16. märts 2009

Rentslimiljonär

Üldse ei imesta millega see film kõigi südamed võitnud on. see on vahetus. ausus. armastus. siirus ja veel kõik need emotsioonid, mis inimesest inimese teevad. muidugi, veri, higi, seks ja pisarad olid samuti olemas. aga selle kõige taga ei paistnud rahaahnete filmitegijate enesepoole konksus küüned, ei.
pool filmi ma lihtsalt tahtsin nutta. sest ekraanilt vaatas vastu kasimatus, räpakus, selle keskel elavad ja jooksvad lapsed, jõhker maailm kogu oma otsekohesusega nende ümber.
pildil (foto pärit siit->)on peategelane kuuditaolises moodustises mis seisab pikkadel vaiadel keset prügilat ja milles teevad inimesed häda. sedasamusemat sitahäda nn kalevipoja jalajäljel. ja see on nende jaoks enesestmõistetav - muud moodi polekski nagu mõeldav. ja vaid mõned hetked hiljem hüppab ta ülevalt pasa sisse. ikka otseses mõttes.

nagu igast heast filmist jäi ka sellest mitmeid tunde- ja mõttevirvendusi kestma. üks neist oli - et me ei tohiks iial - elades, kurta oma kurva saatuse üle, kuniks selliseid kohti on olemas. ja kuniks me ise mõnes sellises ei ela, -selliseid kohti, kus prügilas elamine on parem kui kerjamine tänaval. selliseid, kus suvalised mehed tulevad suvalisel päeval ja löövad paljude teiste hulgas su ema maha lihtsalt usu pärast. ja politsei, kelle juurde lapsed jooksid, vaatasid pealt ning udjasid lapsi eemale; selliseid, kus inimesed kaelani solgis sumbates prügikotte sorteerivad... ma usun, et on ka asju, mis jäid nö kaadri taha. hingemattev hais või kõhuvalu näiteks, olgu viimane siis tingitud vaesusest johtuvast alatoitlusest või riknenud toidust...
ei, seda filmi tuleks paar korda veel vaadata, siis ehk suudaks ka muule mõtteid koondada, kui vaid filmi esimesele poolele...
filmi lõpus jäi peale õnn ja armastus. õnn siis nagu lotoõnn. ja armastus siis nagu tõeline armastus. sest tegelikult oli peategelane saavutanud eesmärgi juba enne oma viimase vastuse andmist - ta leidis tüdruku, kelle otsimiseks ta sinna saatesse läks. see tüdruk oli saanud vabaduse oma ikestajast ja peategelase vend oli aru saanud oma ülimast eksimusest. jah, seda küll, ta lasi end maha, peale selle mõistmist... aga kes meist poleks...
ja see õnn ja armastus naeratasvaid kahele neist. mis saab ülejäänud inimestest? ülejäänud lastest?
filmi kodukas->
kas saatus on olemas?
aga õnn?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar