sünnipäev

oli armas. aitähh!
***

täna aasta aega tagasi saime me esimest korda teadlikuks Sinu olemasolust. see nädalake, mis me haiglas Sind oodates veetsime liitsid meid kolme ühtsemaks pereks ja andsid meile justkui vabanduse - laps tuuakse endiselt haiglaseinte vahelt.
nende paari päeva jooksul kirjutasin alloleva kirjatüki (v.a. viimane lõik). otse sündmuskohalt, täies emotsioonilastis. siin on toimetatud versioon.

Tee Sinuni

Need puud läksid aegamisi lehte kui meie siitkaudu igal nädalavahetusel enesetäiendusreisidel käisime. Need kured, kes nüüd end minekuks põllutäite viisi parvedesse seavad, lendasid toona heaendeliselt paarikaupa üle meie peade. Otsides paremaid pesitsuspaiku. Loodus tärkas, meie pakatasime ootusärevusest – tegime pikemaid samme Sinu tulemise teel. Kuigi me ei teadnud siis veel Sinust mitte midagi. Me läbisime nõutavat koolitust.

Ja nüüd, kui Lootus värvib puud ja põllud kollase-punasekirjuks ja vihmasabina lootusrikkaks sügisvärskuseks, sõidame meie tundide-pikku sama rada mis kevadel. Veelgi ootusärevamalt. Sest meile on lubatud. Lubatud õnne ja armastust. Nii nagu Sinulegi.

Reede. Olin just kuulanud sõbranna suurt muret, kuidas ei jaksa, ei suuda ja ei saa last kasvatada. Kuidas kõik ei olegi nii lilleline ja nii kerge, kui olla võiks, kui on loodetud ja plaanitud. Sest osad lapsed lihtsalt on raskemad ja osad elud on keerulisemad mõne koha pealt, teised jälle teise koha pealt. Kui mulle helistas spetsialist. Seesama lastekaitsespetsialist, kelle juurde me varasuvel avalduse olime viinud. Kui ta end telefonis tutvustas tõmbasin hääle kinni. Sain läbi raskuste vastatud – loomulikult on see kõne ootamatu. Sellised kõned on sõltumat ajast ALATI ootamatud – te ju teate seda hästi. Kogelesin, et pean abikaasaga ühendust võtma, kuigi teadsin ette lõpptulemust – aastatepikkuse ootamise järele ei saanudki see ju midagi muud olla kui kõlav ja selge JAH.

- Jah, loomulikult jah – me tahame seda last näha!

- Millal te saate tulla?

- Täna on reede, ega homme ei saa?

- ei, kahjuks nädalavahetusel ma ei tööta.

- hea küll, siis esmaspäeval. Näiteks kell 11. Varem hästi ei jõua, kuigi kui vaja, küll siis jõuame!

Sul on blond siil peas. Ja hallid-sinised silmad. Kummat värvi täpselt, vajab veel päikesepaistel selgitamist. Siis kui me jõuame sinuga päikesepaisteni. Küll jõuame. Usun, et õige pea. Vaid mõned päevad ja protseduurid ehk veel. Nad turgutavad Sind. Usun, et Sinu tee siia polnud kerge, sellest annab tunnistust mõningased meditsiinilised näitajad, millest ma hästi aru ei saa – veri polevat piisavalt punane. Sa mu sinivereline. Ütlevad, et muidu on hästi. Ja panevad sulle kanüüli käsivarde. Sa protestid häälekalt. Kes ei, kui protseduur on alles hommikul ja juba kell 17 eelmisel õhtul pistetakse veeni mingisugune voolik, millel on otsas nõmedad plastjubinad.

Reede õhtu. Esmaspäev tundub nii ebareaalselt kaugel. Aga küllap ma otsisin materiaalseid väärtusi, et Sinu kojutoomine võimalikuks saaks – häll autosse ja magamisase. Vanaema nuttis telefoni otsas. Tema saab sel aastal kolmanda järel tulija. Ja neljaski on teel siia ilma, detsembris. Tädid olid mõlemad meeleliigutusest keeletud ja hakkasid sulle pesu pakkima. Suurel vennal samuti lootusepisar silmis. Peas tagus mõte – loodan, et ma ei küta end ja lähedasi asjata üles. Loodan, et me saame kokku. Ja sobime.

Laupäev. Ega öösel eriti magada ei saanud – ärevus mattis hinge ja NII PALJU oli vaja asjatada. Vaadata vankreid, hälle, turvahälle, muudki ninni-nänni. – kõik see, mille jaoks „normaalsetes oludes“ on aega vähemalt pool aastat. Kell 8 olen üleval. Mis tööst saab? Mis pereelust saab? Kes mu kohustused üle võtab? Kas ma saan hakkama? Kas teised saavad hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?

Päeval käisin veel kohustustevabalt trennis. Ja sünnipäevadel. Viimane vein ja viimased tööülesanded enne Sinuga kohtumist. Ega need kõik ludinal läinud – pea oli Sind täis – milline sa oled, kes on su biol. vanemad, mida nemad tundsid, mis nägusid sa juba teha oskad, mida sa praegu teed, on sul tervis hea, ega sa igatsusest ei nuta. Ega sa ära ei jõua harjuda, et mind ei ole. Kümned ja kümned positiivsed soovid ja mõtted sinu poole teele. Ehk saad osagi kätte, ehk tunned toetust.

Su lõge on veel kokku kasvamata ja kui ma oma näo su lauba vastu toetan tunnen pisikeste udemete paitust. Ja beebilõhna. Ja armastust. Sa oled tubli ja kannad pead juba üheksapäevaselt. Viskad end uudishimulikult vibusse ja üritad üle mu õla kiigata. Sa sündisid eelmisel esmaspäeval kell 20.50.

Reede õhtul olin saanud tuttavaks emaga, kelle poeg leidis sarnase tee temani ja tema oma pojani pool aastat tagasi. See tutvus on kasulik mitmel viisil – lisaks materiaalsele küljele – Sinu esimese sõiduvahendi – turvahälli saime just temalt, aitas ta meid nõuga – psühhiaatrinumber, kellele järjekorda ei olnud – ka tema kaudu. Lisaks ei saa unustada emotsionaalset tuge. Kui rääkisin, et ootan kohtumist sinuga, läks temagi põlema. Küsis – kas ja kuidas ma suudan ja vastu pean. Ei tea mina, kas peangi.

Praegu, kui siin Sinuga koos olen, kuulen teiste laste nuttu ja suurest pingelangusest valutab pea. Üritan midagi kirja panna kartuses, et homme on elu liiga lill et möödunut meenutada. Või liiga kurb, et olnust positiivset leida. Pean hinge kinni, et ma haigeks ei jääks. Kurk kipitab...

Õppetund kevadisest koolitusest. Ilmaolek. Kõigepealt mängitakse välja peaesineja. Selleks juhtun mina. Ju siis nii on vaja. Võimalik, et juhendajatel on selles oma käsi mängus, võimalik, et mitte. Mul lastakse valida ja põhjendada oma valikuid – kes on selles mängus minu mees. Minu lähedased. Ehk vanemad? On mul õdesid – vendi? Kõik rivistatakse üles, minu tool on keskel, minu mees minust paremal käel, minu teismeline minust vasemal. Minu ema-isa vasemal, poja taga, minu õed nende kõrval. Kõigi kohta tuli teha ka lühikirjeldus – millised nad on, mida nad on sulle andnud – mida õpetanud. Miks on just see koht „pildil“ nende jaoks. Veel nimeta paik maakeral, kus viibides tunned end maailmas kõige kindlamalt – minu jaoks on see Meri. Kas minu ja mere vahele mahub veel keegi? Või eelistan ma käia mere ääres üksinda? Ja viimaks ka minu nimi – selle saamislugu ja see, kas ma olen sellega rahul. Kõik see ümbritseb mind. Kuidas ma ennast tunnen? Hästi. Mõeldes ja tundes – kui palju on minu ümber soojust. Armastust. Hoolimist. Väga hästi, ma olen õnnelik. Väga. Tunnen seda oma kõhunahaga.

Ülesande teine osa. Lahkumised. Ema helistas. Ta andis teada, et nüüd kus lapsed on üles kasvatatud on nende kord elada – nad läksid isaga ära Hispaaniasse. Seiklema. Kas nad tagasi tulevad – ei usu. Sinu mees jättis sind maha. Sel päeval, kui kuulsid oma vanemate lahkumisest saite viimast korda õltusöögi ajal kokku ja ta teatas sulle, et tal on teine. Sinu õed sõitsid Taisse ja ei saa sealt tulema, sest lennujaam suleti karantiiniks – mingi senitundmatu viiruspuhang. Keegi ei tea,kas nad koju saavad, kui raske see haigus on, keegi ei tea, millal karantiin lõpeb. Sinu sõbratarid – üks neist osutus naiseks, kellega mees minema jalutas ja keeras teisedki su vastu ja ütlesid, et sellist naist ei peagi keegi tahtma ja ülepea oled sa kõikides oma õnnetustes ise süüdi. Nii. Kuidas sa end tunned? Mitte erit hästi? Kogu selle segaduse ja pingelise olukorra peale läksid sa pisut segi. Sind pannakse kinnisesse osakonda, nii et sul pole enam võimalust mere äärde minna. Sa ei tea, kui kaua see kestab. See kõik kumuleerub. Su mälestused kaovad ja lõpuks võetakse sinult ka sinu nimi. Jääb palatinumber ja voodikoht. Kuidas sa ennast nüüd tunned?

Moraal – nii võib tunda end laps, kellelt on võetud tema vanemad. Tema turvaline paik. Tema lähedased. Mälestused heast elust. Ja lõpuks ka tema nimi.

Saabub pühapäev. Öö jäi muidugi jälle vahele. Kus sa siis saad magada – iga tunniga tuleb lähemale kohtumise aeg ja meie pole üldse valmis. Käib nimede ping-pong. Aleks – Meelis – Aksel – Tom – Andres – Andrus – ... – ei, lapsele peab ikka enne otsa vaatama ... Vahepeale muidugi kuulutuste kammimine. Sest ka vankrit on vaja. Või ehk isegi kahte.. mida vaja teada on – vaktsiinid – mis need on, millal vaktsineeritakse ja kas Sind on juba torgitud. Kas peaks torkima, või ehk võib torkimatagi? Mähkmed! Milliseid mähkmeid kasutada – ok, haiglas on kindlasti oma süsteem, aga pea me kodus pole. Ja siis võib ju teha mis hing igatseb. Kasvõi marlimähkmeid katsetada! Need tunduvad esteks romantilised. Ja teiseks võiksid säästa raha. Ja mis peamine – Sinu peput.

Pühapäeva hommik läeb töiste ja perekondlike asjaajamiste tähe all – kellele raamatuid, kellele faile, kellele aega. Kirjutan üles kõik vajaminevad telefoninumbrid – politseiamet; psühhiaater; arst, kellejuures IVF-katse pooleli jääb; linnaosavalitsus; perearst – et neile tee pealt helistada peale seda kui JAH kindlamaks osutub.

Õppetund kevadiselt koolituselt. Kõigile kursuslastele jagati üllatusmunad.. – ja nüüd kujutage, et teie peos on teie laps. Teil on võimalus ta lahti pakkida – võtke lahti tekike tema ümbert, siis linake, ja vaadake kes sealt välja tuleb. Tundke, tundke selle kohaga, osutab juhendaja kõhule. Harutan muna munakest – nii nagu kinder sürpriis ikka – hõbepaberike läikiv-veiklev; shokolaadike pruun ja magus, lõpuks vaid plastkooreke minu ja üllatuse vahel. Ettekujutlus töötab – no mis seal olla saab. Eks ikka mõni smurf, või paremal juhul muumi või kokkupandav plika. Pange pakend kõrvale – säilitage see või visake minema. Nii nagu tundub teile õige.. Ei, minema visata pakendit ju ei saa – see, milles laps tuuakse on osake lapsest. Osake Elu Üllatusest. Kannatamatumad kõrvalt on saanud kätte osised – ahhaa, midagi, mida saab kokku panna. Rebin minagi plastkoore lahti. Juhendilt vaatan – tank, kurask. Ei, tanki ma ei oodanud. Ei, minu laps selline ei ole... ei saa olla, ei või .. ma kasvatan ta ümber... või kas ma oskan/suudan/saan?.. Või kas üldse peaks? V-b just selline ta ongi – ootamatu. Võrdleme kaasaga, temalgi on neljarattaline. Traktor, tõhus tööloom. Ülesanne jätkub – kursuslased seavad oma leiud lauale. Gruppidesse ja gruppidest eemale – nii nagu meile meie enda käes olevate lelude koht tundub olevat. Ja seletame – mida tundsime, mida arvasime, miks me just nii ta paigutasime... Moraal – ära sea liiga detailseid ootusi. Kõik on hää nii nagu ta on. Oska vaid näha!

Sa magad nii rahulikult, et mul on hirm. Kas sa peadki nii rahulikult magama? Esimese söögivahe, mille koos veetsime, sa vigisesid – jällegi oli hirm – kas ma äkki valesti toitisin? Miks sa vigised, miks ei maga v-b ma ei meeldi sulle? Või on need gaasid? Või ei saanud sa kõhtu täis? Küsin med.õelt – tema teab. – ei, rohkem ei saa, üle 90g pole lubatud – ta on ju veel nii väike! Ma ei tea mida ma teha saaksin, kuid ma tean - need hirmud on normaalsed. Neid tunneb iga ema. Noh, või peaaegu iga ema. Meie esimesel kohtumisel olid sa kahvatu. Palju kahvatum kui praegu. Ma loodan, et homme oled sa jumekam kui täna.

Pühapäeva päev. Noored kinno, lapselaps kaasa ja osturetkele – esteks vaja leida midagi, mis jääb Sinule ESIMESEKS ASJAKS meilt. Sest me aimame – kohe koju Sind ei saa – bürokraatia vajab aegam et oma hammasrattaid sättida. Beebipoode on loomulikult küllaga. Ja hoolimata ülemaailmsest masust tundub, et lastevanematel läeb hästi – kõik beebitarbed on üüratute hindadega. Ja enamus neist on absoluutselt ebavajalikud. Vaatame lelusid. Üks on edevam kui teine, kuid peale mõnetunnist ringivaatamist tundub, et silme eest võtab vaikselt kirjuks. Nii et haarame lõpuks pea esimese mis sel hetkel näppu jääb. Selleks osutub mõmmisid lakke näitav unelaulutäheke. Kollane.

Mõtlen veel – aga midagi pehmet? Midagi sooja? Midagi mõnusat naha vastu? Õige – tekike! Villane tekike, mille ise kudusin oma lapse jaoks teda oodates. Siis kui ta otsustas, et veel ei tule. Vähemalt mitte minu kaudu. Kollane tekike meie tibule. Aga see on pisut kare. Teadagi – lina tuleb ümber õmmelda. Leiame ka selle, kuid kena kanti kahjuks mitte. Ja kell on juba palju – isegi alkoholi ei müüda enam.

Esimese osa ööst tikkisin neli meetrit. Teise osa vahtisin lakke. Ja kolmandiku suutsin ka magada. Õnneks. Sest Esmaspäev tuli tihe. Sa said 7 päeva vanaks. Ma nägin sind esimest korda. Ma armusin sinusse esimest korda. Ja sa tead hästi kuidas inimeste südameid endale võita – kes siis suudaks rahulikult magavale lapsele vastu panna.



**

Nüüd ma aiman, miks lapsed nutavad. Need kõige väiksemad. Neil on hirm. Ja hirm mitte haiget saamise ees vaid hirm üksi jääda. Mulle tundub, et nad ei karda valu. Vaid üksindust. Kardavad, et kallis inimene jätab nad siia ja kaob. Siin on palju võõrast. Ja palju ebakindlat. Sa ei tea iial, mis minutil keegi tuleb ja torkima hakkab – kas on vaja temperatuuri teada või verd võtta. Ja mis saab võtta sest pisikesest kehast, mis pole veel poolt kuudki vana. Napilt üle kolme kilo ja on võitlemas omaenese ellujäämise eest.

Sa hakkasid nutma kui tuli õde, sinu kaasa haaras ja protseduuride tuppa sebis – et verd võtta. Samas lasid end rahulikult torkida minu juuresolekul – kui ma sul põske paitasin ja kätt hoidsin.

HG 102. Sinu külge kinnitatakse ports juhtmeid. Enamus selleks, et jälgida – mis toimub. Kui kiirelt lööb süda, kui kiirelt hingad. Kui kõrge on vererõhk. Ja siis üks suur süstal, mis on punane. Verepunane. See kahaneb vaikselt kuid järjekindlalt. Süstal surub vedelikku Sinu veeni. Aparaadid tiksuvad. Ja näitavad näite. Üks sakk muudkui jookseb ülalt alla. Ja tagasi alt üles. Õed jooksevad klemme otsima – sest need kohmakad on mõeldud suuremate laste jaoks. See on vereülekanne. 70 milliliitrit. Luban endale pühalikult, et hakkan doonoriks. Kui mind veel tahetakse.

Nii saime täna terve protseduuri rahulikult vastu pidada- kella 1st päeval õhtul 8ni. Tubli seitsmetunnine tööpäev ristseliti. Sundasendis ja juhtmete otsas. Sa olid hiiglatubli. Vahepeal nihelesid, kuid niipea kui minu või isa käsi su juurde jõudis, rahunesid kohe. Sest nii on turvaline. Sest turvatunne on maailma alustala.

See oli juba ammu- eelmisel sügisel, kui käisin mööda kaubanduskeskusi ja manasin omaette beebitarvete vahesse sattudes – siia jätame aasta pärast poole oma sissetulekust! Mähkmed – neid on vaja – beebitoitu, ehk mitte kohe, aga kinlasti tulevikus on vaja. Manamisest ja soovimisest on ennegi abi olnud. Kuigi, nagu on öelnud targad – olge ettevaatlik oma soovidega – nendel on kombeks täituda!

Suurte ja tähtsate soovide täitumiseks oli vaja, et meie kodu inspekteeriks asjatundja. Spetsialist, kelle otsustada on antud – kes sobib ja kes mitte lapsevanemaks. Spetsialist käis, vaatas meid ja vangutas pead – ei, teie ei peaks last saama. Või kui, siis paari aasta pärast ca paari-kolme aastase lapse. Ma keesin oma mõtted veeretades mitmeid ja mitmeid kordi üle – miks, oh miks see vaene laps peaks ootama paar aastat!!?! Ja kus?

Nüüd, pelgalt pool aastat hiljem, ma tean – kui Sa mulle silma vaatad, jääb maailm seisma.

Koos isaga käisime ühe turundusguru koolituspäeval. Tema ütles – tähtis on omad soovid kirja panna! Ja andis ülesande – pange kirja oma suurim soov nii, nagu see oleks määratud täitmisele, koos ajavormiga. Kirjutasin: me saame lapsevanemaiks veel enne selle aasta lõppu. Siis oli märtsi algus.

Käisin terapeudi juures sel aastal, ta toonitas, et on oluline oma soovid välja öelda; kirja panna - visualiseerida. Ja seejärel „vabaks lasta“ – lasta soovidel ja väljakirjutustel oma elu elada. Ma leidsin ühe Wiiralti gravüüri, kahe beebiga. Gravüür on mul siiani kuvari kõrval.

Täna tuli jume su põskedesse. Usun, et protseduuril oli mõju – sinu soontesse voolas lisaveri, mis peaks aitama su organisml maailmaga kohaneda.

**

HG 146. Täna olin Sinust, peale sinuga kohtumist, esimest korda tund aega eemal. Isa oli Sinuga. Sina magasid õndsalt. Magasid ka tunni jagu peale minu tagasitulemist. Õunapuud kasvavad ümber haigla, viljadest lookas. Siin äärelinnakeses on vähemalt kaks poekest. Nagu ma need täna leidsin ühe memme juhatamise peale. Ja kaks apteegikest. Beebide pepukreemi ei ole. Ja õli ka “eji joole...” Tahan kodulinna – lemmikapteekide ja – loodustarvetepoodide manu, et sulle parimat pakkuda. Voldikeste vahel on juba punakas... kui me varsti välja ei saa, siis vähe sellest, et mina sassi võin minna, on ka sinu nahk ohus.

Sa magad. Nagu inglike. Hirmutav jällegi – äkki liiga sügavalt? Hingad sa ikka?!



***

Sa oled saanud kuu aega vanaks.

Nüüd hakkan ma vaikselt uskuma, et see ongi tegelikkus, mis on muutunud nii ilusaks. Et ma ärkan üles ja su voodi on endilselt meie voodi kõrval ja sina ärkad peagi, et nõuda oma järgmine söögiports. Sa oled hakanud üha enam üleval olema ja tunned kindlameelset huvi kõikide võõraste kohtade vastu, kuhu oleme Sinu kaasa võtnud.

Vahepeal on olnud niimõnigi päiksepaisteline päev. Kuid ma usun, et üks neist jääb mulle eriliselt meelde. Sel päeval vaatasime teineteisele silma nii, et sinu hingepeeglist paistsid koos päike ja mina. See pilt sööbib mu mällu igaveseks.