lastega grillimas

Lähme killima! teadis väike Liisu poolel teel.
Järvi Pikkjärve telkimisala oli aga tuugalt rahvast täis. kallis kaasa teadis, et järv või paar on kusagil veel edasi.. ajasime lapsed tagasi autosse ja sõitsime veel veidi edasi... et näha sama pilti - kõikvõimalikud piknikuplatsid olid tihedalt rahvast täis.
Lastega uute platsikeste leidmine on pisut raskendatud. seda enam, et olime ürituse jätnud suhteliselt hilja peale - linnast start alles kell 17 - peale päevast uinakut.

Seekord aga läks õnneks - tädi J tuus GPS seade telefonis teadis, et edasi sõites peaks veel üks järveke paremat kätt jääma. nimeks Pikklaugas. järveni minev tee oli küll bemmimeeste poolt blokitud. eemalt helkles vesi nagu kutsuv tuluke ja kuna suurt rahvamassi polnud tunglemas näha matkasimegi oma pisikese kambaga vee poole.
Päris järvekese ääres puhastas üks daam kala. Haraldi küsimise peale (mis sa teed?) teatas too, et elan siin! meie vabandamise peale tõmbas teatas ta, et tal endalgi neli lapselast, noorim neist kahene, nii et teab küll, et lapse suud ei vaigista. ega peagi.

pisut varem sõitsime  mööda suhteliselt värskest raiesmikust - puud on ära kulunud! imestas H.

veidi hiljem läksime lastega rappa. otses mõttes ikka. lapsed kilkavad, laulavad, ajavad üksteist taga. naerutavad vastutulijaid oma lapsemeelsusega. ja nagu H ikka, läheb veidi ülemeelikuks.
et teda tagasi hoida hüüdsin - tasa!!! tasa!, kuula!!
võitsin tähelepanu
- kuula! kas sa kuuled midagi!
noormees raputab pead
- nojah, loodus on tasa!
see võttis poja vaikseks. kohe liigagi.

enam ei lasknud ta mind enam kui meetri kaugusele.
lõkke juurde jõudes teadis ta - tasa tuleb olla, muidu loodus tuleb!

Lõkke juures aga näitas pisike Eve-Ly oma organiseerimisvõimet, leidlikkust ja kunstiannet. Lapsed esitasid meile happening, mille võiks nimetada - 'käbid Crocsides' või siis 'elagu Loodus!' kahju, et ma taipasin liiga hilja kaamera järele sirutuda - jäädvustuseks sain vaid paar helitut pilti...