ehk viimane sõõm londonit ja kodutee...see päev oli kohe määratud 100% äparduma. õnneks et mitte 200 protsenti. algas kõik sellest, et otsisime reisisumadanile paremat peatuspaika - teatavasti raudteejaamad on ühed nendest. siis aga tuli välja, et minu poolt kalkuleeritud parimas punktis (et saaks säästa mõned metroost üles-alla käimised sõltuvalt kotikoha tsoonist ja miski selline kamm) ei olnudki pagasihoidu:( avastus, missugune läks meil maksma ca tunnikese seiklemist maa all. pealegi leidsime, et teadusmuuseumis, kuhu poistel hing kangesti ihkas, oli ka kotihoid! - milline nöök!
sel viimasel päeval saime siis lõpuks mahti külastada esimest muuseumi - teaduse oma. muljed - suur. alla päeva sellises veeta pole mõtet. nägime vast pelgalt kümnendikku oma läbikappavas stiilis. sest pelgalt 1,5 tunnikest oligi meile aega jäänud.
teadusmuuseum tuli mulle meelde täna hommikul, kui pisikese Bga Kajaka turul mehhaanilist lennumasinat imetlemas käisime. ei loe lapse jaoks, kas tegu on kõrgtehnoloogilise raputusmasinaga või lihtsa mänguasjaga turult/kaubanduskeskusest, ei loe. mehhaanika ja (pisike) vibratsioon tõmbab vaieldamatult ligi ka tüdrukuid.leidsime ka paljukiidetud "söö N naela eest nii palju kui jaksad" kohakese. Hiinakas, ja toit - oi kui hää!
edasi läks samuti libedalt - metroodes seiklemisele olin arvestanud 15-20 minutilise ajavaru - see jäi ilusti alles. probleemid aga hakkasid lennujaamas. väidetavalt pidada pardale laskmine algama ikka julgelt 45 minutit enne starti. kui 30 min enne starti ei olnud veel väravat määratud hakkas aimdus hinge ronima, et ega kõik ei saagi nii libedalt minna, kui senini on läinud - miski vimka peab ikka reisi sisse tulema.
nii siis hakkasin vaikselt juba lennujaama infolauda otsima, kui äkki kuulsin selges emakeeles hüüet - näe, jüri, nüüd tuli! ruttu ruttu, me ei jõua!! jõudsime küll, jõudsime kõik. ja istusime õndsalt sel hetkel lennukis, kui kapten t
eatas: "boarding complete" ja kella järgi oleks pidanud viie minuti pärast startima... aga ei startinud. ka mitte kümne ega kahekümne minuti pärast. vahepeal teatas kapten, et tõuseme õhku niipea, kui stardirada vabaneb. ja siis rääkis veel midagi oma soome aktsendiga inglise keeles, millest täpselt aru ei saanud. ja seisime veel mitutit kümmekond. ja veel paarkümmend. vaatasime Heathrow lennujaama tagaseina, kus kellaosutid muudkui liikusid ja mängisime kaarte. vaikselt hiilis ligi klaustrofoobia. inimesed jalutasid vetsu ja tagasi, mööduva poolteisttunni parim hetk oli, kui stjuardessid vett otsustasid pakkuda.kui õhku tõusime andis kapten lootust, et edasised lennud helsingist ootavad pardalolijad ära. kui söögijärgne joogi pakkumise aeg käes, siis tellisin endale tomatimahla. miskit läks kusagil viltu ja järgmisel hetkel oli akllis kaasa üleni mahlane. ja stjuardess samuti. vabandusi on alati armas kuulata, eriti kui nendega käib kaasas 20eurone kinketsekk... muudkui et ostke lennupoest miskit hääd... oskad, sa maamats, siis miskit valida või olla... tulime tulema kotitäie kommidega. Helsingis tormasime minema ummisjalu järgmise värava poole, lootes leida lennukit, mis meid ootab. ei oodanud. mõned väravad eemal leidsin abivalmis teenindaja, kes juhatas meid infolauani ja seal meie õnnetuid nägusid vist juba oodati. neil oli seal miskine leht, kust kontrolliti meie nimesid ja juhatati hotelli Hilton. ja kuna meil valida polnud, kell juba julgelt üle südaöö, sammusime hotelli. lift, mida vahepeal kasutasime, lõhnas põhjamaiselt värskelt ja puhtalt, fuajee - luksuslik, kuid check in-is teatati, et kolmest tuba ei ole. ei ole ka kõrvuti olevat kahte tuba. aga ma saan teile pakkuda kahte tuba mis on teineteisest paari sammu kauhusel - 121 ja 127. tore, võtsime võtmed ja asutasime tube otsima. see liftisüsteem, kus tuleb toavõtit liftile tutvustada on mind alati segadusse ajanud. eks nii ka seekord - millal kuhu pista, kuidas edasi tegutseda, millal ja kas vajutada millisele korruse nuppu (intelligentsed võtmed võiksid ju ise teada,
kuhu korrusele vaja on;) ). korruse koridoris vahtisid meile vastu jäämasin ja kingapuhastusmasin - lux! avasime poja toa ukse, mis asus ühes tiivas koridori lõpus - superluks! milline TV, kui pehme voodi!, milline vann ja nii edasi...kahju vaid, et hommikul polnud aega end selles luksuses välja puhata. ojah, ja muidugi - milline hommikubuffe... tundus, et äpardused koondusid ühele päevale - kolmapäeval ootas meid ees kodune, puhtaks pestud Eestimaa oma värskes karguses. ja armsuses.
veel pilte->
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar