17. juuli 2009

järlepa



ujumiskohta otsisime. sellist suhteliselt pandavat. vaatad kaardilt - Harku - ülerahvastatud ja madal - Aegviidu-Nelijärve - kauged. mererand - prr... külm. vaja uusi maid uudistada - käsime Järlepat avastamas.
sõitsime kohale, uudistasime ettenägelikult küla ette paigutatud orienteerumiskaarti. seal võis lugeda - otse ja paremale ja vasemale ja siis veel vasemale - tee nimega "järve äärde" või siis hoia pisut paremale, siis otse siis vasemale... - põhimõtteliselt kõik teed viivad lõpuks kohale;)
me hoidsime pisut paremale ja sattusime punastest tellistest varemetesse. siis läksime kuidas tee viis kuni nägime viita (kiigeplatsi kõrval) - "järve äärde". armas neist - mõtlevad turistidele;)
eestigiid.ee teab pajatada, et selles külakeses elas aastal 2000 241 inimest. praegu elab seal konni kindlasti tuhandeid kordi rohkem (pildil paar neist, kes peale meid kindlalt ellu jäid). inimestest ei oskagi öelda, me mõnda kohalikku isegi trehvasime... sellel pikal (1100 sammu) teel järve äärde.
rannamõnusid nautisime uhkes üksinduses. õigemini mina nautisin, kaasa vaatas õlgu väristades kõrvalt ;) järvel oli kusagil eemal üks paadimees ja meie minekul tuli kaile ka üks rätiga poiss.. aga mitte teisi ei tahtnud ma kiita. ikka iseenda saba lehvitada :
seesamane, paarisaja inimesega külakese juurde kuuluv järveke oli siis esimene välisveekogu kus mina omad jalad põhjast lahti sain! lausa nii, et põhja polnud tükk aega jalaulatuseski! optimist hüüab - ujud! pessimist pressib peale uute teadmistega - algtasemel ujumine tähendab 200m läbimist. (keila tervisekeskus teab ja teatab->) aga noh - vähemalt pole mu juustes enam kloorihaisugi:D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar