mured ja rõõmud

võtsin H lastehoiust ära. ülepea. enam ei lähe. aitab! tsükkel üks nädal aias ja kaks-kolm köha-nohusena kodus on kurnav nii lapsele kui meile - vanematele. kokku käisime kohal ca 20 korral, septembrist saati haige olnud ligi kümme nädalat... kurb on, sest Haraldile meeldis hoius.
peale hoiu meeldib pojale unistada ujumisest ja trennis-käigust (st Arcticu lastenurgast). kõik sinupreti tilgad oleme saanud kurgust alla lubadusega, et kui laps terveks saab, siis saab ujuma. loomulikult H ei adu veel ajamõiste "kui terveks saad" tähendust ja võtab seda kui lubadust - kui selle röveduse sisse ajad siis saad trenni/ujuma. ja minu pikaajalise seletuse peale vaatab siiralt süütute silmadega otsa ning ütleb oma arusaamatuses vaid "ahah".

***
toidumänge meie laste moodi -
ükspäev tulen köögist tuppa ja leian Haraldi väikese mahlapaki ning mängutrompetiga diivani kohal askeldamas - ikka nii et mahl kitsamast otsast sisse ja suuremast välja valgub. diivanile loomulikult. ise oli tal selline võiduröömus nägu ees, nagu oleks maailma alustalasid avastamas.

täna oli vanem poja oma perega meil külas. Liisu leidis viilutatud vorsti ja nõudis lisa. kaasa siis tõi kapist terve karbikese ja meie, täiskasvanud jätkasime omi "tähtsaid toiminguid" (Agricola oli pooleli), süvenemata lapse tegevusse. paari minuti pärast hüüdis Eve-Ly siiralt ja röömsalt "näee" ja viitas vorstiviiludele sektsioonkapi klaasustel - hääl ja ilme rääkisid selgelt keelt, sest laps enda arvates oli hakkama saanud vähemalt kui mitte järgmise maailmaimega, siis mõne olemasoleva kordamisega vähemalt.