Täna käisime Haraldiga seiklemas. See tähendab, et pistame nina toast välja, vanker väiksema istumise all ja vaatame kuhu poole jalad viivad.
kõigepealt viisid jalad Angerjasse. väisasime sealset kaltsukat - üks porgandpaljas barbi jäi pojale silmi ja näppu, selle aja sees, mil emme hilpe sortis jõudis Harald omad mängud palja barbiga ära mängida ja nukust tüdida ja selle nurka visata ja vankrist välja lunida ja putku pista. poekesest lahkumisega läks kiireks. pojal ikka, mitte minul.
siis tuli avastada kõrvaloleva kooli jalgväravat. ja nuputada, kas sellega ka muud annab teha, peale otstarbekohase kinni- lahtipanemise. seegi tuvastatud köitis tähelepanu üks mootorratas, edasi sai konnatud mingi lapse järgi kringlipoodi. sealt lunis poja endale teemoonaks singipiruka.
selle pirukaga sain ta vankrisse, nii et võisime jälle minna sinna kuhu minu jalad viivad:) need viisid kultuurikilomeetrile. kus poja jälle sai näidata kuhu tema jalad viivad - eks ikka mänguväljakule.
ja siis sai mängitud. ühe poisiga ja siis teisega. ühe autoga ja siis teisega. kusjuures, Haraldil on ühest küljest meeldiv komme vahetada mänuasju - nii et kui tema tahab mingit lelu, mis teisel on (või teise oma) siis tema võtab enda lelu ja läheb vahetama. see kui teine ei taha vahetada ei ole aktsepteeritav. sel juhul läheb ta kolmanda poisi/lapse juurde, vahetab sellega oma lelu ja läheb tagasi teise juurde, kes tema ihaldusobjetiga mängib. sihikindel:) omandust, minu arvates, poja veel ei taipa, oluline on, et mängida saaks. teisest küljest - kui ta vahetuskauba kätte saab, siis enam nii lihtsalt tagasi ei anna - on vaja mängida, mis siis et poisi oma või et keegi teine tahab ka.
täna oli kaks püha solvumishetke. üks oli sealsamas mänguväljakul, kui poja ronis teise poisi ratta selga ja leidis, et ta on omale kena turnimispuu saanud. omanik aga tuli ka ratta juurde ja nõudis seda endale. enne kui poisid käsipidi kähmlusse oleks kadunud, haarasin poja sadulast ja eemaldusin mõned sammud seletades, et poiss ei luba, ratas tema oma jne. Harald oli tükk-tükk aega väga õnnetu. käis ja jauras, kuni olime sunnitud edasi liikuma - liikumine, jook, läheduses toimuv majaehitus koos suurte ja kõrgete kraanadea ning tükike saia lohutasid teda.
teine kohutavalt ülekohtune hetk tuli Salme keskuse taga. kus poja leidis kiire pääsemistee lapsevanemast parajate vahedega varbaia vahelt läbi (poja mahtus, emme mitte). ja kui siis lapsevanem otsustas meelitada lapse enda ligi paludes - ole kallis, anna palun see toigas, ma ise ei ulata. jah, seesama pulk jah, palun anna... ja kui siis enam ei saanud minna sinna, kuhu pisikesed jalad viisid - oi seda solvumisnuttu!

hiljuti sai postimehest lugeda, et tallinna parkides ei saa kohe üldse istuda ega astuda, vähemalt mitte inimene kes hügieeni eest hoolt peab. eriti jõleda kohana oli välja toodud üks mu lemmikpurskkaevudest (pildil). seda käisime siis tsekkamas. meie sealoleku ajal istus üks suhtheledas ülikonnas korrektne daam täiesti vabalt pingil. tõsi, kõrvaloleval pingil käis sulni sumina saatel odeka-pudeli kummutamine.
seikluse lõpetasime tundi neli peale algust tornide väljaku mänguplatsil. nüüd vaatasin guugelmapist üle - distants vaid tühised 5,4km, jalgsi läbimise aeg pelk tunnike!!