11. september 2010

täna sain trenni!

viimaste nädalatega kogunenud pinged trennisaalis maha rahmeldada - mida sa hing veel ihkad!
kogu see viha, mis kuhjunud vägivaldsete inimeste vastu.. kõik see sai täna hommikul pooleteise tunni jooksul maandatud jõusaali masinatel ja bassuvees treeneri liigutamise järgi sulpides..
"I'm every woman" kilkas Whitney kõlaritest kui minul peas kumises ühe poisi lause
- ma ei taha oma isa moodi minna.. aga mul vist pole pääsu.. ma ei taha elada sellist elu, millist minu isa on elanud...
"no matter if you black or white" deklareerib Michael vahelduseks.. sõtkun vett oma ümber nii, et vesi läheb kõrva.. vihaselt sõtkun, täie jõuga.
- ma ei taha ärgata hommikul ja avastada, et olen oma naisel kolm hammast sisse löönud. või et mingil hommikul selgub, et olen oma lapse kipsi löönud..
"hit me, baby, one more time!" hüüatab Britney minu mõtte jätkuks treeneri valitud remiksilt..
mõtlen emale, kes on lasknud sel kõigel toimuda. tema allaheitlikusele ja kannatuste piirile..
trenn lõpeb, lesin veel vaadates ujula laepaneele...
milleks see kõik?

2 kommentaari:

  1. Anonüümne12/9/10 11:59 AM

    see ei ole õige, et ei ole pääsu oma vanemate elust, ainult et jube suur ja kindel tahtmine peab olema. usu, ma tean mis ma räägin, ma olen sellist elu liiga lähedalt näinud. minul oli see tahtmine, minu õel ja vennal mitte.

    väga ohtlik on võtta endale hoiak: maailm on ebaõiglane ja mul ei ole võimalustki sellest laukast välja rabeleda - just niiviisi sohu jäädaksegi.

    praegu on muidugi veelgi raskem kui nõukaajal sest tööd on raskem saada.

    VastaKustuta
  2. sellega on vist nii, et mina tean, sina tead, aga tema ei tea. ja lihtsalt ütlemisest ei piisa. kahjuks.
    aga eks siin elus ole igal oma tee käia ja hea, et tal sellisedki mõtted peas liiguvad - ehk on see algus paremale elule.

    VastaKustuta