kaks korda EMO

Ühel päeval sattusin kaks korda erakorralise meditsiini asutusse. ei olnud lõbus.
Poja praegu haige - keha katavad villid ja neist arenenud kärnad, mida retseptiravimiga määrida tuleb.
perearstil käisime neljapäeval, saime suukaudse AB. reedel helistasin ja palusin ka kreemi - kuna sarnane olukord ka varem olnud, siis teadsin, mida perearsti asendajalt nõuda.kirjutati üks tuub. tuubis on 15gr. 4-aastane poja tuli aga ülepeakaela kreemiga kokku määrida. kreemi jagus täpselt neljaks korraks - kaks õhtut, kaks hommikut. täna hommikuks punnid kadunud ei olnud, vaja uut tuubi, et ravi poolikuks ei jääks. ühesõnaga - perearsti apsakas, mida kiirabiarstid peavad siluma.

jõudsime lastehaigla EMOsse umbestäpselt 1130 pühapäeva hommikul. lapsi palju püüdsin mingil hetkel kokku lugeda, kuid sassi läks - lapsevanemad kel lapsed süles siblisid, osadel oli pool suguvõsa kaasas jne üle kümne oli kindlasti, alla kahekümne...
Kõigepealt kurdad oma muret registratuuri. Korpulentne tädi kuulab isikukoodi ja kontrollib ema telefoninumbri ning saadab istuma - teid kutsutakse.
istume, õnneks mitte eriti kaua, kutsuti õige pea. tundus, et enne mõnda teist, kes enne meid istus. Nende hulgas ka üks isa pojaga, viimane istus isa süles ja hoidis peast kinni.. Isa utsitas teda vett jooma, tundus, et poisil oli kõrge palavik.. aga no, ega ma järge ei pidanud, vb tulid nemad ka hiljem.

siis räägime loo ära med-õele. tema vangutab meile pead ja ütleb, et peame pediaatriga rääkima. edasi suhtleb tükk aega edasi-tagasi saalivate kaastöötajatega. tundub, et jutt käib lisaarsti paigutamisest mingisse kabinetti - missugune on vaba ja kas arst on nõus seal tööd tegema. Pojal mõõdetakse temperatuuri (kaenla alt, digitermomeetriga) pulssi näpu otsast ja saadeti istuma - istuge seal paremal, teid kutsutakse. Vaatasin, et enamus inimesi istus vasemal. no küllap meile siis mõni teine arst määrati...
aga ei tuhkagi. istusime ja ootasime. Poja - nii kui ta on - eriti ei istunud. Sibeles edasi.. ja tagasi.. ja pissile.. ja kakale... ja vett tooma .. ja vett jooma.. nii möödus tund.
paljud lapsed olid palju palju haigemad. Üks kes toodi tundus olema välismaalane ja registratuurist kostus pimesool.. ta viidi ratastel voodil kiiresti osakonda.
Paaril, kes istusid järjekorras mõõdeti vererõhku - aparaat toodi koridori ja kogu järjekorra ees toimus siis piuksude saatel mõõtmine. Tundus, et üks med-vend oli koridoris järjekorra jälgimiseks ja jooksvateks ülesanneteks - kellele kanderaami, kellele aparaati, keda oli vaja järjekorrast palatisse saata..
teisi jälgides möödub teinegi tund.
on umbne ja pisut palav. ca 10 aastane tüdruk, kes peale meid tuli ja peavalu üle kurtis emale valjusti, et ta ei jaksa enam, lähme parem ära koju! ema püüdis seletada, et perearst alles homme õhtul vastu võtab - vahepeal mingeid ravimeid tema ei anna...
poiss, kelle isa lisapluusi on märjaks teinud ja laubal hoiab, on uinunud..
uimase näoga vastuvõtu-õde tuiab aegajalt koridoris edasi tagasi. tundub, nagu ta ei suudaks midagi otsustada - ehk siiski avatakse kusagil kolmanda arsti kabinett..
meile on selgeks saanud, et kõik ikka vasemal vastu võetakse, kas mina kuulsin valesti, või ajas ähmis-uimane medõde suunad sassi..
Poja traalib ringi aina tempokamalt ja häälekamalt,püüan vaigistada, et teised lapsed ikka haigemad ja nendel paha kui liiga palju lärmi teed. Saadan ta koridori otsa, et vaadaku, kui kaugelt ma paistan...
vasemast koridori otsast naastes teatab ta, et nüüd on tal teada, kuhu me lähme, kui me järgmine kord siia tuleme - seal on mänguasjanurk. Ma igaks juhuks ei läinud kontrollima kas ja milline - mine tea, millal meie nimi kostub...
Mingil hetkel tuleb arst kabinetist välja ja hüüab kedagi Nastjat.. asjata, veidi aja pärast selgus, et ta oli Nastja kuhugi palatisse saatnud. "pole ime kui varsti omaenesegi nime ei mäleta..." kobiseb arst ja võtab järgmise pisikese patsiendi..
Kusagil peale kahesajandat topsi vett ja kümnendat kukileronimistuuri, vähemalt nelja kiirabiga toodud patsiendi eelisteenindamist ja rohkem kui kolme järjekorrast palatisse juhatatud patsienti kuulen ma lõpuks poja nime hüütavat. ootamise algusest on möödunud ligi kolm tundi...
poja kahesajandat korda tüdinult küsitud "kaua veel!" peale oli mul lõpuks vastus teada - viis minutit, palun istu! Seletanud arstile olukorra, lahenes see kümne minutiga hoolimata poja pidevast ärevusest tingitud jutuvadinast. ta hüples mööda kabinetti peaaegu kontrollimatult ringi nagu elevil kutsikas, suutmata uskuda, et varsti saab õue ja koju.. Selleks et arst saaks mulle rahulikult seletada saaks, saatsin pojakese veetopsi täitma. hea mõte, arvas arst, kuid vaikusehetk jäi napiks, edasi pidime rääkima taas pojaga võidu.
kuulasin veidi ka arsti kurtmist teemal, et paljud patisendid ei ravigi last enne kodus, tulevad aga jooksuga erakorralisse, ilma et valuvaigisti või palavikualandajaga eelnevalt kodus ravida püüaks.. sellest ka meeletud järjekorrad...
ka arstikabinetis, muide, ei olnud MITTE ÜHTEGI mänguasja. üldse ei viidanud kogu koridoris mitte midagi peale laste endi sellele, et tegu on LASTEhaiglaga... lapsi lõbustasid vaid tahvelarvutid, kui see oli meeles olnud kaasa võtta, või vanemate telefonid..

teine kogemus täna õhtust mustamäe EMOga oli positiivsem. vähem kui tund aega läks sisseastumisest kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseni. järjekord oli küll pikem, kuid oli selge - kui sinu number on 1114 siis 1100 korral on sinu ees umbestäpselt kuraditosin inimest ja numbrite kahanevat järjekorda saab ilusti mitmelt tabloolt jälgida.
konditsioneerid töötasid ja patsientidele oli mõeldud kaks erinevatelt kanalitelt seepi näkku pritsivat televiisorit. inimlik. keegi ei teadnud kellegi nime ega haiguslugu, ei olnud koridoris siblivat med-personali ega viimse piirini kurnatud patsiente.
registratuuris toimus samuti esmane küsitulus, sinna saamiseks võtsid järjekorranumbri, mis kehtis ka med-õele saamiseks ja hiljem arstilegi..
Med-õde, kuulnud mu muret jagas, et mul olevat vedanud - õige arst on täna valves, aga muidu, järgmine kord sama murega tulles, võiks varem jõuda - enne 20.00, siis on kindlalt arst majas.. temperatuuri mõõdeti keele alt digitermomeetriga, samuti tundus nii pulsi kui vererõhu mõõtmine iga patsienti puudutav rutiin olema, nii ka käepael isikuandmetega...
minge ootake, teie number tuleb vastava ukse kohale...
Kuna minu probleemi lahendas teistest erinev arst, siis läks mul ka kiiremini - seekord sain hakkama pelgalt tunnikesega.

kui nüüd pisut mõelda - siis kes lapsevanematest ei annaks mida iganes olukorra teisiti olemiseks - miks ei ole lastehaigla erakorralises ühtegi mulitkat mängivat TV-d. miks ei ole lastehaigla erakorralises numbrisüsteemi, mis lihtsustaks nii laste kui ka arstide elu - keegi ei peaks jooksma patsienti otsides mööda koridori ja ka haigetel lastel oleks lihtsam oodata, nähes et järjekord liigub, mitte pole tuul see, kes inimesi liigutab...
Ometi korraldatakse iga jõulude ajal just lastehaiglale korjandus mingi süsteemi ostmiseks. Miks ei kohelda meie lapsi sama inimväärikusega kui täiskasvanuid?