vahepeal sain valulikult teadlikuks elu pisiasjadest. sündmused haiglas ja nende tagajärjed naelutasid mind 24tunniks peaaegu halvatult voodi külge. sain tundma milliseid ja kui mitmeid pisilihaseid kõiki enese käte-jalgade liigutamiseks tegelikult vaja läheb. te ei tea? ärge tahtkegi teada. sest nagu ikka - asjade olulisus tuleb eriti välja nendest ilmajäämisel.
anatoomiliste detailideni laskumata olen nüüdseks juba palju tervem kui eile. ja homme arvatavasti saan pikemagi matka ette võtta, kui täna. jne. mõnus on tunda, kuidas elu taas voogab kehasse - iga päev, lausa iga tund edasi tunnen end füüsiliselt paremini. ja see on see, mis annab innustust edasi elada. päike muidugi ka. kuigi kuuldavasti pidada varsti jälle külmaks minema.
sünnipäeva jätame sel aastal ära. eksole. seda pole olnud, seda ei saa olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar