üheksas päev

no ikka ei saa kahest suitsust päevas lahti!
vahepeal liigub mõtteid - et milleks?
milleks olla niiiii enesepiiraja? milleks saada ideaalseks? milleks loobuda inimlikust nõrkusest? vb see nõrkus just ongi minu inimlikkus? mis siis kui ma jäängi selliseks? selliseks vingujaks, nõudjaks, suitsunäljaseks? mis siis kui suus jääbki kibelema? pea jääbki valutama? milleks olla selline sarkast? kui suitsetamine jääbki sundmõtteks? vbolla mina olengi lihtsalt suitsetaja ja punkt. minu vanaema on, minu ema on, miks mina ei või olla? isa on ka, ja üks vanaisa oli kindlasti ka. teist ei mäleta. ei oska öelda.
öeldakse et alkohoolik jääb elu lõpuni alkohoolikuks. olen kuulnud et ka siis kui alkohoolik, või muu sõltlane, on olnud aastakest mõni kaine, ja saab ühe pitsi satub ta jälle ummikusse. mis siis, kui suitsetamisega on samamoodi? aga milleks siis üldse see peavalu? milleks sellised piinad, kui ma mõne aasta pärast täpselt samas seisus olen? jälle suitsetan ja jälle jätan maha? miks mitte olla suitsetaja ja punkt? mina rahulikum, usutavasti ka mind ümbritsevatel inimestel parem...

OK. proovime viimast võimalust. homme mitte üks suits. ei hommikul, ei lõuna ajal ei õhtul. kui vastu pean, siis ka ülehomme ja kui kolm päeva üle elan, siis enam ei suitseta. kui ei pea... siis annan alla. vbolla.