see oli neljapäeva õhtul, kui sammusin peale järjekordset toiduostlemist kindlameelselt lilleleti juurde ja nõutasin endale selle kauni kollase gladiooli. ta näis müüa käes nii üksildane ja kaardus. tundus, nagu tahaks kohe õie maha panna,- toetada pea esimesele ettejuhtuvale horisontaalpinnale ja jättagi nii. niisiis nõudsin õie juurde veel pulgakese teisest vaasist. müüjatar vaatas mind ja sidus varre toe najale kinni.
nii. mõtlesin mina. täpselt nii tunnen mina end praegu. toe najal.
kallis, ütlesin kõrval seisvale kaasale, sina oled minu tugipost.
ja nii ta ongi. elus on vaja tuge, et käia läbi paksu ja vedela. hää, kui on palju tugesid ja tugipunkte, kurb kui vähe, aga peamine, et neid ikka leidub.
samal päeval olin teada saanud, et minu unistus on ka seekord-> vett vedama läinud. eks paistab, mis edasi saab. praeguseks on mul juba järgmine arstiaeg kirjas (keskendumine järgmisele üritusele viib ebaõnnestumise tahaplaanile). teises linnas, uuelt lehelt... tean, mõned peavad seda hasardiks (sest järgmine kord, peab ju õnnestuma), mõned jonniks. las pidagu, mina usun et see on oma unistuste allaandmatu täitmistahe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar