1. märts 2010

esimese hamba päev

täna tegin igahommikuse hamba-kontrolli käigus kindlaks, et alumisest igemest punsub välja pisike valge ollus. lusikaga õrnalt koksates kuuldus sellelt: kiks!
Haraldi esimene hammas on tärganud!

tegime pisut hiljem ka ühe spontaanse jooksmise muusikatundi. olgu märgitud, et 50 minutit on täpselt paras aeg, et registreeruda tundi, (ühe lapsega)riietuda ja -tada ning kiirel kõnnil (emme turi korralikult märjaks), kohale jõuda. - linnas elamise võlud:)
muusikatund ise oli omamoodi vahva - paras peavalu vaikustarmastavatele vanematele. oleks et treener/õpetaja siis tunni alguses ilusti tere öelnud või ennast tutvustanud - oo ei. kohmas vaid, et istuge pinkidele ja pange pallid (eelmisest tunnist jäänud) ära.. ning pihta see hakkaski. kõigepealt väike laul ja lapse põlvede patsutamine, siis kõige muu patsutamine, küll laste, küll emmede kätega. siis veel laulu ja ringmängu ja vahepeale igasugu kõrinaid ja trumme ja kastanjette ja veel kõrinaid...oeh.. sellest, et lapsed oleks laulnud oli asi muidugi kaugel. ega ma ma ei arvanudki, et 5-9kuused ise kõmdi laulma hakkavad - oo ei. aga laulutunnist sai väga kiiresti (minu jaoks) müratund. kui ikka kolmkümmend inimest koos kõristavad (lastel enda kõrinad, vanematele pisteti pihku teised- et nendega siis "rütmi" taguda) nii et edaspidi üritame laulda kodus abiks veebist leitud sõnad. vähemalt kuni aastaseks saamiseni.. või seni kuni ise kaasa laulma hakkab.. ja lõppes tund-tunnike sama hajusalt kui hakkaski - õpetaja pani teise loo käima. paar inimest lasi jalga, teised jäid paigale molutama. kui treener välja sammus, siis sain aru, et ahah - läbi vist sai. muusika jäi mängima, tited ja mammad omavahel tutvust sobitama. (ju ma olen arcticu viisakate treeneritega ära hellitatud - trenn algab konkreetsest hetkest, trenn lõpeb aplausiga, alati öeldakse, et võib juurde astuda ja lisa küsida, kunagi ei tule treener sisse naeratamata ja tervitamata)
Harald naudib seltskonda ja inimesi. nii palju kui temaga on käidud, olgu siis suurematel rahvakogunemistel või arstikontrollis, on poiss olnud vagusi ja suurte silmadega teisi uurinud. vaid kord on ta arsti juures nutnud (need korrad ei loe, kui verd on võetud - need ajavad suuremaidki pillima. ja tol korral oli põhjus poolelijäänud söömaajas), teistel kordadel on võitnud oma suurte silmade ja lahke naeratusega kõigi ümbritsevate südamed.

1 kommentaar:

  1. palju õnne, roomav kikupoiss! no nii tubli on harald!

    VastaKustuta