26. märts 2011

Harald 1,5

iseteadvus on temas pead tõstmas. detailidest alates. sest tema TEAB millised riided tuleb selga panna (soovitavalt palli, või mõmmi või lamba või kutsu pildiga). tema TEAB mis on valesti, isegi siis kui ta ei suuda seda meile seletada - mittemõistmine on meie viga, aga tema kannatab selle all. valjusti.
samuti TEAB ta täpselt, et arsti juures käimine võiks piirduda ooteruumis mängimisega, nii kui arstikabinetti viiakse tuleb seatapukisa valla lasta. seda kiiremini sellest piinaruumist pääseb. ka fotograafiga tuleb samamoodi käituda. üldse tundub, et viga on võõrastes tädides, kes oma võõras keskkonnas lapsi ahistavad. arstide puhul töötas sama skeem nii asendusarsti kabinetis kui isikliku perearsti kabinetis, kuhu poole aasta jooksul sattunud ei olnud; fotograafidest proovisime paari erinevat kristiine keskuse fotopoodi. passifoto saime suure pusserdamise peale tehtud KMA fotoputkas.

muidu ikka püüame harjutada spordiklubi lastenurgas. seni edutult. ca kümnest käidud korrast ühel korral sain tubli veerand tundi saalis rassida enne hoiutädi abikõnet. iga kord peale paarikordset käimist on poja aga suutnud haigeks jääda:( ikka kuni 39 palavik, kõha-nohu - täislaks nädalaajase tubase tegevusega.

1 kommentaar:

  1. Meil oli sama lugu: nii harva kui jätsime kuhugi, nii kohe jäi haigeks ka :( Ma ise arvan, et ilmselt ikka stressist organismis lõid nõrgad kohad välja, näiteks korra lõi tal välja nabasong peale ema-isa mõnetunnist eemalviibimist.
    Lasteaiaga harjutamisest sai ka trauma nii et ma võtsin ta lasteaiast ära ja viisin erahoidu, kuhu jäi heal meelel esimesel korral üksi. Sellest alates siis hakkas harjuma, hiljem aias jne läks väga libedalt.

    Ilmselt mõnel lapsel on lähedusvajadus mingi aja suurem lihtsalt.
    Nüüd ta on kuuene ja ma olen kodune ja oleme jälle harjunud palju koos olema - käisin pahaaimamatult sünnipäeval ja kojujõudes oli kuuesel palavik! Tase!

    VastaKustuta