selline siis. on kardinapuu, millele sõsarat läksin otsima. ei, puu ei ole puru, vaid teise tuppa tahaks sarnast. kõigepealt muidugi poest, millest möödund kord sai käesolev isend tellitud. aga võta näpust - ei tehta enam. müüja-tädi laiutas vaid jõuetult käsi - ei, nüüd on vaid sellised - ja lehvitab plastikrõvedustega mu nina all.kole, mõtlen. ja taandun. koju jõudes teen netis kokkuvõtte pealinna kardinapoodidest. neid saab A5 lehekülje jagu. esimeses kahes on sama puuvalik, mis sunorekis - nemad sealt tellivad. on vabandus. ühes neist lubatakse tagasi helistada - nad ühest kohast veel tellivad, aga sealne valik pole (veel?) müüjale pähe kulunud... ja siis mõtlen - luise tänaval on üks tore kohake, kus tundub akna järgi olema külluslik valik. Reeda kardinatesse kohale jõudnud kirjeldan oma soovi müüjannale. müüjanna näitab mulle puunikerdustega kardinapuud - meil on sellised. eee... kostub minu poolt. ikka lihtsamat pisut tahaks. - nojah, see on ka 10tuhat jooksev meeter... uurin edasi - et siis tõesti pole tavalise puuliistuga kardinapuud?!?! müüjatar liigub massiivse laua kõrvale, mille taga laiub meesisend, kes oma kanakarjaga kudrutab. kui müüjatar minu murega lagedale tuleb hüüatab meesisend meie poole pöördumata - aa.. need on need sunoreki omad! mina kiidan, ja-jah, aga nemad enam ei tee. tema ülbe tooniga vastu - parem ongi, need olid niii koledad. meil on ka (kingib ta mulle pilgu) sarnaseid (viipab käega oma pea kohal laiuvale mustale nahk(imitatsiooniga) kitš-kardinapuule). panin siis kogu endas oleva ülbuse vastulausesse - noojah, maitseasi. ja taandusin võigastusvärinates uksest välja. prr. sellist kohtlemist tunneb harva...
aga kardinapuu leidsin. ja kodule palju lähemal (nagu ikka paljude asjadega) kui oodatagi osanuks. mööblimaja tellib eesti tootjalt freesitud iluliistuga siine. on küll metallsiinid, aga palju ma neid edasi-tagasi sätin. ja sirge alumise äärega, aga hele puit - see oli mu tingimus. huvitav, kas peaks neid kaks veel tellima - et oleks tubades sarnased...
pärast olin kohe nii rahul, et läksin tegin kõrvalt akvapoest rahulolu-impulssostu - kuldkalakese.
materiaalsed asjakesed tulevad ja lähevad. eile oli esimene kord kui poja sammus üle pika aja keldrisse - täna tutipidu ja esimese klassi ranits kohane üles tuustida. ja leidis tema meie väikese keldrikonku rüüstatuna :( kusjuures kaasa oli võet' kaks neljast rattast... halastatud oli kahele kantumale isendile -mina va laisik- polnud ju üle aasta juba sadulasse saanud. ja nüüd on siis vabandus varnast, et ka mitte sel aastal rattaga sõitma minna...
huvitav, ma nt põhjanaabrite rattakultuuri kohta hoopis isevärki jutte kuulnud... et seal olla rattad kui tarbeesemed ja neid olla nii palju, et kui baarist tulles kraavi jõuad on seal paar ratast kindlasti ees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar