kolmas film oli eile õhtul. peale kohutavat peavalupäeva. selle jätkuks. lasin kallil kaasal valida - tema oli tülpinud (töönädala väsimus sees) ja mina olin liiga uimane,et vastu vaielda. filmiks sai siis Ajariismed - redux. möh oskasin vaid öelda pärast filmi lõppu. et mis see siis nüüd oli? õigustasin enda pisikest arukest plondi ellusuhtumise ja peavaluga - kõigest ei peagi aru saama. kes kellega käis, kes kellelt veini sai (mis mälestused pühkis) miks keegi surma sai ja kes pimedaks jäi - kõik oli kuidagi liiga kauge (nagu hiina mulle ongi) ja liiga arusaamatu. lisaks tundusid kauge maa kodanikud kõik na ühte nägu (ups). vaja oleks olnud rohkem ida-teadmisi ja sealse müütikaga kursisolemist. paari sõnaga - filmi mõte vuhises nõnda üle pea, et aru ka ei saanud.
neljas film oli täna lõuna ajal. Kodu pealkirjaks. alul tundus lõbusam kui eelmised mis nähtud. lõpuks keeras pisut ära - kiirtee kõrval elanud perekond läks vaikselt hulluks. filmi mõte tundus olevat - liiga kaua ei kannata keegi. ehk et kui ora piisavalt kaua ja piisavalt sügaval p*s hoida, siis reageerivad sellele lõpuks kõik. igaüks muidugi isemoodi, ise ajal ja ise intensiivsusega. aga reageerivad. muidugi jäi arusaamatuks, miks nad probleemi just niimoodi lahendada püüdsid (kiirtee ääres "kindlustasid" oma maja selle seestpoolt umbselt kinni ehitades, selle asemel et näiteks müür ehitada, kui kolimine tundus vastuvõetamatu...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar