183

selline nummer tegi täna mu meele röömsaks.
nagu vahepeal mokaotsast mainitud, on käsil olnud protseduur lõpuveerel. mõned pisiprobleemid on veel üleval, kuid hetkel julgen juba suud paotada ja kiita, et ma olen "natuke rase" ikka otseses mõttes. täiesti kindel ei julge veel olla. kuidagi nii õrn näib see õnnetunne.
protseduurist pikemalt sai kirjutatud esimese katse korral see mis erines totaalselt esimesest katsest oli ootusaeg - need viimased kaks nädalat. jätsin tibud (või vähemalt enamus neist) kus seda ja teist ja kütsin ära maale. sealt ka enamus viimase aja pilte. ja tõesõna, loodan et mul jääb üsna pea aega kammida läbi kogu nädala aja pildipank ning paremad palad vaatamiseks riputada. võtsin ja pidasin end raseks - jalutasin igal võimalikul juhul kaameraga ringi, ei koormanud end miskisuguste ülesannetega. lasin end kodustel hellitada... pühapäeval kui ärasõit oli, oli peaaegu et kahju... need päevad, mis linnas olen olnud, on olnud kui sütel.
ei tea mida arvata, väsinud organism annab vastakaid signaale. kas iiveldus on tarbitud progesteroni kõrvalmõju või on tegu ajuhallolluse vallatustega? või olen ma siiski.... kas kõhuvalu on õnnetu lõpu eelmäng, või ehk ei oska mu organism veel uudses olukorras käituda? või on see hoopis mõistuse kummaline vimka? ja nii edas...

183
see oli tänahommikune HCG näit. raseduse alguses selle näidu liikumisest saab täpsemalt lugeda nt siit-> arst arvas sellise numbri peale "adekvaatne". see oli ehk positiivne. igal juhul soovis ta õnne ja määras järgmise kohtumisaja - 2 mai. enne seda ei julge ma röömust veel kilgata, pärast seda saan loodetavasti rohkem rase olla ja oma õndsat seisu nautida... veelkord - tuhat tänu kõigile, kes minuga koos lootsid ja ootasid. olen kõigi risitis sõrmede ja pihus pöialde eest jätkuvalt tänulik:)
eks näis, mis eluke toob, hetkel olen ma õnnelik:)