimased 15 aastat, et võiks õppima minna. või midagi õppida.. või midagigi.. nu eks ühtteist kursustel ole käidud ka. nii laste kõrvalt kui tööajast. aga vaat ülikool on minu jaoks miskit nii suurt ja koledat, et sinna oma näppu ei julge anda.äkki peab mõtlema hakkama :P kahjuks või õnneks sattus karjäärinõustamine augusti lõppu nii et sellekski aastaks jäi suurte koolide uksed minu näppudest puutumata - sisseastumise aeg sai ümber.
veel vaatas karjäärinõustaja mu elulookirjelduse üle, mühises ja ütles, et täiesti OK...
ja lisaks kõigele soovitas, et te ju teate, et võite ka psühholoogi juurde pöörduda töötukassa toel. midagi ma ei teadnud ja minusugune, kes kõik pakutava tahab kangesti vastu võtta ei pea seda ometi kaks korda ütlema, et miskit kuskil ilmarahata saab..

nii et psühholoogi olen ma väisanud juba kolmel korral.. viimane kord oli eriti lahe - käskis kirja panna kõik need asjad, mida mulle teha meeldib nimekiri tuli umbes selline -

• fotografeerimine
• lastega mängimine
• lugemine (muuhulgas  raamatute trükilõhn)
• kontserdid, teater, kino 
• ilu loomine
• projektide läbiviimine (ideede elluviimine)
• kirjastamine, kujundamine
• inimeste jälgimine
• looduses kondamine

kui esimesed 3-4 tulid ludinal, siis viimane lõpp oli nagu punnitades - kümmet on vaja, kümmet on vaja. mis aga ei tähenda et inimeste jälgimine mulle vähem meeldiks, kui raamatulugemine. teinekord on elu huvitavamgi. ja kindlasti on mul veel lemmiktegevusi. näiteks värskete aiamaasikate või koduse kuldrineti söömine. või siis moosikeetmine, mis on praegugi aktuaalne. või lapsele sünnipäeva korraldamine..

nojah, meeldivate tegevuste nimekirja vaadates vaadates on selge, miks meie kirjastusekene mind niii kaua (kevadel saab 10 aastat!) köitnud on - projektipõhine töö pole lasknud rutiinil tappa, ilu saab teha ja uusi raamatuid saab nuusutada ;)
siia kõrvale tuleks vist teha list asjadest, mida ma teen vastumeelselt, millised võiks maailmas olematagi olla.

veel rääkis viimati aktiivsest ja passiivsest tööotsimisest, mis vääriks suisa omaette teemat ja sellest kui kerge on lihtsalt käega lüüa ja "laua alla peitu pugeda" - ütleks mina. ehk iseendale suur ja tugev mull ümber punuda teemadest : mis nüüd mina ja mina ei kõlba kuhugile.
nu vaatab, mis saama hakkab. kui väga ära tüütab see töötuks olemine ja kui kõik riigi poolt pakutavad teenused ilusasti ära on kasutatud, eks siis tuleb vahepeal jälle tööle minna...

minu töötukarjääri kiire ja kuulsusetu lõpp

või siis peatumine. eks aeg näitab.
poja on lasteaia vähemalt pealiskaudselt vaadeldes omaks võtnud (kuigi, eks tihedad köha-nohuhaiguse hood ole märgid vastupidisest - nädal aias kaks kodus takt on meil omaks võetud :S), aeg oleks üks "korralik" töökoht otsida, eksole - kus ikka tööl käia saab ja kus käimise eest heal juhul rahagi antaks.
CV-saatmistega igasugu portaalide kaudu on juba mõnda aega tegeldud, järgmine loogiline käik oleks töötukassa. minu arust loogiline eksole.
tädi, kelle juurde mind esmakordsel külastusel saadeti vaatas mind peale mu enesetutvustust pealaest jalatallani ja küsis - mis te siit tahate, töötuks registreerida?
- ee.. jah..?
selge.. küsis isikut tõendava dokumendi (näppu jäid juhiload) asjatas paberites ja arvutis veidike ja pani minu ette siis avalduse - näete, töötuks saamise avaldus - esmalt peatub pilk mul perekonnanimel, mis vale, põtkin sellega pisut, tädi seletab, et need andmed rahvastikuregistrist... (ma küll ei usu, pigem ikka nende oma andmebaasist, sest viimati töötu olles 2002 aastal, kandsin ma viimaseid kuid vana nime...)
pisiasi korda aetud osutab ta ekraanile ja seletab, et minu nime võib kohata ühes mittetulundusühingu juhtorganis ja ühes osaühingus. et nende firmade poolt tuleb teha tõend selle kohta et ma sealt palka ei saa. puuduste likvideerimiseks anti mulle aega tubli kolm tööpäeva.

olin tubli, sain kahega hakkama.
naastes oli minuga tegelenud daam juhtunud haigeks jääma. suunati järgmise juurde. sel korral olin tulnud koos pisikese H-ga. tädi vaatas mu pabereid, siis vaatas mulle otsa ja Haraldile ning ütles - teil on õigus töötutoetusele, kas teate - mina ajasin silmad suureks - ah soo?
jah, kui te toote meile sünnitunnistuse ja tagasi selle - leidis ta mõneminutilise riiulite vahel tuulamise järel paberi mis tõendab, et ema ja isa on omavahel kokku leppinud kummal neist on lapse kasvatamise järel õigus saada töötutoetust.
siis tuulab daam number kaks veel veidi arvutis ja küsib - kas teie viimane töökoht oli aastal 2002? ää.. ei - 2009 jäin lapsega koju, enne seda olin oma firmas tööl, selle kohta tõin ju paberi ka, et näete - alates 2009 pole saanud töötasu ega midagi. tädi vangutas pead, ütles, et järgmiseks korraks võiks toonase töölepingu ka kaasa võtta. kratsis veel kukalt ja ulatas mulle viiendast (või kuuendast) hunnikust paberi.. pealkirjaga "selgitus", millest võib välja lugeda, et meie taskukirjastus võib rahulikult edasi tegutseda, kuid mina ei või seal muud teha kui juhtida ja juhendada ja sedagi vaid juhul kui ma pennigi ei saa. tegutseda ilma penni saamata, vabatahtlikult, oma pisikese firma heaks - ei ole lubatud.

kolmandal korral olin varustatud sünnitunnistuse ja vanematevahelise kokkuleppega. meie kolmes kontoris laiali olevate dokumentide seast ei suutnud paari päeva jooksul tuvastada aastatetagust lepingut iseenda ja firma vahel - eks see näitab meie asjaajamise taset, kuid lõppeks, ega paber pole see, mis inimesi kinni peab ja ühendab, ikka ühised tahtmised.
läksin laua juurde, kus mind esmakordselt teenindati ja kohtusin kolmanda daamiga, kelle rinnal ilutses silt "õpilane". andsin omad dokumendid, tädi möllis mind ilusasti arvutisse, andis ette ka töötutoetuse avalduse, millele ilusti alla kirjutasin. askeldas veel veidi arvutis (Harald suutis vahepeal pisut pöördesse minna numbritest, mis seintel ilutsesid - iga putka juures erinevad, muudkui käis, näppis neid ja kiitis - "numbel"!). siis askeldas tädi veel veidi arvutis. ja siis veel. poja püüdis vahepeal kuvaritaguseid juhtmeid näppida, siis käis ronis saabastega ootediivanil ja leidis ühe lapse, kellega suhelda kui võrdne võrdsega...
vahepeal oli saabunud tädi järgmisest letist õpilase juurde mõtteid vahetama - et kuidas ikkagi nii - miskit oli nagu valesti ja midagi nagu oli puudu, kusagile tuli sisestada sünnitunnistuse andmed, kusagile veel mingid andmed. teise-laua-tädi küsis minult et kas tõendid on toodud, ma siis seletasin, et eelmisel korral sai number üks lauda toodud kaks tõendit.
Harald leidis vahepeal, et on aeg jooksumaratoniks ümber kontori - ikka emme kaasa ja tagaajamispositsioonidele. tegime paar tiiru ümber oote-diivanite, kui laua äärde oli kogunenud kolmepealine seltskond - daam esimesest lauast, kellele olin viinud eelmised tõendid, tuli minu paberitega. teise-laua-tädi hakkas seletama, et näete, minge lugege meie kodulehelt, milliseid pabereid on vaja. sain häguselt aru, et lihtsad tõendid selle kohta, et rahasid pole välja makstud ei vasta vist standarditele, või on veel midagi puudu. lisaks ei osanud tädid infoga, "kui vaja võin igasugused lepingud iseendaga ära lõpetada - öeldagu ainult mida vaja on" midagi tarka peale hakata - öeldi vaid, et situatsioon on keeruline, küsiti, et kas telefoninumber on õige, mis andmebaasis ning lubati päeva-paari jooksul ühendust võtta.
lisaks täpsustati veel (umbes viiendat korda kolme visiidi ajal) et mida ma ikka sealt otsin - kas ma tõesti tahan tööd leida? minu kinnitava jaa peale ei pakutud mulle küll ühtki tööd vaid lükati meid viisakalt uksest välja - praegustel tingimustel me teid töötuks registreerida ei saa.

tööle? lasteaeda?

vahepeal vaatasin nõutu näoga cv-keskust ja leidsin, et seal paar mulle huvipakkuvat töökohta. saatsin kaks sooviavaldust. neist ühele tuli positiivne vastus kiire noodiga - homme tööle!!
no nii kiirelt nüüd ei saa - kallis allakahene vaja ju hoidu saada!
tehtud mõeldud - eile käisime Ema ja Lapse keskust kaemas.
kell 9.30 jõudsime kohale. alul näidati meile ühte tühja ruumi, kus liumägi ja hulga muid kanne, poiss pani padavai ajama mingi titekäruga, siis nokkis natuke joonistada ja siis oli aeg juba edasi minna - laste juurde (meil - täiskasvanutel - oli aeg, tema oleks veel tunnike möllanud seal).
järgmises kahes omavahel ühendatud toakeses oli suur hulk lapsi ja veel suurem hulk mänguasju, mõned voodid ja kiikhobud ning üks ronimis-sein. panin Haraldi uksel maha ja läinud ta oligi - kõigepealt kiigele, siis mingi auto juurde, siis mingi poisiga asjatama ja selle aja peale sain ma kasvatajate ja juhatajaga jutud räägitud ning oma üllatust varjamata minema mindud.
kell 10.45 kui pojale järgi jõudsin (rohkem ei mallanud oodata - oli küll kokkulepe, et kui miskit on, siis helistavad - aga mine sa hullu tea!), sain endale liivakasti ääres tsilliva lapse, kes parasjagu hoidja-tädi poolt toodud vett jõi ning kojuminekule veel mõeldagi ei tahtnud.
kuna aga sain kõne, mis puudutas pesamuna-projekti, läks meil äkisti vägagi kiireks ja olin sunnitud veel mängida-tahtva lapse sülle haarama ning kodupoole punuma.
nii et minu kartus, nagu oleks hoiukoht ehk pojale veel liialt vara, osutus asjatuks. hoopis vastupidi - vb peaks mõtlema nii ehk nii lastehoiu peale - areneb poiss seal ju palju kiiremini sotsiaalseks olevuseks kui pelgalt rannas ja liivakasti-veeres teiste lastega suheldes. rääkimata enesehügieeni harjumustest ja loodetavasti ka ööune stabiilsusest - eile oli taas üks harukordsetest öödest, kus poja vaid korra vett nõudis ja muidu hommikuni magas.
aga töökoha suhtes on vaikus, lubati sel nädalal kindel ei või jah öelda.