18. detsember 2009

kohtumine

tavaliselt ma ei tea mida teha silmadega kui näen kodutud või muud kerjust endalt abi palumas. tavaliselt ma pöördun ära, sest ma kardan, et nad saades minult viieka või kümneka jooksevad järgmise putka juurde seda odekaks vahetama.. aga mina ei taha, et minu raha sellisel otstarbel kasutatakse.
ma tean küll, et nad on paljuski ka ise süüdi oma hädades, kuid siiski saab mingi (vale-)häbi tunne minust alati võitu ja ma peidan oma silmad. teesklen, nagu poleks neid olemas.

nagu oleks maailma õnn, armastus ja vedamine limiteeritud asjad. nagu mina oma vedamise ja hea eluga oleks selle kelleltki ära võtnud. nagu oleks mina oma ahnuse ja omakasupüüdlusega teinud kedagi vaesemaks. kedagi nõrgemaks, õnnetumaks. nagu oleks keegi teine elu peksu minu eest endale saanud...
sest miks muidu läheb minul paremini kui temal? miks muidu pole temal kuhugi minna, aga mind ootab soe kodu. koos armastavate lähedastega.

ma olen ühe korra raha andmise asemel leiva ostnud. ja teise korra Balti jaamas kerjavale poisile jäätist.. olen leidnud, et nii on mõistlikum.
peale seda päeva ükskord ennemuiste, kui kadedus minus kihvatas kui ma nägin pilti millel Viru tänava kerjusele andis soomlane 10-margase, samas kui ise sammusin järgmise pangaautomaadi poole, et võtta välja lapsetoetus, millest pidime hakkama saama (ja saime ka) järgmised kaks nädalat, peale seda pole ma ühelegi kerjusele ega tänavamuusikule sentigi andnud. nimetage mind kidedaks kui tahate, aga minu käsi ei tõuse. sest ma tean, et minusuguseid, kes kerjuse päevatöö suuruse summaga nädala või isegi mitme jagu hakkama saavad, on veel.

nii ma siis tulingi eile Kristiinest osturetkelt. kell oli miski 9 läbi - teise korruse parkla oli tühjaks vuranud, kui meie, pea üksikult seisva, auto juurde veeres pildilolev kaherattaline.
- vabandage, kostis meesisend - kas te annaks 10 krooni
- milleks sul seda vaja on?, küsisin - mida osta tahad?
- eh, mida veel, ikka süüa..
- njh, kohmitsesin kotis..
- meil kodus pool leiba on, võid selle pätsi saada...
vanamees kobises midagi tänu-laadset ja keeras minekule...
vaatasin teda ja silmitsesin kotti, mis oli söögist lõhkenud (kilekotid teadagi - paned neile midagi valesti sisse ja juba rebeneb)
- kuulge härra!
mees keeras tagasi lootusrikkalt
- võtke see ka, ulatasin räimed koduses marinaadis
- saigi liialt ostetud..
mees silmitses karpi, mõtlesin juba, et äkki annab tagasi - teadagi neid kodutuid, kui kuulsin kilget - oi..., see on mu lemmik!

pilt pärit õhtulehest ja autor peaks olema Arno Saar

3 kommentaari:

  1. eluheidikutes on hästi palju negatiivset energijat
    need kes nendega tegelevad kodutute varjupaigas jne peavad ise väga tugevad inimesed olema
    mina saan aru, et me kõik oleme inimsed aga hoian neist ohutusse kaugusse
    olen ju kui käsn mis tõmbab enese sisse nii halba kui head
    ja tänan Jumalat sooja toa eest toidu eest ja lähedaste eest

    VastaKustuta
  2. energiate ja nende märkidega pole ma üldse kursis, aga kas pole nii, et käsn peab selleks, et midgai endasse tõmmata ka endast andma. kas pole vaesematele andmine (mitte ainult raha v materiaalsed väärtused) üks eneseväljenduse ja tühjakslaadimise viise? et me saaks tunda end hästi oma ülbes heaolus? et meil oleks see teadmine, et meil läheb hästi.
    et meil oleks pilt tervikust - objektiivselt, kontekstist väljarebituna ei lähe ju kellelgi halvasti/hästi - st kui sa ei tea, et inimesed elavad kehvemini kui sina, siis sa ei saa sa ka teada, et sa elad hästi.
    võimalik, et me räägime erinevatest asjadest...

    VastaKustuta
  3. no nii kehvasti pole ma elanud, et pole õhtul kuhugi normaalsesse kohta pead panna
    on aga ka aegu olnud, kui ma pole teadnud, kuhu ööseks minna, kuid sõbrad on siis välja aidanud
    olen ikka palju õhtuid näljasena pidanud uinuma ja teadmisega, et lastele pole hommikuks midagi anda
    nüüd kui oman oma maja ja kindlat sissetulekut, olen tõeliselt õnnega koos
    aga ka mitte nii, et midagi üle jääks
    ehk riideid, mida olen ka heameelega jaganud
    aga maksud saan vaevalt makstud ja jõuluaja ülesöömisjutud on mulle aastaid täiesti võõrad
    asutuse pidu on aastas kord üks koht, kus volilt kõhu täis saab süüa
    aga selle ühe õhtuga ei saa ju ei ette ega taha süüa
    ega midagi kaasa võtta
    see on vaid aastas justkui üks preemia, mida mäletada ja oodata
    seega olen tänulik selle eest, ei taha ära kiita, aga et mul läheb praegu hästi ja paremini kui kunagi on läinud
    lapsed on peaaegu kõik suured, kohustused on laienenud ka teistele ja mulle on jäänud vähem rolle ja koormust
    loodan väga, et nad leiavad üsna pea koha oma elus ja tulevad paremini toime, kui mina omal ajal

    aga eluheidikutest hoian ma ikka ohutusse kaugusse, et säästa oma niigi habrast olemist ja tänan jumalat selle eest, mis mul on

    VastaKustuta