supist

hommik
ärgates tekitas mõte supist iivelduse. olemine oli nõrk ja peas tagus vaid üks mõte - energiapomm on suhkur, energiat saab šokolaadist, kas ma palun võiksin suhu pista selle kummikommi, mis Bst vedelema on jäänud... siis tuli meelde et täna võin valimatult süüa nii palju puu- ja juurvilju kui tahan!
õnneks oli ennemuistsest ajast alles üks kärbatanud banaan. hommikukohvi kõrvale imehea...

lõuna
sain siis lõpuks vist õige supi kätte. panin oma pisikesesse supipotti kõike poole jagu ja supp näeb kohe poole supim välja;) eelmistel päevadel on ta küll rohkem ühepajatoit olnud. aga ehk pealejoodav vesi kompenseerib pisut...
pildil on kõik osised kuhjatud kahte anumasse vaid petersell unus sättimata... see-eest on ratsiooni kohustuslik osa - vesi- kaunisti esindatud:D

----
nüüd ma tean, mis tunne on "kerge". täna, pirita kandis sõites tuli see kuidagi eriti esile. koos helesinise taeva, vee ja panoraamiga tallinnast. kerge on helesinine.

õhtu eel
ei, liialt optimistlikuks ei tasu ka minna. pool kilo mureleid ja kaks nektariini olid kolme kausitäie supi järel ilmsesti liiast... enam pole nii kerge ühtigi... peab vist õhtuks mõeldud lillkapsa keetmata jätma ja vee peale üle minema... ja uni on jälle sõber:S