armastus

mis on armastus?
millest see koosneb? miks see just selline on nagu ta on, ja mõningal kurvemal juhul võidakse küsida ka - kas see üldse eksisteerib?

vaatasin just Vikipeediast ja olen kuulnud seda ennegi, et armastus on miskisugune emotsioonide kogum, mida on suhteliselt raske seletada.
igaühe jaoks on armastus erinevalt sõnastatav, erinev tunne. seepärast ongi seda lihtsalt ja üheselt mõistetavalt raske lahti seletada, kuid siiski võib tõmmata palju ühiseid jooni - näiteks paljukasutatud liblikaefekt kõhus, eestikeelsemalt ehk kihelus (kuigi see kõlab peaaegu et halvasti). tunne mis tekib kui näed "objekti" mille vastu tundeid tunned.
ma ei tea, kui paljud emad tunnevad oma last (lapsi) nähes kihelust? mina küll mitte, kuid vahel jään mõtlema, kui poega vaatan - näe, sihuke siis ongi - minu kõige kallim, minu kõige tähtsam:) ja tunnen liblikaid, kuid mitte kõhus vaid otse südame all...

keegi tark kunagi ütles (vanadus on mälu ära söönud) et õnnelik on see, keda on kunagi armastatud, üliõnnelik see, kes suudab armastusele samaga vastata, aga inimene, kes pole kunagi kedagi armastanud võib oma elu raisatuks lugeda (see keski võis olla Lermontov, väljendusviis oli loomulikult luulelisem)

mind on köitnud mõte armastuse koostisosistest. näiteks nii:
usaldus - see on kui jahu mis kannab kogu tunnet;
kiindumus - nagu pärm või sooda, mis küpsetise kõrgemaks kergitab;
sõprus - oluline kui muna mis kogu tainast koos hoiab;
hirm mahajäetuse ees ja sellega seot' armukadedus - kui terake soola, mis koogile maitse annab;
lähedus ehk distants - nagu suhkur - selle olemasolul on armastus magus, liigne lähedus just distantsi osas teeb koogi läilaks, samas kui koonerdamine suhkruga (kaugsuhe) jätab tuima maitse... (eestlastel tore ütelus - mis silmist see meelest);
seks, füüsiline tõmme - võib olla kuid ei pruugi (nt armastusel kodumaa, laste, töökaaslaste vmt suhtes) nagu vaniljesuhkur või kaneel või rosinad... ;) - mõnes koogis hädavajalikud, kuid lihapirukas neid näha ei tahaks:D
sõnulseletamatu keemia - kui juhuste rada mis koogi heaks teeb, sest olenemata retsepti järgimise punktuaalsusest võib mõni küpsetis ideaalselt välja tulla, teine jälle mitte;
harjumus - kui aeg mis teeb pärmitaigna kohevaks.

kindlasti on neile lisaks veel mõningaid koostisi mille peale praeguseni pole tulnud, ega osanud neid valemisse paigutada, kuid mis annavad erineva maitse- või lõhnaomaduse.

kõiki neid osiseid kombineerides, doseerides ja eri moodi küpsetades saab erinevaid kooke/pirukaid/torte jne. samamoodi on erinevaid armastusi - erinevate inimeste vahel erinevaid tundeid; erinevatel ajahetkedel samade inimeste vastu tuntavaid tundeid - ema ja laps lapse esimestel aastatel, siis teismeeas ja siis kui laps on juba täiskasvanud; või siis abikaasade vahel - enne abiellumist, pärast seda aastat viis ja sealt edasi kuni surmani (heal juhul muidugi, sest lahutuste [selles kontekstis siis koogi kõrvetamise/ülesoolamise/läila plänni tegemise] protsent on tänapäeval kahetsusväärselt kõrge), või hoopis õdede-vendade suhteis, kus mõnikord peale teismeea usteprõmmimisest rahunemist leitakse teineteisemõistmine, teinekord aga (nt päranduse vmt elu-kulu tõttu) teine-teisega lausa sõjaseisukord sisse seatakse.

õnneliku armastuse kunst seisneb vast serveerimisoskuses - mis hetkel võluda endast välja rosinasaiake, millisel hetkel serveerida pizzatükk - ja muidugi koostisosiste käepärasuses...