tõprad, need vääritud

ehk.. kinos sai käidud. Inglourious Basterds nähtud. esimene emotsioon - kõik need inimesed, kellel on sügav isiklik, luudeni ulatuv, (sissekasvatatud,) viha natside või siis ka juutide vastu, eriti muidugi sakslaste ja natside vastu - teie kõik võiksite saada selle filmi vaatamisest katarsise. minusugustele külmkõhtlastele seekord eriti midagi emotsionaalset pakkuda ei olnudki. verd ja pisaraid on ju nähtud igal pool, kuigi, tarantinolikus külluses õnneks mitte iga päev. küüniline on see, et inimesed järavad omi kaasapanusid edasi hoolimata sellest mitu skalpi filmis lähivaates ära nüsitakse või mitmes kuuliaugus näppupidi sobramist üle ekraani näidatakse. naturalistlikult, rohke verega. ikka nii et tundub nagu oleks ise kohal ja lihakärssamise lehkki on aimatav.
paljude kohtade peal ma ei suutnud mõista - miks saalitäis rahvast naerda rõkkab?! või miks nad plaksutavad?! tuli meelde üks lapsepõlvekogemus. propagandafilmist, midagi kas noortest stahhanovlastest või muudest säärastest sõjakangelastest. kuidas grupp komnoori sattusid luurajatena natside kätte. ja kuidas nad seal teravmeelitsesid. ja kuidas ma seepeale naersin ja seejärel oma kallilt emalt pragada sain - mis sa naerad - nad saavad ju kõik surma.
kõnealuses teoses jäid osad tegelased ellu ka.
muidugi, häid kohti oli filmis ka. üks oli alguspaik - prantsuse põllumehest - hämmastav, kui sarnased on sõja jalus elanud rahvaste kannatused. tõsta vaid tegelaskujud geograafiliselt ringi, pane neile suhu ema- või venekeel ja naabri-manni vanaisast võis see stseen vabalt vesta, kus juudikütt pagulasi põranda alt otsib.

pilt pihta pandud siit->