wWw

ehk wesine Wargamäe wabariigita.
viimasel ajal on minu ümber kombeks olnud probleemidel ja ebaõnnestumistel kuhjuda. muudkui üks teise järel. ikka suuremad probleemid ja väiksemad mured. näiteks pidin ma silma jäänud skanneritki otsima enne kolmest poest (kus www-andmetel minu väljavalitu olema pidi) kuni sattusin võrratu teeninduse otsa, mille tulemusena Tartus minu jaoks masinake kinni pandi. ja kuna meil nii ehk naa eile meie hariduskantsi asja oli, siis sai see võrratu töövahend sealt lõppeks ka ära toodud. igatahes tundus, et viimane omataoliste seast siin masus vaevlevas EW-s.
nii ma eriti ei imestanudki, kui tänane teaatrietendus wee nahka läks. kurb muidugi.
järgemööda - kui meie kohale jõudsime, oli vihm vaikselt algamas. kuigi taevas tõotas veel heledaid laike ja polnud aru saada - kas vihmasabin, mis hetk tagasi möödus oli pilve algus või ehk lõpp. arvasin, et kaasa pakutud idee matkasaabestes minna on pisut ülepakutud, kuid võtsin siiski vedu. kampsun vesti alla, vihmakeep peale ja valmis ma olingi - 10 minuti pärast algava etenduse platsile oli paras astumine.
selleks ajaks kui etendus algas, oli pinkidel juba paras veekiht. viimased kohalejõudjad lükkasid seda vihmavarjudega eemale, kuni üks näitlejaist, kile teiste riiete peal, pisut eemaloleva künka taha pikali heitis.
etendus algab. tugev neidis jookseb paljajalu kahe täis ämbriga ühest "lava"äärest teise... kallab need (tundub et pilve sisse) nurga taha tühjaks ja jookseb tühjadega tagasi, et siis hetke pärast (kus krt neid ämbreid poole minutiga täidetakse?;)) naasta üle ääre loksuvate ämbritega... lavale tulid ka Andres, Mari ja teised... tegevus tihenes, lavale-tulijate hulk ja ka vihm samuti. lehvitati punast lippu ja alustati internatsionaaliga... Indrek peatas lavastuse ja küsis - kas publik saab millestki aru... ega ei.. ja püüti jätkata laulu pisut lähemal... ega ei kuulnud küll midagi... üritasin tagumiku alla kogunenud vett tõrjuda ja kuulsin kaasa kurtmist, et lisaks sellele et ei kuule midagi - ei näe kah enam. prillikandjate valu...
peale paarikümneminutilisit hoogsat vihmasadu olid kõik kohaletulnud aluspesuni märjad. ja nii see etendus lõppenuks kuulutati.
väärt elamus igatahes. peaasi kui hommikul märku andnud kurguvalu nüüd tugevamaks ei läheks... muidu ei lasta mind varsti enam tibulegi ligi...
noh, ja et need õnnepäevad ka saabuksid...