22-23 juuni

ehk kaks päeva Londonis...
püüan vaikselt piltide järgi meeldetuletada sündmuste/kohtade järjekorda...
teise päeva hommikul leidsime, et on võimalik, et hakkab sadama. ja läksime kuulu järgi soodsaimasse turule -Spitafields-i, kus pühapäeviti pidada olema poheemlaslik tänavaturg kus võib leida kõike. selleks et leida kallile kaasale vihmakingi... turg, nagu iga teinegi - sarnanes meie muistse kadaka turuga, ainult et sadu kordi suuremal territooriumil. müüjad on suhteliselt agressiivsed, kuid õnneks olime sattunud sinna piisavalt vara, et õige kauplemisaeg polnud veel käes - osad pakkisid veel kohvreid lahti, veel oli ruumi liiklemiseks...
suuremat kauplemiskeskust oskuslikult vältides libisesime ühest turuäärest teise... leidmata vajalikke kingi seadsime sammud Oxford streetile - kuulupärast pidada seal kaks head poodi olema - Next ja Primark. esimesest neist leidsime kingad. just-peaaegu sellised, mis vaja. täiesti taskukohased, täiesti meeldivad, ainult et number liiga väikesed.... teist kohta otsides käisime pool striiti läbi. ja loobusime - tuul oli vahepeal viimasedki vihmapilvede sarnased tupsud taevast minema pühkinud ja kuningriigi pealinnas on muudki teha kui shopata...

näiteks osaleda igasugustel tänavaüritustel. tasuta kultuurat võib seal leida pea iga nurga peal. etendused, kontserdid, üritused. seigeldes ühest kohast teise nägime möödaminnes ära nii Telecom Tower'i kui London-i University College peahoone.
West Endi Live oli sel pühapäeval Liecester Square-l. sinna seadsime sammud ja seal leidsime esimese ülerahvastatud koha. muidu tundus nagu polekski suurlinn - tänavanurgad nagu kõik teisedki - ei mingeid erilisi rahvamasse, ei mingeid erilisi ummikuid.
trügisime sisse, ette jäi poiss, kes rahvale (pealava etendusega võisteldes) raha eest näitas, kuidas ta hullusärgist välja rabeleb... brr.. siis seadsime sammud hiinalinna poole, lootuses miskit soodsat hamba alla saada. saimegi.
vahepeal sai imestatud taaskord londonlaste räpakuse üle. mingil hetkel turgatas meelde ka anektoot eestlaste kohta - prantslane olla näinud ekstravertset eestlast - sellist, kes enda kinganinade asemel teiste omi vaatab ;) jah, mujal ollakse avatumad. aga ka võltsimad. kui londonis teenindaja küsib - kuidas sul läheb - ei oota ta ju, et hakkaksid kurtma oma konnasilma üle. eestlastel pole sellist "vahtu" ju enda ümber vaja. teenindaja naeratagu ja teenindagu, mitte ärgu näidaku võlts-uudishimu. ja veel. londonlased muidu - kui sulle just midagi müüa ei tahetud, ei olnud tuhkagi nii suhtlemisaltid. ja vaatasid samuti pigem mööda kui otsa...

edasi seadsime sammud westminister-sillale ja lasime seal endale pähe määrida bussireisi. "the original tour". muide, londonis on kaks sarnase teenuse pakkujat. BigBus on teine. mõlema müügiagendid jahtisid alguspaigas nagu kiskjad järgmisi ohvreid-turiste-ostjaid, et kellelegi müüa. agressiivselt. väidetavate soodustuste ja boonustega kiideldes. ärge laske endale kiirelt auku pähe rääkida - las nad seletavad, võtke vabalt ja laske inimestel oma tööd teha;) sest tegelikult - te ei pea ostma, kui te ei taha;);) bussituur elus giididega oli midagi võrratut - sõtsime samal liinil kolm korda ja kuulsime erinevaidjutte erinevate inimeste suust (ei, mitte vastukäivaid, lihtsalt erinevaid aspekte vaatamisväärsustest) .
London Tower koos oma sillaga, City-Hall - nagu pannkoogihunnik (giid nimetas seda küll pizzahunnikuks;)), kuninglik sõjalaev Belfast, mis oma uksed meie ees kinni pani; jalutuskäik kaudu kitsaid tänavaid; purskkaevud; igat sorti lennukid, mis linnast pidevalt üle lendasid; tuul mis prügi näkku paiskas; londoni kellad... viimaseid tundus olevat igal tänaval tosinkond. tundub, et londonlased peavad palju kelladest ja ajast. igal pool rõhutasid giidid, et suurel tulekahjul londonis (mis kestis 1666.aastal 4 ööpäeva ja hävitas 80% linnast) oli ka häid külgi - nii sai linn uue hingamise ja uue võimaluse ehitada nii palju ilusaid hooneid suuremate vahedega - muidu oleksid siiani tänavad kõik vaevu meetri laiused...
üldse tundus sealne arhitektuur olevat salliv kõige suhtes - uue ja vana stiili kokkumäng igal sammul paistis lummav.
lõpetasime ekskursioonipäeva Kleopatra nõela juures. muide, sealsetel tänavapostidel olevad kalad olla ettekujutlus delfiinidest. muiste olnud kalamehed kunstnikele rääkinud, et meres elada sellised elukad nagu delfiinid ja see olla olnud siis kunstnike ettekujutlus kalameeste jutu põhjal). ja sfinksid vaatavat ka vales suunas - tegelikult on nad mõeldud nõela kaitsmiseks väljaspoolt tuleva ohu eest - nad peaksid olema suunatud nägu väljapoole, mitte nõela poole... ja muidugi ei saa jätta mainimata samba vanust - 3500 aastat!

järgmisel päeval alustasime vahtkonnavahetusega. esmamulje - nagu Mona Lisa - palju kära, suur summ rahvast ja näha ei ole midagi. rahvamüüd ümbritses paleed kõigilt külgedelt. palee ees olev monument oli vaatetribüünina kasutusel ja tihedalt ülerahvastatud. tee hoidi vabana kümnete politseinike abiga. osad neist (eriti hobuste seljas) muu hulgas lõbustasid ka lapsi ning lapsemeelseid - sõitsid ligi ja lasid suksut paitada. kogu üritus tundus töötavat kuningakoja ja riigi promotsioonina.
edasi - võtsime bussi järgmise päevakorrapunkti - Püha Pauli (Pauluse?) Katedraali- poole. tööinimesed pintsakutes ja kontstel lõunapausile ruttamas, veelkord - kellad, aritektuur, vaimustavad vaated, mõned ummikud. katedraali ees leidis poja minu pealt kakstäpp lepatriinu. katedraali trepil veetsid inimesed piknikke pidades omi lõunapause. ekskursioon katedraalis - meid viidi kohtadesse, kuhu ilma giidita ei lasta. märksõnad - peakupli kahevärviline laemaaling, mida ümbritsesid erksates värvides hiljem lisatud mosaiigid. kuninganna Viktooria olla ka aknad lasknud ümber teha - et jumalakotta värve juurde saada. need aga purunesid II maailmasõja ajal. giidi kommentaar - ükski hea asi, mida Hitler on korda saatnud... krüptis lebavad kujud, mis tuletasid meelde 1666 aasta põlengut - need olid pisikesed kujud mis tulekahju ajal katuselt alla kukkununa peaaegu hävinud olid, andes siiski aimu tolleaegsest kunstist. pärnapuust nikerdused mis osati olid heledamad - just jäetuna, et oleks näha töö ja vaev, mis tehtud säilitamaks/taastamaks võimsalt mõjuvat kunstiteost. kuninganna Anna kuju, kes oli kaotanud kõik oma lapsed nende noores põlves, vanim tema järeltulijatest olla elanud vaid kümne aastaseks. ja veel maale - William Holman Hunt'i maailma valgus ja uue kunstina ühe
ukrainlase (kelle nimi kõrvust kadus) neli tööd Kristuse elust. täiuslikult proportsionaalne trepikoda mida on kasutatud ühes Potteri-filmis ja siis veel mingis filmis... - ainult seal lubati mõneks hetkeks fotoaparaat välja võtta. 30 jalga kõrge lääneuks, mida liigutatakse vaid tähtsatel sündmustel, mida oli näiteks suve keskpaiga tähistamine vaid nädal ja paar päeva enne meie külastust, kui katedraali oli kogunenud üle 2000 inimese ja sedagi mainis giid veel, et ust liigutab vaid üks inimene kergelt - nagu tavalist ust - kui ukselukk on lahti tehtud, siis võib ka ühe näpuga selle avada... peadpööritama panev ja lummav vaade ning lauluproov, mida me kuulasime kupli ülemises osas - sosistavas galeriis... ja veel palju selliseid detaile, mis sõnadesse ei mahu, kuid mis annavad lõputu rahutunde.
edasi sõime traditsioonilist inglise lõunat - kalapulki ja röstliha inimtühjas kohvikus - pintsaklipslaste lõunaaeg oli läbi, kuid õhtu polnud veel alanud. ning liikusime bussiga nr 15 Trafalgar Square'le. erinevalt loodetust ja tavalisest -ei saanud me poseerida koos lõvidega ega pilti lõvidest ja BigBenist üheskoos. sest väljaku oli vallutanud kontsert-üritus leskede auks. jupik Carmenist, mille ajal kohale jõudsime, oli liigutav. kuigi nii liigutav ei olnud kloorilõhn, mida eritus purskkaevude basseinidest... Trafalgari kohta teadis bussigiid rääkida, et seal olla oldud tuvidega hädas. neid olla olnud liiga palju. aga nüüd olid nad "liikunud edasi" kuhu ja kas selles liikumises oli kellegi abikäsi mängus... jäi mulle selgusetuks. nt on algatatud ka miskine veebileht tuvide päästmiseks.
kas teate, et soho, hiinalinn ja veel mõnedki väljakud ja kohad on tegelikult üksteisele VÄGA LÄHEDAL ja muljest, mis nad on jätnud oma kuulsusega ette lausa häbitult väiksemad. ma väga imestasin, kui kiiresti jõudsime erinevaid kohti läbida. vaid minutit kümmekond aeglaselt lonkida ja oledki püha James'i pargist Soho klubide rajoonis. kallis kaasa oli eelnevalt raamatut lugenud ja osutas kahele kuulsaimale gay-klubile. kui ühes neist olid meesisendid tänavale, klubi ette kogunenud, lihaletina üksteise vastu toetudes, näod tänava, seljad klubi poole, õlled ja sigaretid käsi täitmas justkui mingit üritust vaadates (vrdl loomaaia loomade ettekujutlus huvitavatest puuris elavatest inimestest, keda neile näidatakse iga päev ja erinevaid) siis teine kas polnud nii populaarne või oli pisut teise suunitlusega või oli õhtu veel liiga noor kui sellest möödusime - erilist tungi märgata ei olnud.
edasi kulgesime pimeduse saabumiseks Thamesi äärde, möödudes mitmendat korda Abbey-st ja parlamendihoonest, tundes et nendega võib ära harjuda. Parlamendi ees protesteerisid Iraani opositsionäärid - esimest korda legaalselt (kui nende juttu uskuda) ja Parliament Square'l oli endiselt rivis rahuihkajate telgid ja lipud ja loosungid.
lõppeks, jõudnud 21.30-x jõe äärde saime ka vastuse küsimusele miks kõik telefoniputkad ja liftid haisevad peldikutena. lihtsalt - avalikud käimlad suletakse kell 19.00!! "over the corner is the pub. if you are very desperated" juhendas lahke metrootöötaja. kuid igale poole pubisid ei jagu...
päeva lõpetasid tuledes big ben, london eye ja hiljem ka tower bridge ning london toweri tagune park, kus leidsid meie silme all teineteist kaks seltskonda, kes suundusid joonelt Sohosse pidutsema...

pildid siis:
22 juuni Londonis
23 juuni Londonis