Jõuluvana maja kõrval...

olin lapse meelitanud kodust kaugele -raekoja platsi- lootuses, et ehk saab Ble näidata jõuluvana. lapsel oli sära silmades juba bussi peale astudes. vabaduse väljakult raekoja platsini on kolmeaastasele paras teekond. selle jooksul kuulsin jõuluvana nimetatavat lugematul arvul kordadel.
sel teekonnal tuiskas meist mööda üks lõbus onu, kes kõigilt kes jalgu jäid päris - "miks Piret minu nägu on???". kuna meie tempo aeglane oli siis sai ta meid ikka pikka aega "peetida". võttis siis suurest sumadanist välja kollase kataloogi ja selle vahel tühe kauniksklanitud tütarlapse pildi. väljalõigatuna "meditsiiniajakirja" kaanelt (?). selle all suurelt tekst - Piret Järvis. ee.. miks te siis ühte nägu olete? ei saanud ma viisakusest küsimata jätta.... onu siis seletas - see olla juhtunud juba enne seda, kui tema sündis - tema vanaisa ja pireti vaarvanemad olla elanud ühel tänavanurgal. pärnus... onu naeris ja jooksis edasi...
keegi mingi päev kurtis miskis blogis, et tallinn olla selle pärast tartust parem //emm.... vastupidi ikka!!!// , et seal inimesed naeratavad... mh, mu meelest see ikka inimesest endast sõltub. käisin täna linna peal ja sain päris mitu naerjat ja naeratajat ja lahket inimest "pildile".

pisikesel B-l polnud aga täna üldse hea päev-
jõuluvana ei olnud kodus - jõuluvana maja ukse ees seisid kaks tursket selli. minu küsimise peale, et kunas jõuluvana koju jõuab sain naaberriigi riigikeeles kuulda - a po ruskomu ne možno? eks võib ikka, naeratasin ja küsisin - kogda domik otkrujutsja? ning viitasin nende selja taga olevale uksele. ei. onud ei teadnud. naeratasid vaid vabandavalt ja kurtsid et neilegi pole räägitud...
"JÕULUVANA MAJA KÕRVAL SAAD OSA IIDSE TALLINNA UNUSTATUD LEGENDIDEST!"
kiitles silt jõuluvana maja seinal. kui pisike B oli esimesest kurbusest üle saanud, siis tegime väikese tiiru ümber jõuluvanamajakese...
ja leidsime selle kõrvalt väikese kohvikulaadse putka. B nõudma - mahla tahan!!! laps nõuab - laps peab saama.
küsisin - mahla teil on?
ei... aga meil on shokolaadijooki. see peaks väikesele preilile sobima (müüjad naeratasid lõbusalt) shokolaadimahla soovid?
hea küll - läks loosi. saime kuuma joogi ja kobisime laua äärde. väike tips sai võtta vaid pool lonksu, kurta veidi, et pisut kuum on (puhugu ma peale) ja siis läks jook kogu täiega ümber.
müüjad naeratasid endiselt (kuigi kuum jook kustutas maasoleva küünla ja läbustas nende riidest laudlina), vabandasid (nagu nende süül oleks miskit juhtunud) et lastel ikka juhtub ja pakkusid lausa uut tassitäit. nõustusin pika veenmise järel poolega.
B nõudmisel panin kaane peale - "las see jahtub veidi!. lähme koju, siis joome" - kas pole elutark laps:D aga ei olnud see pisikese B päev täna. ei olnud. astunud kolm sammu eemale, libises ka seegi tassike käest:(
veidi maad edasi sain pisikest õnnetukest lohutada päkapikuvirnaga - näe, kuigi jõuluvana ei olnud veel kodus, siis päkapikud on kõik rivis...

veel paar sammu eemal olid väikesed klaasikujukesed, need köitsid B tähelepanu
- taha-a-n!!! tahan vaadata!
- OK lähme vaatame...
- oi, kui ilusad! vaatame, vaatame...
- ei, ära näppudega vaata, ole hea.
- mi-i-iks? nõudis pisike ja näppis õrnu kujukesi edasi. tõmbasin ta käe eemale
- sest nii ei ole ilus ja need võivad katki minna, nad on õrnad!
selle aja peale oli turske meesmüüja end närviliselt juba meie kõrvale sebinud. hüüdsin otsustavalt -
- lähme otsime selle kommiputka üles!
tibul oli hetkega kujukestest ükskõik. müüja naeris heatahtlikult ja valjusti:)

homme tuleb jõuluvana. teadis pisike B mind lohutada kui kodu poole sammusime.
pilte kah->