kui palju joon MINA

praeguseks vist teavad juba kõik, et Eesti on alkotarbimises ühe inimese kohta teisel kohal Euroopas. sest kes poleks näinud reklaami.
iga eestlane (sh lapsed, vanurid ja tited) joob ära 12l puhast alkholi aastas ehk 133 pdl veini aastas... MINA?!? kui palju sina jood, kisendab plakat teeserval - MINA?!? - ära valeta endale! nõuab teine - MINA?!? jah, ma tunnen end puudutatuna, sest pean end eestlaseks... meie pere on kokku 6-liikmeline, nii et aastas peaksime kokku tarbima 72 liitrit puhast, ehk 798l veini ehk 1560 liitrit õlut!!! (iga päev siis vastavalt 2,2l veini või 4,3l õlut)

OK, ma siis ei valeta endale - meie pere tarbib päevas liitrite kaupa igasuguseid jooke - ühte toidukorvi jagub 1,5-2liitrine limonaad suuremale pojale, nädalas ca 5-6 purki piimasegu kõige väiksematele. päevas liiter keefiri, või natuke vähem - terve pere peale, liiter mahla või kalja kaasale, pere peale veel liitrike piima ja minule ka 1-1,5l vett - kõik saab joodud päeva-pooleteise max. kahega. kangeim jookidest ikkagi keefir. ja siis lajatab reklaam - ära valeta endale!!
no ma ei valeta ju!

alkoholist ka -
tõsi, sünnipäevadel on võetud. klaas kuni pudel inimese kohta. veini. aga neid sünnpäevi on aastas ühekäe sõrmedel üle lugeda. mitte 133 nagu korralikul eestlasel..
tõsi, eile võtsin pitsi viskit. just pärast sellesinatse reklaami nägemist TV-s. krt, keegi peab ju minu liitrid ka ära jooma?! kaua see shampus seal külmikus seisab?! eelmisest aastavahetusest. viskipudeleidki on baarikapis üsna mitu.. kõigil soetuskuupäev vähemalt aasta tagasi..

aga noh, minu heakskiidul me euroopasse ei läinud, ja kui kõik eestlased oleks minusugused, siis ei käiks nad valimas ka. järelikult -jooge edasi, eestlased. mina ei viitsi. jätan vahele valimised, jätan vahele joomised. vb peaks end saarlaseks tagasi regama - siis distanseeruks joodikutest ja muust hallist massist.

esimene võimlemistund

täna, kahe kuu ja ühe nädalaselt sai meie aardeke esimest korda trenni. Pelgulinna Perekeskusesse võimlema. või noh, mis võimlemine see ka oli. pigem "harjutusi sabale" teema - nagu ikka selles vanuses.
esimene emotsioon - palav!! eelmise tunni tited olid veel trennisaalis kui meie kohale jõudsime. enamus mammasid tulid autodega, mõni vankriga, aga tundus, et linatajaid peale meie rohkem ei olnud...
niisiis - palavus. pugesime tagumisse nurka - ventilatsiooniava alla - vähemalt jäi lootust, et päris ära ei lämbu. emme kõrvalmatilt sättis minekule. pakkis lapse kokku - kõigepealt ikka body, siis kampsun.. mina tunnen higi hakkab vaikselt voolama mööda selgroogu.. emme kõrvalmatil ei kiirusta, paneb lapsele talvekombe selga ja naeratab mullegi. temal tundub aega olevat. vaatan ringi.. näib et kõigil on linakesed kaasas... mina selle peale ei tulnud. õnneks on kandelina ka sellises olukorra kasulik. emme kõrvalmatilt sätib lapsele ka teki peale enne minemahakkamist. beebi hällis magas.
teine emotsioon - lärm. tundus, et iga emme üritaks naabri-emmest paremini ja osavõtlikumalt oma lapsega suhelda. tegin nii nagu Harald mu ees - vaikisin, naeratasin kõigile, kes ette jäid ja üritasin toimuvast aru saada - kes on treener?, kas kusagil jagatakse midagi?, mida edasi peaks tegema?
tuli välja, et beebivõimlemine nagu beebivõimlemine ikka, kuid kole rahvarohke :( kokku 34 inimest ühes pisikeses ruumis. igale ruutmeeter. kui sedagi.. kokkuvõtvalt võib nentida, et Harald tundub esmakogemuse järgi olevat pisut suurem seltskonna- ja võimlemise-väntsutamise armastaja/taluja kui Eve-Ly omal ajal. igatahes lasi härra näljakisa kuuldavale alles ca 10 minutit enne tunni lõppu. nii et prügiveoauto imiteerimine (emme paneb end selili (põrandale), jalad "lauale", laps jalgel selili ja siis võtab emme lapse ümbert kinni ja viib ta üle pea, samal ajal kui jalad lakke sirutuvad) jäi meil seekord koduülesandeks.

pilt pärit lehelt hypnobirthing.com

kollane õhupall

valge vaip

kuldne stroomi on kattunud valge vaibaga. talv tuli, nagu alati, ootamatult. enamus teid on, loomulikult, lahti ajamata. peale paari tundi lumes rühkimist, kaksikute-kalessi edasi nügides (ees kaks kord kaks pöörlevat väikest ratast), kiitsin mõttes ennast kõigi nende klubis veedetud jõusaalitundide eest - ilma nende tõttu tekkinud lihaskoeta ei oleks stromkale jõudnud. aga jah, poolel teel tuli meelde - ega paljusid teid ei aetagi lahti. kui tali tuleb suure lumega, siis jäävad meie jalutuskäigud õige lühikesteks... või tuleb midagi muud välja mõelda.. esirattad kiilusid sulalumega kinni ja lõppeks ajas ka piduri kinni, nii et tõukasin ees 15-20kilost kolakat, milles tibud, õnneks, õndsa-und magasid.

teine kuu

peaümbermöör 39
pikkus 58
kaal 5,610
kasvanud ilusasti, kiita sai lisaks veel motoorika ja silmavaate eest:) tõsi ta on - kui poja kõvale asemele pikali panna, siis hakkavad käed-jalad liikuma nagu propelleril. ikka kiiremini-kiiremini-kiiremini, justkui tahaks lendu tõusta..
nahk tuvastati hirmus kuiv olema. kuna mu vanemal pojal lausa kaasasündinud ihtüoos on, siis ei osanud ma pahkluudel ja küünarnukkidel esinevat kuiva nahka väga suure ohu märgina näha (beebiõli said need kohad). küll aga nägi seda perearst - tubli temast, noomis mind tihedamini kreemitama ja kirjutas retsepti. piimale. 100% soodustusega. nii et meie poja hakkab nüüd ja edasi jooma piimavalguvaba piima. kuna naha kuivus võib viidata allergiale. piimaalergiale..

üheskoos mängumatil

Eve-Ly on end (minu jaoks märkamatult;)) pöörama hakanud. ikka vups-ja kõhuli ning siis on pisike hädakisa lahti - andke mu kannid tagasi, mis mu silme ees rippusid! heal juhul viitsib ta kõhuli olla juba mõned minutid järjestki. roomamisest on asi küll kaugel, kuid vurrkannina ümber kujuteldava telje pöörlemine tuleb juba välja - nii mõnedki korrad olen selilipandud lapse leidnud kõhuli ja pea sealkohas, kus enne jalad olid. see tibu areneb silmapilgu kiirusel - nii vähemalt mulle tundub :) see tundumine annab muidugi tunnistust sellest, et ma ei ole 24/7 temaga koos ja ei jälgi kõiki tema arenguetappe üli-lähivaates.
erinevalt Haraldist, kelle naeratused ja käe-jala-siputused on praktiliselt üles loetud.
lapsi kõrvuti pannes tundub see arenguhüpe olevat üüratu, mis teine kolme kuuga peab läbima. lohutan end vaid sellega, et paari aasta pärast pole neid kuid nähagi - et tuleb seda vahet hetkel hinnata ja sellest lugu pidada. aga samas tundub ka, et kohe-kohe ongi käes see aeg, kui aaregi lelust kinni haarab. üsna pea võib kuulda ka tema lalisemist, hetkel on küll kuulda vaid mõningaid heaolu-hääled, tavaliselt ikka - appi-mul-on-see/teine-viga-aita-mind!
kui nädal tagasi sai kiidetud, et H võib vaikselt matil siputada, siis praeguseks on ilmnenud, et kui tabada õige moment (laps piisavalt väsinud, kõht täis ja kuiv mähe all) siis ta saab, suudab ja tahab ka üksi ööunele jääda. lihtsalt panen tibu oma voodisse ja kümnekonna minuti pärast vajub silm kinni:) - huvitav, kui kaua selline hõlp-elu kestab;)
eilseid pilte->

pilte tibudest

seekordne album on siin->

ekstreemsport kuuekesi

Eile päeval võis külavahel näha toredat vaatepilti - kolm õekest käisid kuuekesi Karida küla metsas tuuldumas. või mis mets seal. õnneks või kahjuks ei olnud eriti publikut;)
kõigepealt oli mõnisada meetrit teed, kuni tagumise talukohani, siis vaatasime, et mingi rada läeb - padavai peale ja mõtlemata kuhu lõpuks jõuda tahame sõtkusime edasi. siis tuli pokumaa. selline sügavalt vesine. hiilisime mööda saluäärt aga pokumaa ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. võtsime ühes kohas julguse rindu ja silkasime üle. nigu noored sälud. või hirved, kellede tagumente meil näha õnnestus. jõudsime võsastikku. sellisesse tihedasse. sealtki murdsime läbi. järgmisele pokumaale...
vaikselt hakkasime arutama - kuspool see jõgi võiks olla.. ja kus tee? aa.. näed seal on linnud parves lendlemas. põllu kohal. seal loobitakse täna sitta... selge. see põld on meie maja taga nii et tee võiks jääda selle juurde ja jõgi sellest vasemale... nii, siht selge ja jälle üle pokumaa. ikka nigu noored sälud.. järgmisesse võssa... tihedasse sellisesse.
telefon helises, keskmiku mees tundis muret... meie aga trügisime võsas edasi.. kiviaed... see tuleb vast ületada... aardeke mu linas hakkab nihelema... söögiaeg paistab.. aga mitte meile. veel trügime läbi tiheda võsastiku ja... veel üks kiviaed... nüüd leidis noorim et tammed seal tagapool tunduvad tuttavad... need peaksid teeäärsed olema!
aga mida pole on läbitav maastik - selja taha jääb tuldud tee ja ees on võsa, võsa ja veelkord võsa. kohatised heledamad laigud on sügavat vett täis...
ei muud üle jäänudki, kui kuuekesi kiviaiale ronida!! siiamaani hakkavad jalad värisema, kui sellele julgustükile mõtlen.. oleks mõni meist rapsinud, oleks mõni meist vääratanud... võeh. peale ca veerandtunnist turnimist jõudsime aga lõpuks tõotatud maale - tee paistis tõepoolest!
pilte kah->

vahepealsed edusammud

Haraldiga käisime vahepeal Saaremaal. kiirvisiidil. enne minemist sain kahe õekese suust (eraldi) kuulda küsimust - mis sa poisi võtad kaasa või?! no kuhu ma ta ikka jätan - poiss nagu nabanööri mööda minu küljes ;) aga jah, erinevalt rinnalapsest, kelle puhul ei tule küsimusegi alla, et kas ema sõidab temaga või temata päevaks-pooleteiseks minema, on RPA-lapsel selline võimalus olemas, et jääb nt isa või vennaga koju kuniks emme "litutab" (või nt trennis käib). Sinnasõit läks ladusalt - sõites uni, nii kui auto peatus oli silmad "plõks"-lahti.
tagasisõit nii libedalt ei läinud - kuna kõrvalistmel on meil turvapadi (ikka kaasreisija turvalisuse huvides), siis häll käib tagaistmele. ja kahekesi reisides tundis Harald vist end veidi ebakindlalt. või siis tundis minu ebakindluse ära.. ja paaril korral pidin ikka peatuma, et poja maha rahustada...

igapäevaarengust -
praeguseks on ilmnenud, et lelu, mille otstarbekuses ma alul kahelda julgesin (mõmmitäheke, mis projetseerib koos musaga mõmmisid, tähti ja kuid lakke) on oma populaarsust kasvatamas. hetkel aare silm küll veel ei seleta laemõmmisid, aga laul on meeleköitja ka vaiksemal nutuhetkel.
Harald võib ka mängumatil juba tükk aega omaette siputada, kui talle midagi veiklevat silmade ette riputada.
ta hakanud ka heaolu-hetkedel tasakesi häälima :) ja kui temaga pikalt jutustada on naeratus kindel tasu. mõnikord seab ta suu justkui tahaks midagi rääkida, aga häält ei tule...
enim köidavad pilku igasugused lambid - aga nii vist on kõigi lastega alul - valgus tõmbab nagu ööliblikat. miks muidu Oti esimene sõna käis valgusti pihta;)
kasvust - oleme riietest numbriga 50-56 lõplikult välja kasvanud, järgmisel neljapäeval lähme möötma-kaaluma, eks siis saab täpseid numbreid.

õed

kaks ja pool kuud hiljem

mängumatil

kes teab, mida noored oma rusikatega teevad? ehk mängivad pilli? või koovad kassikangast?