algas siis lugu sellest et olin ülepeakaela depresseerunud oma üdini isiklikel põhjustel. lausa nii, et aegajalt tuli asja eest teist takka pisar silmi. tehtud - mõeldud - haarasin pika toruga fotoka kaenlasse ning pistsin suuured suuured päikseprillid kaitseks maailma eest ette ja läksin ennast lõbustama. seadsin sammud Kajakast läbi ja haarasin endale mõned headsajad grammid maasikad. sellised ilusad, punased. olgugi et kaugelt toodud, aga peaaegu maaiskamaitselised. seejärel, kui ma olin pikka aega jälitanud kandelinas paarikuist imearmsate suurte silmadega maailma uudistavat tibu kandvat naist (kuni viimase putkani, sest ka minul on sündsustunne ;)) leidsin sellise koera:
meie meeleolud ühtisid, seepärast piltisin teist ikka õige mitu kaadrit ;) vantsisin siis edasi, nina kopli pargi suunas, kuni esimese päikselise pingini. potsatasin maha ja hakkasin maasikaid otsast näsima. minu kõrvale potsatas kehval elujärjel olev ca 40 aastane vene naine. tema eesti keel jättis soovida, kuid oma harakter oli tal olemas. seetõttu mõtlesin - tühja, mis ma neist maasikatest ikka endale hoian. taam uuris, et ega ma reporter ole (süles vedeles ju suurematsorti toru), vabandasin, et jahin linde. tegin sellise pildi:
- tädi oli rahul. suitsu (mida taam tahtis) mul pakkuda polnud ja maasikate vastu kuulsin kurba ja depresseerunud lugu. kuidas tema isa oli Habarovskis sõdurina teeninud. kuidas tema koos emaga oli Tallinna jäänud, kuidas ta oli Leningradis kergetööstustehnikumis õppinud, kuidas ta oli teenindusmajas õmblejana töötanud, kuidas tal ühtegi dokumenti pole ja eluisu oli jäänud koos ilusa välimikuga eelmisesse kümnendisse. rääkisime ka suitsiidist. tõsiselt.
siis sibas keegi me seljataga oleva prügikasti manu. sorteeris seal miskit ja kiljatas siis - oi, sina... mu elu, läbi aegade, üks depressiivsemaid tuttavaid. nimetagem teda mugavuse mõttes K-ks. mina istusin. tema seisis. viisakusavaldused, pakun maasikaid. tema istus, taam tõusis ja K jätkas... kuidas ta oli ohvriks sattunud, kuidas teda oli aidatud, kuidas aitamisega liiale mindud, kuidas eluisu ei ole üldse, kuidas.... jaa-jah, suitsiidist rääkisime ka. ja ühest psühholoogist. ja kuidas see tema ootustele ei vastanud. ja sellest ka kas ma teda tunnen. tundsin küll.. ja imestasin vaikselt, kas tõesti on tallinnas vähe sellel alal tegutsejaid, kelle nimi mulle veel midagi ei ütle... või et miks mu tuttavad ei või kellegi neist juurde minna, keda ma ei tunne...K uuris ka, et mis ma selle toruga teen. kiitsin takka taaskord, et linde jahin. mis siin pole mingeid linde - kiljatas ta. ega ma siia tulnudki, rohkem pargi poole...
ai, aga pargis on palju lapsi...
???
no need kisavad ja kiljuvad nii hullusti, et ei saa olla. vaat kui lähed stromka kõige lõppu, sinna peaaegu sadama juurde, sealt näed linde. luiki näed sealt kindlasti. seal on väga tore, seal ma alati käin ja hea rahulik on olla... imeilus... õhkas ta lõpetuseks...
jalutasin edasi. päevanorm on täis - mõned liitrid pisaraid ja kaks suitsidenti. edasi läks ülesmäge.
need lapsed, kes hirmsasti kilkasid ja jubedalt lärmi tegid:
pisarad kuivavad, elu läeb edasi. õhtupoole suutsin end veel igasuguste huvitavatesse kohustusse siduda - paar neist lapse lõpetamisega seot' paar niisama... parim ravim depressiooni vastu on tegevus. ei mingit kahtlust.veel pilte tänasest->
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar