ehk teine karikakra-teemaline sissekanne.
ma luban, et neid palju tule, sest harva on väljaheide nii huvitav, et sellest kirjutada ja mäletada.
enamus titemammadel on selliseid lugusid - kelle laps on end pruuni ollusega pealaest jalatallani kokku määrinud, kelle laps seda iseoma saadust maitsvaks pidanud ja muud sellised huvitavad seigad. meie looke nii huvitav ei ole. küll aga iseloomulik (ja võimalik et ka kordi korratud) kaksikute-peredele.
täna mängisid kaks tibulindu rahumeeli põrandal oma leludega. mäng näeb muidu välja juba päris asjalik. ikka nii, et see mis teise käes on huvitavam, aga kui käest võetakse ei ole ka suuremat lugu, sest huvitav on ka jälgida mida teine esemega teha oskab. lapsed on meie soojas toas tavaliselt suhteliselt vähe riides - body kindlasti, aga allpool eriti peale mähkme pole vajalikuks pidanud.
nojah, mängisid siis lapsed keset põrandat, kui väike tüdruk tegi pisut punnimise moodi häält. mina ei lasknud sel ennast segada, mõeldes, et las punnib ära, siis üks koristamine ja lugesin ajalehte edasi. kui äkki märkan - punnitav kraam on seekord selline vedel kraam mis mähkuvahelt mittevägailusasti põrandale on voolanud. ai, siis läks kiireks - Harald veidi eelmale, lelu (pildilolev lilleõis) tüdruku käest ära ja Eve-Ly kiirelt vanni - las mängib seal potsikutega seni kuni suuremad tagajärjed likvideeritud. haarasin veel köögist paberirulli ja kui ma (peale max. veerandminutilist eemalolekut) suurde tuppa jõudsin oli poiss, kes seni pole erilist kiirendust roomamisel üles näidanud, juba kõhtupidi hunniku sees... tuli välja, et olin lilleõie valele poole hunnikut loopinud - aga või sa seda kiiruga mõelda jõuad..
oi seda pesupali..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar