sõltuvus

sõltuvused, harjumused ja nende muutmise vajadus - see oli tänas päeva mõttelõng.

selleks, et "sõltuvusest vabaneda", olen kuulnud, on vaja kõigepealt oma sõltuvus kui pahe defineerida; kuuldavaks teha; välja öelda ja endale teadvustada. Et sellega siis "võitlema hakata"...

vedur.ee:
Psüühiline sõltuvus - kontrollimatu, paaniline soov järgida mingit käitumismalli. Psüühilisse sõltuvusse võib jääda ka näiteks telekavaatamisest, töötamisest, mängimisest, jooksmisest, söömisest.
Füüsiline sõltuvus - kehaline vajadus saada sõltuvusainet üha jälle ja jälle. Sõltuvus oleneb palju ka isikust ja kasutatavast ainest.
Sotsiaalne sõltuvus - sõltuvus dikteerib kogu su elu ja käitumist, põhimure on kätte saada vajalik annus. Sõltlase ümbert kaovad ta sõbrad ja tuttavad. Uutest joomakaaslastest või narkomaanide ringist on raske välja murda, eriti kui oled kaotanud kõik vanad sõbrad.

-

muidugi kirjeldatakse kõikides tarkades sõnastikes ja teatmeteostes sõltuvust kui pahet - sõltuvust mingist ainest (narkomaania, alkoholism, sõltuvus tubakast), mingist tegevusest (töönarkomaania, mängurlus). reeglina mõeldakse sõltuvuse all midagi, mis hävitab sõltuja tervist ja suhteid.
aga
kui vaadata asja (nimelt "asja", mitte probleemi, pigem "teemat") laiemalt, siis on ju palju sõltuvusi, mis on lubatud. näiteks kohvist, mõnest ohutust rituaalist jne.


millest kõigest me sõltume - alates puhtast veest, mis jookseb kraanist (ja oh häda, kui seda peab lähimast kaevust tooma), elementaarsetest mugavustest - keskküte, katus pea kohal, lõpetades sigari, veinilonksu ja kalli elukaaslase tujudega.
kui loetleda kõik enda sõltuvused siinkohal üles, siis "läheks jumala päike enne looja"...

Päeva eduliseks kordaminekuks on minul isiklikult hommikune rituaal:

kõigepealt sõltub minu heaolu ja -tuju öisest unest, selle kogusest ja kvaliteedist; (ehk on see füsioloogiline vajadus?)

seejärel - kas kohvi voodisse ja pannkoogilõhnad ukse vahelt teki alla piilumas; või jõhker äratuskell plärisemas ja meeldetuletamas argipäevaseid kohustusi;

olenemata äratamise meetodist on esimene samm vannitoa külma kraani juurde - silmi lihtsalt pole võimalik enne avada kui pisike kogus külma vett neid turgutamas pole käinud;

edasi sõltub palju valguse kogusest, õigemini selle vähesusest. ideaalis tahaks ärgata koos päikesega - talveajal ja vaiksel ennelõunal -suveajal. ööloomana tahakasin elada oma tundlike silmade kaitseks pigem hämaras kui prožektori all;

järgmiseks hommikuse kohvi kogusest, kangusest, tulisusest ja muidugi ajast, mille jooksul seda nautida saan või selle alla kulistama pean;

vahepeale võileib või paar; (ehk saab vist ka selle punkti nimetada füsioloogiliseks vajaduseks);

kohvi juurde kuulub muidugi paar-kolm hommikust sigaretti - need kõige maitsvamad;

järgmiseks tuleb kindlasti ette võtta vähempidulik käik sinna kuhu kuningadki jala käivad; oluline on siinjuures see, et see toimuks oma koduses käimlas, mitte kuskil võõras pelleris, ükskõik kui luksuslik seal ka poleks, vajaduse saab rahuldada vaid kodus... (teine pool sellest punktist on vist sõltuvus, samas kui esimene pool jällegi elementaarne vajadus)

vahepeale ja üle kõige on olulised ka kallid kaaselajad - mehe tusatuju või poja hilisöine pahandus võib päevaks või lausa paariks igasuguse tuju nullida.
ning kui kõik eelnev rituaal on ideaalne võib päeva alustatuks lugeda. aga kui ei ole... siis närib mingi pisike saatan terve päev minu kukalt.. või silmi.. või keerab kõhus soolikate vahel.

kui selleks et üks päev hästi läheks on vaja täita üheksa tingimust, mida läheb siis vaja nädala, kuu või isegi aasta kordaminekuks?

millisest kohast läheb läbi see õbluke piir, kus tuleks abi otsima hakata?
kas piisab sellest teadmisest/arvamisest/kogemusest et ma saan hakkama mõnel päeval ka lühema rituaaliga? või ilma kohvita? või ilma suitsuta?
samas olen ju küll näinud inimesi, kes kaaskondlaste arvates on selle piiri juba ammu ületanud, kuid kes ise ei raatsi endale seda tunnistada... kas mina olen üks neist?

võimalik, et mul tuleb leppida teadmisega, et need on need sõltuvused, mis mul on (olgu aususe märgiks ära toodud, et need üheksa ei ole minu ainsad pahed) on minuga igal minu päeval nüüd ja edaspidi kuni ma oma harjumusi ei muuda?

aga
kui ma oma hommikuse rituaaliga ise peris rahul olen, siis milleks mulle oma sõltuvusest loobuda?
nii nagu Pipi oli rahul oma tedretähnidega, nii võib ehk ka inimene olla õnnelik oma sõltuvuste üle..?


sõbrants ameerikast tuletas mulle täna meelde, et tema elu ja õnn sõltub olmemurede puudumisest. ta kardab tulla tagasi Eestisse, sest ei taha jälle elada "peost-suhu"; argiste olmemurede kütkes... et nii võivat "kinni kiiluda". võimalik. samas pole kuulsaimad kunstnikud/kirjanikud loonud oma surematuid teoseid just väga külluses kümmeldes...
Kas selleks et olla õnnelik on vaja argimurede kadumist?
võimalik et tema jaoks on.. mõnele teisele aga mitte. see vist teebki meid erinevaks - meie erinevad sõltuvused, harjumused ja kõigest eelnevast tulenevad mõtted, teod ja elu. õigemini, selle elamise viis.



lõpetuseks veel paar linki:
Elagem tubakata - sõnastik:
Sõltuvus/ on seisund, milles tuntakse toksilise aine korduva imendumise tagajärjel selle järele tungivat vajadust.

-

kliinik.ee:
Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab haige käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega.
Tugev tung (iha) või vastupandamatu soov tarvitada ainet on sõltuvuse olulisim tunnus.

-