eile kaunil pealelõunal ühes toredas tallinna avalikus kohas koosolemist pidades lõikas mulle pähe - kuidas ma enne suitsetamisse suhtusin ja kuidas nüüd. kui K sigareti läitis võpatas mul sees midagi. alguses ma ei saanud aru mis tunne see on, aga kui seda verbaliseerima hakkasin, tundus, et solvasin K-d. seda ma ei tahtnud, ei siis ja ka mitte nüüd.
lihtsalt. varem ei olnud mul suitsetades mingeid süümekaid - laps oli kõrvaltoas, halvemal juhul põlve juures ronimas sel ajal kui ma konitasin. nüüd see nii lihtsalt ei läheks... või ehk siiski? kui ise taas suitsetama hakkaksin, küllap nihkuks siis piir jälle paika (või paigast ära, sõltub ju, mis nurga alt vaadata).
jutu sees (eile pealelõunal siis) mainisin K-le, et jah, suitsuisu on siiamaani. ikka korra paari päeva jooksul käib vähemalt. halvematel päevadel (ca pooltel neist) kaks-kolm korda päevas.
õhtul hiljem vahtisin TV-d ja sain reklaamspämmi osaliseks (sest erinevalt suitsetamise aegadest pole nüüd põhjust kööki pageda reklaamide ajal). ikka et "eile õhtul tegin oma viimase suitsu... ...täna panin oma esimese plaastri... ... juba nädal aega ilma ühegi sigaretita"
jaa, plaaster aitas mul saada üle suitsuNÄLJAST. pikameelne nagu ma olen tarbisin neid kindlalt rohkem ettenähtud ajast. aga näe - lahti sain. nikotiininäljast. märtsi algusest saati ei ühtegi sigaretti, ei ühtegi plaastrit - kolm kuud juba. aga siiamaani pole ma saanud üle suitsuISUST.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar