põhijoontes olen ma, kulla anonüümne, sinuga ju ühel meelel -
see ongi piiratud mõtteviis, et jumal annab inimesele piinad. tegelikult valib inimene need ju ise ja siis otsib kedagi, keda selles süüdlaseks teha.
kuigi minu "miksid" ei olnud mitte ainult minevikku suunatud. vaid ka tulevikku. nt kui keegi keda ma usuks sel teemal (mitte et ma neid kedagi tunneks) oleks mulle kindlalt, ja nii et ma ka uskuma jääksin, öeldnud - sinu kolgata tee saab tasutud; sa saad mida soovid, saad, kuigi selleks tuleb veel aastaid kannatada, aga siis - siis saate tasutud topelt kõik need vaevad (olgu siis mitmike, või mingil moel "parema"/"kegema iseloomuga" vmt lapse näol). oleks ju palju kergem kogu seda olukorda taluda.
et edasi minna, peaks mõned põhimõisted selgeks tegema. näiteks:
jumalat ega saatust ei ole olemas. need on terminid, mille taha koondub inimeste usaldus. kedagi kõrgemat, kaugemat ja hoomamatut on kergem "süüdlaseks teha", või enda valikute eest vastutama panna. nii jumala kui saatuse peale on võimalik loota ja toetuda rasketes elusituatsioonides. mitte et see rasket olukorda olematuks teeks või mõnda situatsiooni lahendaks.
ei ole kinke, ei ole karistusi. on anded, mis kanduvad edasi geenidega, mida saab arendada või siis mitte; samuti on eelsoodumused (mingiks haiguseks nt) mida saab ennetada või siis mitte...
armastus on tunne, mida ei saa mõõta. ei sentimeetri, ei kilogrammiga. teda kas on või teda ei ole. ei ole suuri armastusi, ei ole väikeseid. on lihtsalt erinevad tunded.
üks inimese vastu tuntava armastuse peamistest indikaatoriks on usaldus. teiseks hoolimine. armastusest pikemalt sai kirjutatud paar aastat tagasi (nt siin ja siin). lugesin üle, seisukohad kardinaalselt muutunud ei ole;) veel on asi, milleta armastust ei ole - kirg. tunne, et keski/miski on oluline. ja siit julgeksin öelda enda kohta järgmist - ma armastan paljusid inimesi ja paljusid asju.
ma armastan oma tööd - meie pisikeses firmas. ma armastan pildistamist ja mannaputru. ma armastan oma meest, oma teismelist, pisikest B-d. ma armastan päikeseloojanguid ja rabahommikuid. kodumaad ja -linna. lisaks lähedastele (kogu meie mitteniiväga pisike pere) armastan ma ka K-d ja A-d ja teist K-d ja E-d ja tema lapsi, ja teist E-d ja I-d ja R-i ja üldse nii-nii-nii paljusid inimesi. millegipärast ma usun, et nad teavad seda. kui just mitte seda et ma lausa armastan, siis vähemalt seda, et ma hoolin. sest ma olen tunda saanud ka vastu-hoolimist. miks mitte öelda - armastust.
ja see, kas mul on oma isiklikku geeni kandev järeltulija või ei ole, ei tee olemasolevaid armastusi ei vähemaks ega suuremaks. ega pane võimalikele lisanduvatele tunnetele kusagile piiri ette. sest armastus on nagu küünlaleek lõpmata pikal küünlal - sa süütad ta põlema. ja põlevast küünlast on võimalik läita järgmine ja järgmine ja järgmine ja nõnda edasi, peaaegu lõpmatuseni, ilma et küünlast leek kustuks. ja kui kustub on võimalik teise küünlaleegiga süüdata ta uuesti põlema.
jah, mingil hetkel ma kindlasti loobun "katsetamisest". aga mitte veel. ma tahan oma kehale anda veel võimalusi saada selle kogemuse osaliseks, mis kaasneb "pelgalt oma isiklike geenide paljundamisega" sest küsimus ei ole ju mitte ainult geenides. küsimus on ka kogemuses. kogemuses, mida on raske sõnadesse panna (naised, kes on sünnitanud teavad millest ma räägin; mehed, kellel on lastud kõrval olla, võivad seda aimata; teistel ei ole kahjuks õrna ettekujutustki, millest jutt käib). raseduse kogemuses, sünnitamise kogemuses, ootamise kogemuses. ja küsimus ei ole ka mitte ainult minu isiklikus egoistlikus kogemuste ihaluses, vaid ka kallile kaasale üheksa kuu pikkuse ootamise kogemuse jagamises. oma kallile teismelisele venna/õe ootamise kogemuse jagamises. oma kallitele, armsatele sõpradele ja sugulastele ja B-le ja teistele lastele, kes minu armastust tunda saavad- koos minuga ootamise kogemuse jagamises. ma kardan, et sellest ei saa aru paljud inimesed, kuid eks ma püüan end arusaadavaks teha...
nii et, kallis anonüümne, millised on sinu vaated armastusele ja sinu kogemused ning mõtted laste, sünni ja ootuse suhtes?
Ma tahtsin öelda, et kahjuks arvad sa valesti, seda eelmist juttu ei kirjutanud mina.
VastaKustutas.t.kuriämm
VastaKustutamiks sa, kallis kuriämm, küll arvad, et ma arvan et see sina oled? ma usun, et mu ümber on palju huvitavaid inimesi. muuhulgas ka neid kes ei taha/raatsi oma nime avalikku internetti riputada... ja teema kui selline puudutab kõikide muude hulgas ka neid, keda ma ei tunnegi isiklikult... rääkimata peresidemest.
VastaKustutaaga kulla anonüümne, kellest inspireerituna see postitus on kirjutet - sa võid kuid ei pruugi oma identiteeti mulle paotada. küll aga tahan ma sind tänada huvitava mõttelükke eest:)
Ma armastan Sind ka. A.
VastaKustutaSest mina armastan sind ka. kuriämm
VastaKustutapraegu on paraku kiire, seega pikemalt kirjutada pole mahti. küll aga paar väikest kildu minu maailmanägemisest.
VastaKustutajumal on olemas. samuti jumalik maailmakorraldus. või elukorraldus, vahet pole. meie jaoks on lihtsam mõelda, et teda pole, sest siis ei pea me paljude asjade üle mõtlema ja meil justkui oleks voli vabamalt käituda ja elada. tegelikult on vastupidi, kui me mõistame, mismoodi see toimib, siis me mõistame ka seoseid. ja loomulikult õpime me siis usaldama - see ju polegi nii lihtne :)
muidugi on armastus. see on meis ja meie ümber. me oma asi, kui paljut sellest me avada ja avaneda lasta julgeme.
ei ole karistusi ega kingitusi. on meie enda valikud. on teatud kindlad loogilised järgnevused teatud põhjuste-tagajärgede vahel. aga on ka armu. seega tegelikult kingitusi. ja imesid. palju.
seda kõike võib eitada. aga võib ka püüda tõusta oma pisikesest mustrist (ja veel pisemast "oma tahtmisest") kõrgemale ja püüda näha veidi suuremat mustrit.
loobuda pole kindlasti vaja. kuid lisaks oleks vaja natuke lahti lasta - oma tahtmistest, oma kangetest veendumustest. natuke suuremalt ja laiemalt maailmale vaadata. siis leiab ka rohkem vastuseid :)
kallis anonüüm, kui sul teinekord pisut rohkem aega on, siis ehk selgitaksid mulle -uskmatule- paari asja. näiteks mida tähendab “jumalik maailmakorraldus” või -elukorraldus? mis on see, mida ma pean sinu arvates targemaks vältida? kas see tähendab, et on olemas mingi muster, mida mööda me paratamatult käime? või tähendab seda, et on olemas tagajärjed teole (nt kõrvetad käe, kui puutud kuuma)? ja ainult seda, st “keegi kõrgemalt” ei valitse meid, ei juhi? või siiski juhib? viimasel juhul on ju see, kes juhib vastutav meie tegude eest. või olen ma midagi segamini ajanud?
VastaKustutajuhul, kui keegi meid ei juhi ei ole ju mingit kõrgemat võimu. see tähendab et ei ole olemas "jumalat". mis ei tähenda et võiksime põrmu heita moraalinormid ja kaine mõistuse. loodusseadused kui sellised ikka kehtivad (neid pole ma vaidlustada püüdnudki) ja inimkond on ka õnneks nii palju arenenud, et moraali- ja sündsustundega käitudes saab ilma seadusi tundmatagi ühiskonnaga pahuksisse sattumata elada.
kingituste ja imede kohta - ega ikka ei ole neid olemas küll, ikka ise tuleb vaeva näha ja küünarnukkidega teed teha, et midagi saavutada. ei ole ju keegi, kes midagi on saavutanud seda omanud sünnist saati. või on? on anded, mille kallal töötades saab inimesest näiteks kuulus kunstnik, kuid kui ande kallal tööd ei tehta, siis ei saa temast midagi.... (nt kui vanemad sunnivad hea kuulmisega, kuid kesise füüsisega last muusikakooli asemel jalkatrenni minema)
või pead sa rikkuri tütrena sündimist kingituseks?
tahaks hirmsasti teada, mida sa pead silmas veidi selliste terminite, nagu “jumal” (kes tema on ja mis on tema väljendused) ja “veidi suurem muster” (kui määrav see on ja kas inime kujundab mustrit, on see juba olemas või kujundab seda keegi teine), “tahtmisest lahti laskmise” (kui see loobumist ei tähenda, siis mida?? ilma et ta tühipaljaks sõnakõlksuks muutuks) ja “vastuste leidmise” (ja seda ka, et mis see küsimus siis on?) all.
tänades,
unekott