vabas tõlgenduses mälestuspilt filmist:
Isa Flynn manas kantslist kogukonnale pildi silme ette - kui eelmisel aastal, peale JFK surma, olime kõhkluste küüsis kõik koos - me koos ei osanud arvata, mis järgmine päev meile tuua võiks. me kõik olime selle ebakindluse sees koos ja see liitis meid. siis mõtelge - mida võiks tunda üksik inimene, kelle hinge on närimas kahtlus. hirm homse ees - kas ma saan hakkama, kas ma olen piisavalt hea, mis juhtub homme? mis siis, kui üksildane on kaotanud usu? lootuse? lähedase? tervise? elu tugipunkti? siis on nii, et mina, oma murega, olen ühel pool akent ja teisel pool on teised inimesed oma röömsas elus. inimene jääb üksi oma kahtluste ja kõhlkustega. ilma usu ja lootuseta.
see kõne ei ole siinkohal kindlasti mitte sõna-sõnalt edasi antud. alles peale paaripäevast settimisaega ja iseendasse süvenemist. sest nii nagu hea jutlus kunagi, läks see hinge. jäi settima. puudutas kuulajat. ja teeb maailma mõistetavamaks. lihtsamaks.
sest nagu õde Beauvier ühte probleemi lahendades nipsas: ja teie saate tagasi oma lihtsuse (simplicity).
sest keerukas maailmas on raske elada. inimesed ei tea, keda usaldada, keda mitte. inimesed ei tea, kas nad iseennastki suudavad usaldada. inimesed on segaduses, katki. lihtsas maailmas on lihtne olla - on olemas nn maailma keskpunkt. midagi /kedagi, kes on alati olemas, alati toeks. aga elus (nagu selles filmiski) on inimeste ees väljakutsed - keda usaldada, kui tõde paistab väänduvat.
täna käisin ühe hää inimese juures. taastamas oma hingekindlust. vähemalt praegu tundub, et see on korda läinud. ma olen täna jälle julenud loota. uskuda, et see mida ma teen oma eesmärkide saavutamiseks ei olegi muud kui ainuvõimalik. ma tundsin taas, et olen osa suuremast organismist. suuremast mõtte-massiivist. et see pole mitte ainult käega-katsutav, mis meid seob. see pole mitte ainult ümmargune kera, mida Maailmaks nimetame. siin on midagi veel. usun, et varsti kirjutan taas. lastest, keda südames kannan. ja lastele, kellega loodan kohtuda.
isiklikust biokeemiast - Marvelon on jälle minu igapäevamenüüs. eelmisel nädalal oli tervelt üks peavaluvaba päev. see nädal on alanud paremini:) paika on pandud protseduurinädal - selle aasta 14. ma astun eelmise aastaga samas graafikus. loodetavasti edukamalt. usutavasti õnnelikumalt.
mind on viimasel ajal kummitanud üks paralleel. me oleme justkui teel. teekond õnne juurde võib olla sama rõõmustav kui õnn ise. kujutlen kui oleks teekond metsarada ja eesmärk ootamas õiterikkal aasal. teekond on huvitav, mets mitmekesine, mõni jänes piilumas, mõni seen, järveke, lill tee ääres... kuid kui jaks lõppemas, muutub mets süngeks, jaks lõpeb ja hirm on. hirm, et aasani ei jõuagi. siis pole mets enam kütkestav. vaid tüütu ja hirmutav. ja selleks, et mets meeldivaks muuta ei pea muutma metsa. vaid iseennast. oma suhtumist. sest sellest, kas mets meeldib või mitte ei sõltu aasa olemus. või äkki sõltub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar