õhtusest filmist jäi kõrvu mõte - armastus, tõeline armastus on see, kui soovid et armastatul täituksid kõik soovid. ka siis kui see tähendaks tema lahkumist sinu elust. ka siis, kui tema soovid sinu omadega ei kattu.
huvitav, kui kaugele sellise armastusega võib minna. kõigele järele anda ju ei saa - siis muutud mängukanniks teise käes. samas, kui armastavad kaks mõistlikku inimest, siis teine ju ei soovigi mängukanni. ikka armastust.
vahel taban end mõttelt - kas mina oleksin valmis? valmis loobuma kinnihoidmisest, et armastatul paremini läheks, et ta areneks, leiaks oma elu ja õige tee/õnne.
poja suhtes olen püüdnud end, ja seeläbi vast ka teda, teadlikult ette valmistada. mitte küll veel otsesõnaliselt. ehk on selleks vara veel...
kalli kaasa suhtes ei julge öelda. eks lahkumisi ja kohtumisi on elus ju olnud olid need lahkuminekud siis tõelisest armastusest või lihtsalt sellest, et tundeid valesti sai hinnatud.
teise kandi pealt - lubada armastatul lahkuda kõlab kuidagi fataalselt praeguses suitsidaalses ajajärgus. kas peaks lubama kallimal ka ennast tappa, kui teile leiab, et see on ainus võimalik viis jätkamiseks/patu lunastamiseks või mis iganes siis selle soovi taga ei ole.
siit tuleb järgmine mõte - peaksime armastatule pakkuma ja võimaldama seda, mis talle parim. aga kust võtame selle julguse otsustada selle üle, mis teisel parem?
tean küll neid vanemaid, kellel lapse sünnihetkel mõttes valmis tema teekond ülikooli lõpuni. hullemal juhul juba enne sündi kuni keskealiseks saamiseni - ikka kapteniks, juristiks või mõneks teiseks tähtsaks ninaks... ikka maja, lapsed, pulmad ja uhke auto.... - tavaliselt muidugi kõik see, mis endal saavutamata... kuid kui arengu käigus selgub, et laps ei saa hakkama, olgu see siis matemaatika, ajalugu või mõni teine aine (või siis lasteaiakasvataja), kui lapsele ei meeldi tee, mille ema/isa talle valinud on.... siis on frustratsioon nii emal/isal kui ka lapsel, kellelt oodatakse liiga palju. ma ei väida, et ma tean lapse kasvamisest ja kasvatamisest kõike, kuid mõnikord tundub et pingutame üle. olen ka süüdi, ei väida vastupidist. üsna tihti leian end üle muretsemast ja paanitsemast hinnete pärast, nii et pole mahtigi uurida, kuidas rattasõit meeldis, mis kinos näidati või mida sõbrad uuest soengust arvavad.
jeah, siin nad siis on jälle hilisöised uimas mõtted - homme -ups täna- jälle uus päev koos uute mõtete ja lootuste ning ootustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar