Loomaaias

lastega sai loomaaias käidud.

seekord olid ahvisd kuidagi eriti tüdunud ja kurva olemisega...

laisk ja loll

mõtlesin, et tahaks koolituda. pidasin silma peal  Tallinna Rahvaülikooli  (ei ole koolituskaardi nimekirjas) mõnusalt kompaktsel ja soodsal koolitusel. leidsin, et aega on. töötukassale peab teada antama 7 päeva enne ja piisava õnne korral makstakse kõik ilusti kinni.

peale eelmise postituse kirjutamist (ühel kaunil öötunnil) avastasin, et EKA (on koolituskaardi nimekirjas) korraldab terve õppeaasta kestvaid fotokursusi ka minusugustele jopskitele, kes ei ole erilise ettevalmistusega, vaid keskkoolitunnistuse ja piisava motivatsiooni olemasolu on soovitav. nu ja patakas raha muidugi ka.

järgmiseks päevaks oli mu toredal konsultandil kirjake postkastis - tahan koolitust ja valikus on see või teine. mina ootasin julgelt poole päevani, tammudes jalalt jalale - et põhimõtteliselt asjaga sigakiire - lemmikkoolitus algas juba ülejärgmisel päeval.
niisiis ootasin kannatamatult kliendihalduri kõnet või kirja nigu petetut pruut... EKA infotädi teatas, et ohho-üllatust üks koht on vaba.. tundus, nagu ehk-ehk mul siiski veab!

keskpäeval mu kannatus Töötukassa suunal katkes. helistasin kell 12.30. ja loomulikult oli tibil lõuna...
kui ma peale lõunat oma halduri kätte sain, siis teatas ta mulle pea ükskõikse häälega - jah, ma nägin, et te olite mulle kirjutanud, aga ma mõtlesin, et tegelen sellega siis kui klientidest aega üle jääb.. (kes kurat mina siis olen?) järgnes vabandus, et tööd on palju, aga suuremeelselt kirja lahti võtnuna sain vastuse, mida kartsin -
ei, kahjuks ei saa ma seda isegi kaalumisele võtta, sest a) esimene koolitus algab juba ülehomme, b) teise koolituse pakkujaga ei ole meil koolituskaardi lepingut ja c) ning kõige olulisem - ei ole meil selge, kas ja kuidas see teie karjäärile töölesaamisele just abiks on.
vestluse lõppedes jäi mulle mulje, et misiganes ma välja pakun, tuleb KÕIGEPEALT selgitada kursuse kasumlikkust minu tööle saamisele. mina, totu olin arvanud, et minu karjäärile, soovidele või vähemalt eeldustele.

peale kõnet pisut kogununa saatsin töötukassale kirja, milles palusin täpsemalt kirjeldada mida tegema ja kuidas käituma peaks, et soovitud koolitust saada.
seepeale tuli lüheldane vastus, et arutame kohtumisel....

nuvotsiis - ärgu minusugune  mitte liiga optimistlikult ennast hinnaku  - soovid ja eeldused ei ole üldse mitte peamine põhjus koolituse saamiseks. vaid ikka teise inimese hinnang igasugustele asjaoludele....

**
lisatud 24 septembril (peale visiiti töötukassasse):
eelmisel nädalal suutsin kogu olukorra ja eelkõige iseenda peale nii tugevasti solvuda, et jäin haigeks - köha, loidus, tugev kurguvalu. -  lõpuks ometi olen leidnud iseenda kutsumuse ning kujuta ülbeid bürokraate - nemad leiavad, et see on mu hobi, millega võiksin ka edaspidi tegeleda tööst ja tööotsimisest vabal ajal!

nii jäi mulje ka tänaselt kohtumisel kus lisaks chearleaderlikule kihutuskõnele, milles vaagiti minu senise (töö)elu suuremaid saavutusi ja plusse ning nende võimalikku positiivset mõjule minu tulevikus, tõi konsultant näite ka enda varal - talle hirmsasti meeldivat kokkamine, kuid on selge, et kokaamet talle ei sobi. töötuna ei saaks ta võtta  kokandusalaseid kursuseid, sest ta ei hakkaks elades kokana töötama. või siis näiteks ei saa töötud võtta iluaianduslikke koolitusi või kodudisaini või feng shui'd, sest vaadake - miks tööle minna, kui saab ennast arendada ja näpud oma koduses mullas on ju palju parem hoida kui mingit igapäevatööd teha...
kõigele sellele oleks tahtnud suure suu ja häälega vastu vaielda - et miks ei võiks see, mida südames usud ja soovid teha ka sulle sisse tuua - olgu siis ettevõtlus või teiste koolitamine läbi enese kogemuste.
mis mind paika pani, oli fakt, et tal on klientuuri hulgas mitmeid fotograafe, kelledest osadel on ka isiklik fotostuudio olemas - no mis sa spetsialistile ikka ütled või arvad - tema haldab ju töötute turgu, ju ta siis teab.

töötustaaž

sellest on nüüd 4 kuud ja mõned päevad, kui ma ametlikult töötu olen.  ja mis ma sellelt kõvasti pungestatud staatusest saanud olen? lisaks 2,11 päevarahale, mis minusugusele, kelle eest eelnevatel kuudel pole töötuskindlustusmakseid tasutud, ette nähtud.
eriti nagu midagi.

mingi hetk (enne jaani) vaatasin, et lahe - võiks minna kuulama targaks saama oma viimaste aastate püsiteemal - kujundamise alal. nu, leidsin koolituse, Adobe programmidest, kirjutasin oma toredale spetsialistile, et tahaks koolituda, tema aga nõutama - vaja kirjutada motivatsioonikiri. eks siis kirjutasin silm punnis, ise mõtlesin, et kes küll nt traktoristide või keevitajate eest motiveerivaid kirju kirjutab.
spetsialisti vastuvõtul tuli aga välja, et võta näpust - ma ei saagi veel ei töötutoetust ega koolituste toetusi taodelda, kuna maikuus on lugupeetavad statistikaametist mulle suvatsenud preemiat maksta.

toetavatest teenustest pakuti suve lõpus näiteks  karjäärinõustamist.
käisin. lühidalt kokku võttes - tark tädi üle laua kinnitas, et õppida pole kunagi hilja! ja et kui te nüüd tööle lähete, siis pojake, kes praegu lasteaeda läheb saab sellise stressi osaliseks, et kardetavasti esimese poolaasta jällegi rohkem haiguslehel olete kui tööl..
niie t õppima - oli tema üleskutse. jah, ma olen seda mõelnud oma viimased 15 aastat, et võiks õppima minna. või midagi õppida.. või midagigi.. nu eks ühtteist kursustel ole käidud ka. nii laste kõrvalt kui tööajast. aga vaat ülikool on minu jaoks miskit nii suurt ja koledat, et sinna oma näppu ei julge anda.äkki peab mõtlema hakkama :P kahjuks või õnneks sattus karjäärinõustamine augusti lõppu nii et sellekski aastaks jäi suurte koolide uksed minu näppudest puutumata - sisseastumise aeg sai ümber.
veel vaatas karjäärinõustaja mu elulookirjelduse üle, mühises ja ütles, et täiesti OK...
ja lisaks kõigele soovitas, et te ju teate, et võite ka psühholoogi juurde pöörduda töötukassa toel. midagi ma ei teadnud ja minusugune, kes kõik pakutava tahab kangesti vastu võtta ei pea seda ometi kaks korda ütlema, et miskit kuskil ilmarahata saab..

nii et psühholoogi olen ma väisanud juba kolmel korral.. viimane kord oli eriti lahe - käskis kirja panna kõik need asjad, mida mulle teha meeldib nimekiri tuli umbes selline -

• fotografeerimine
• lastega mängimine
• lugemine (muuhulgas  raamatute trükilõhn)
• kontserdid, teater, kino 
• ilu loomine
• projektide läbiviimine (ideede elluviimine)
• kirjastamine, kujundamine
• inimeste jälgimine
• looduses kondamine

kui esimesed 3-4 tulid ludinal, siis viimane lõpp oli nagu punnitades - kümmet on vaja, kümmet on vaja. mis aga ei tähenda et inimeste jälgimine mulle vähem meeldiks, kui raamatulugemine. teinekord on elu huvitavamgi. ja kindlasti on mul veel lemmiktegevusi. näiteks värskete aiamaasikate või koduse kuldrineti söömine. või siis moosikeetmine, mis on praegugi aktuaalne. või lapsele sünnipäeva korraldamine..

nojah, meeldivate tegevuste nimekirja vaadates vaadates on selge, miks meie kirjastusekene mind niii kaua (kevadel saab 10 aastat!) köitnud on - projektipõhine töö pole lasknud rutiinil tappa, ilu saab teha ja uusi raamatuid saab nuusutada ;)
siia kõrvale tuleks vist teha list asjadest, mida ma teen vastumeelselt, millised võiks maailmas olematagi olla.

veel rääkis viimati aktiivsest ja passiivsest tööotsimisest, mis vääriks suisa omaette teemat ja sellest kui kerge on lihtsalt käega lüüa ja "laua alla peitu pugeda" - ütleks mina. ehk iseendale suur ja tugev mull ümber punuda teemadest : mis nüüd mina ja mina ei kõlba kuhugile.
nu vaatab, mis saama hakkab. kui väga ära tüütab see töötuks olemine ja kui kõik riigi poolt pakutavad teenused ilusasti ära on kasutatud, eks siis tuleb vahepeal jälle tööle minna...

lastega grillimas

Lähme killima! teadis väike Liisu poolel teel.
Järvi Pikkjärve telkimisala oli aga tuugalt rahvast täis. kallis kaasa teadis, et järv või paar on kusagil veel edasi.. ajasime lapsed tagasi autosse ja sõitsime veel veidi edasi... et näha sama pilti - kõikvõimalikud piknikuplatsid olid tihedalt rahvast täis.
Lastega uute platsikeste leidmine on pisut raskendatud. seda enam, et olime ürituse jätnud suhteliselt hilja peale - linnast start alles kell 17 - peale päevast uinakut.

Seekord aga läks õnneks - tädi J tuus GPS seade telefonis teadis, et edasi sõites peaks veel üks järveke paremat kätt jääma. nimeks Pikklaugas. järveni minev tee oli küll bemmimeeste poolt blokitud. eemalt helkles vesi nagu kutsuv tuluke ja kuna suurt rahvamassi polnud tunglemas näha matkasimegi oma pisikese kambaga vee poole.
Päris järvekese ääres puhastas üks daam kala. Haraldi küsimise peale (mis sa teed?) teatas too, et elan siin! meie vabandamise peale tõmbas teatas ta, et tal endalgi neli lapselast, noorim neist kahene, nii et teab küll, et lapse suud ei vaigista. ega peagi.

pisut varem sõitsime  mööda suhteliselt värskest raiesmikust - puud on ära kulunud! imestas H.

veidi hiljem läksime lastega rappa. otses mõttes ikka. lapsed kilkavad, laulavad, ajavad üksteist taga. naerutavad vastutulijaid oma lapsemeelsusega. ja nagu H ikka, läheb veidi ülemeelikuks.
et teda tagasi hoida hüüdsin - tasa!!! tasa!, kuula!!
võitsin tähelepanu
- kuula! kas sa kuuled midagi!
noormees raputab pead
- nojah, loodus on tasa!
see võttis poja vaikseks. kohe liigagi.

enam ei lasknud ta mind enam kui meetri kaugusele.
lõkke juurde jõudes teadis ta - tasa tuleb olla, muidu loodus tuleb!

Lõkke juures aga näitas pisike Eve-Ly oma organiseerimisvõimet, leidlikkust ja kunstiannet. Lapsed esitasid meile happening, mille võiks nimetada - 'käbid Crocsides' või siis 'elagu Loodus!' kahju, et ma taipasin liiga hilja kaamera järele sirutuda - jäädvustuseks sain vaid paar helitut pilti...

20 aastat

kaks pikka aaastakümmet tagasi tuli ilmale mu esimene poja.

vaatasin täna seda meest - kahe lapse isa, tõsine töömees juba üle aasta, ja mõtlesin... lisaks pidevale eituse-teemale... mõtlesin, et mida need kaks dekaadi mulle on pakkunud.

emaks olemise röömu,
emaks olemise valu
pidevaid üllatusi..
peamiselt positiivseid;
vahepeal, tõsi küll, palju ka negatiivseid..
nüüd poiss juba juba suur.
kannab kaela ja sätib naise juhendamisel oma tirtsu mähkmeid...

üle antud.